Ralf Sauteri filmisoovitused: "Venomi" jätkuosast Jóhann Jóhannssoni meditatsioonifilmini

Foto: SCANPIX / LILO/SIPA

Filmikriitik Ralf Sauter soovitas "Terevisioonis" kolme värsket filmi: Marveli semukomöödia "Venom: Carnage alustab", Kuldse Palmioksaga pärjatud šokifilm "Titaan" ja varalahkunud Jóhann Jóhannssoni audiovisuaalset esseed "Viimased ja esimesed inimesed".

"Venom: Carnage alustab", rež Andy Serkis

Sauter märkis, et tegemist on kerglasema Hollywoodi filmiga, ja tõdes, et kui sellele eelnenud "Venom" täielikult ei töötanud, siis tegi selle ajaviiteliseks mõnus huumorisoon.

"Kuna esimese osa huumor nii hästi töötas, läheb see selle huumoriga natuke veel kaugemale ja toob ühtlasi sisse samuti Marveli koomiksitest hästi tuntud tegelase nimega Carnage, kes ei ole varem saanud kinoekraanidel hiilata ja nüüd on esimest korda toodud filmi Venomi vastaseks."

Sauter märkis, et "Venom: Carnage alustab" on ennast mitte liiga tõsiselt võttev ja kiiresti liikuv film. "Nad said tõesti aru, et selle esimese osa huumor võlus publikut ja seda sarmi on üritatud taasluua veel suuremalt ja võimsamalt. See huumor on väga südamlik ja sarmikas."

Filmi režissöör on Andy Serkis, kes on ise mänginud "Sõrmuste isanda" triloogias Gollumit jpt tegelasi ning töötanud väga palju suurte eriefektifilmidega. "Üks põhjus, miks ta režissööriks on valitud, on see, et Venom võimalikult usutavalt ekraanile tuua."

Carnage samamoodi, lisas Sauter. "Kuna film räägib võõramaisest ja ebatavalisest organismist, kes asub inimeste sisse elama ja võtab imelikke vedelaid vorme, siis on siin kerge kehaõuduse element sees. See ei mõju õõvastavalt, sest tegemist on üsna lastefilmiga. Kuigi Carnage on sarimõrvar, siis see kõik on esitatud heas mõttes lapsemeelselt."

"Titaan", rež Julia Ducournau

"Titaan" võitis Cannes'i filmifestivali Kuldse Palmioksa ja Sauteri sõnul on tegemist küllaltki šokeeriva filmiga ja see ei ole kindlasti selline film, mis võiks kõigile meeldida, kuigi ta teab inimesi, kelle jaoks on see selle aasta lemmikfilm.

"Need arvamused on kahte leeri." Rääkides sellest, mis selles filmis šokeerib, selgitas Sauter, et tegemist on omapärase kehaõuduse-filmiga.

"Peategelane, naine nimega Alexia on lapsena üle elanud autoõnnetuse ja tema pähe on paigaldatud titaanist peaplaat. Film jälgib teda täiskasvanuna ja temast on saanud sarimõrvar, kes tunneb seksuaalset erutust autode vastu. See on see osa, kus film hakkab raskemini seeditavaks muutuma," tunnistas ta.

"Film ootab emotsionaalset suhestumist tegelasega, kes on mõrtsukas," tõi Sauter välja ja lisas, et kuigi filmis on ebamugavaid momente, siis see küsib olulisi küsimusi identiteedi ja soo kohta, inimese suhte kohta oma kehaga.

"Nii et kuigi see vorm on mõnede jaoks õõvastav ja raskesti seeditav, siis minu arust on see ka oma provokatiivsuses küllaltki mõtlemapanev. Ducournau julgeb väljuda reaalsetest ja normaalsetest piiridest ja teha asja oma reeglite järgi. Siin on ka sellist kiiksuga huumorit sees," rääkis ta.

"Aga on näha, et tal on siiras huvi selle vastu, kes me oleme ja kuidas sugu ja ühiskondlikult paika pandud reeglid meid mõjutavad ja kui neist väljapoole astuda, et mis neist võib sündida või uut tekkida."

"Viimased ja esimesed inimesed", rež Jóhann Jóhannsson

Filmi "Viimased ja esimesed inimesed" autor on 2018. aastal meie hulgast lahkunud Jóhann Jóhannsson, kes on kirjutanud muusikat paljudele filmidele, see oli tema debüütfilm. Sauteri sõnul on tegemist huvitava meditatsiooniga.

"See kestab tund aega ja on esitatud kirjana väga kaugest tulevikust – see viib meid 2 miljardit aastat tulevikku. See on pea hoomamatu kaugus. Film kulgeb läbi teksti, mida loeb näitleja Tilda Swinton ja mis räägib sellest, millised on inimesed, kes jõudnud täieliku väljasuremise äärele," kirjeldas ta.

"Selle saateks on visuaalne külg, mis on moodustatud hiiglaslikest ja väga omapärastest monumentidest mustvalges pildis. Huvitav on see, et kuigi need monumendid näevad väga futuristlikud, ebamäärased ja kohati võõramaised välja, siis on nad ka päriselt olemas endises Jugoslaavias, kuhu need on pool sajandit tagasi ehitatud II maailmasõja mälestusmärkidena."

Sauter selgitas, et monumendid moodustavad väga huvitava visuaalse osa filmist. "Kogu muusika, teksti, ulmelisuse ja monumentidega viib see meid tunniks ajaks täielikku transsi ja üritab meid panna suhestuma selle 2 miljardi aasta pärast elutseva inimkonnaga, kes on üldse kuskil Neptuunil."

Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Owe Petersell

Allikas: "Terevisioon"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: