Ma oleks tahtnud näha oma nägu, kui keegi oleks mulle enne 2018. aastal linastunud "Venomi" järjefilmi "Venom: Carnage alustab" nägemist öelnud, et rohkem kui superkangelasefilm on see hoopis CGI-märulistseenidega kväär-suhtekomöödia. Aga täpselt nii seda kirjeldaks. "Venom" on kogu Marveli kaanonis eraldiseisev nähtus mitmel moel, aga jätkufilmiga astub see ülejäänust filmilinale toodud koomiksimaailmast veel mitu sammu kõrvale, mis on ühtviisi hea nii filmile endale kui ka kogu Marveli frantsiisile.

Kui esimene film jättis õhku kindlapoolse aimduse, et teises osas hakkab Tom Hardy kehastatud ajakirjanik Eddie Brocki jaoks jooksma peamiselt kaks liini – tegelemine sarimõrtsukas Cletus Kasady ehk Carnage'i probleemiga ja oma ekskihlatu, Anne Weyingi (Michelle Williams) tagasivõitmine – siis võib öelda, et viimane liin on jätkuosas õige õhuke ja kannab sisulist tähtsust momendiks. Dramaatiliselt keskse tähtsuse võtab siin hoopis Brocki ja tema parasiit-sümbioodi Venomi toksiline suhe ühise ja ühe äärmiselt veidra leibkonnana.

Olgugi et see suhe ei alanud esimeses filmis just eriti konsensuslikult ja kindlasti mitte õnnelikult, on Brock ja Venom jätkufilmi alguseks saavutanud olukorra, kus üks suudab teisega ühes nahas siiski elada, kuigi seda tingimuslikult ja omade reeglitega. Üksteise kannatuse piire kompav ja vana nägelevat abielupaari meenutav düsfunktsionaalne suhe lähebki lõpuks suure tüliga uppi ja lõppeb Venomi põhjaliku solvumise, Brocki kehast irdumise ja eneseotsingutega teistes peremeesorganismides mööda San Francisco ööelu.

See osa filmist on nähtavalt moment, kus filmi tegijad on suhtedraama ideega tõeliselt mängima hakanud, keerates sellele koomilist vinti peale, katsetades, kui kaugele selle "The Maski" (1994) meenutava kontseptsiooniga annab minna. See suhteliselt riskantne piiride nihutamine aga on "Venomi" trash-esteetikas ainult sobilik arendus ja tänu sellele juhtuvad ka filmi mõned kõige naljakamad, aga ka emotsionaalsemad hetked, mis Marvelile ootuspäratult arendavad Brocki kõrval hoopis enam edasi Venomi karakterikaart, demonstreerides ootamatu detailsusega tema tundeelu.

Kuigi iga superkangelase saamislugu Marveli sarjas on alanud teatud ebakindlusega, siis Brocki tegelaskuju puhul on see jätkuv seisund ka koos võimetega, mida Venomiga sümbioosis elamine on talle andnud. Brock on jätkuvalt täiskasvanueluga veidi kimpus olev – tema eraelu on küsitav ja tööalaselt pole ta endiselt kindel, kuidas see täpselt käib. Tema eetiline ja moraalne kompass on ajakirjanikule ebatüüpiliselt kergelt nihkuv, ta on instinktiivne, aga vähemetoodiline ja tegevuses sageli ebaratsionaalne ning tema skeptisismi on kerge murda.

Selline tüüp on Woody Harrelsoni kehastatud sarimõrtsukas Cletus Kasady jaoks kergesti manipuleeritav. Kasady motiiv suhelda kõigist ajakirjanikest just Brockiga on filmis hõredalt põhjendatud – on viiteid tajutud sarnasusele, sõpruse otsingule – aga tegelaskuju ise lööb Harrelsoni kehastuses väga usutavalt elama. Kuigi Harrelson on tõestanud, et suudab veenvalt kehastada ka kahjutu(ma)id tegelasi ("The Highwaymen", "True Detective", "Zombieland" jne), siis on sarimõrtsukas just see tüpaaž, mis lööb tema ande tõeliselt särama.

Hanniballectorlik Cletus Kasady on seepärast klassikaline Harrelsoni roll – justkui tagataskust võetud psühhopaatlik silmavaade, krüptiliste luuleridade ja muu sümbolkõnega etelung ning oskus mängida õigetel hetkedel nii tooni kui ka rõhuasetustega. Kasady ja tema tüdruksõbra, psühhaatriahaigla residendi Frances Barrisoni liin ühes väärastunud arusaamisega armastusest ja kontrollimatu tapatalguga toimivad filmis peaaegu et homaažina Oliver Stone'i 1994. aasta filmile "Sündinud tapjaks", kus Harrelson oli koos Juliette Lewisega analoogses rollis.

Venom on teatud ajaks filmis eri arengute kaudu mängitud peaaegu et sama ähvardavaks ja ohtlikuks kui sülekass, mis annab Kasady ja tema sümbioodi ühinemisest sündinud Carnage'ile ruumi teha korralik sisenemine. Aegadel, kus koletisi näeb suurtel ekraanidel igasuguseid ja nende suhtes on tekkinud ka tuimus, on sümbioodid miskipärast endiselt tõhusad. Rohkem kui korra tuleb Carnage'i suurte plaanide korral silmad eriti kitsasse pilusse ajada, sest 3D toob tema süljest tilkuvad ja teravate hammastega lõuad näole talumatult lähedale. Võte, millest ma arvasin küll 3D-filmide tootjaid üle olevat juba mitu aastat.

Nagu juba eespool sai viidatud, on see ennekõike suhtekomöödia ja kuigi füüsikaseadusi eiravaid, linnulõhkuvaid ja CGI-tehnoloogiast maksimumi pigistavaid märulistseene jagub, toimub oluline osa madinast väiksemas mastaabis ja ajuti üldse verbaalsel vaidlusena. Koomilised nägelused Brocki ja Venomi vahel kannavad filmi selgroona selle algusest lõpuni ja kuigi sellele mängis ja mõneti selle najal ka elas esimene film, ei mõju see häiriva kordusena, sest nägeluste algimpulsid on teised kui esimeses "Venomis" – hoopis väga olmelised.

Film on veel mitmes mõttes eba-Marvelik.

Esiteks pikkus. Kui vahepeal tundus, et ühtegi lugu pole kinoekraanil võimalik enam alla kahe tunniga ära rääkida, siis "Venom: Carnage alustab" saab hakkama umbes pooleteist tunniga ja seda ilma, et tekiks hüplik tunne nagu montaaži käigus oleks loojutustamise seisukohalt mõned olulised momendid kogemata välja lõigatud. Film on parajalt tihe, ei raiska liialt aega, aga ei kihuta ka oma lõpu poole.

Teiseks lõpplahendus. Arvaks, et ühes superkangelasefilmis sõltub tulem sellest, kummal poolel on rohkem jõudu, võimeid ja nutti võitlusolukorras neid elemente taktikaliselt paremini enda hüvanguks ära kasutada, aga selle filmi puhul taandub kõik ikkagi lõpuks suhetele ja koostoimimisele ning seda rohkem kui ühes mõttes. Lõppu ei tahaks ära rääkida, aga vihjeid sellele on eespool olevas jutus.

Režissöör Andy Serkis koos stsenaariumi kahasse kirjutanud Tom Hardy ja Kelly Marceliga on võtnud potentsiaalselt lääge lähtepunkti, aga mänginud selle paberil täiesti jaburalt mõjuvale algideele truuks jäädes stiilselt lõpuni välja, andes suhtekomöödia žanrile uue tähenduse. "Venom: Carnage alustab" suudab olla ühtaegu hirmutav, südamlik, naljakas ja visuaalselt efektne, rebimata end üheski suunas neis püüdlustes lõhki. See on hea hingetõmbepaus Marveli tavapäraste üleelusuuruses filmide keskel.