Lavastust "Tähesülem" oli esmalt võimalik nautida selle aasta Tartu linna päeval. Toona oli lava Toomkiriku varemetes ja esietendus toimus hilisõhtul, lastes varemete seintel, pikkadel varjudel ja valgusefektidel kaasa mõjuda. Koht ja hiline aeg olid usutavasti põnev väljakutse valguskunstnik Priidu Adlasele. Publikut oli aga nii palju, et vaade oli üsna piiratud. Uue elamuse saamiseks läksin järgmisel hommikul varavalges lisaetendusele. Nüüd siis oli võimalik "Tähesülemit" kogeda ERM-is.

Heili Lindepuu on võimekas lavastaja, erinevad õpingud ja töökus on ta vorminud sotsiaalselt tundlikuks, publikuga dialoogis olevaks lavastajaks. Seda kirjeldab seegi, et ta käsitleb meedias etenduskunstide ja tantsijate olukorda koroonajärgsel ajastul¹, viimasel etendusel oli aga tema ja Kai Kunderi loodud kirjeldustõlge vaegnägijatele. Tartlastele on lavastaja tuttav, sest Tallinna Tantsuteater on vedanud armastusfilmide festivali Tartuff etenduskunstide programmi.

"Tähesülem" pöörab pilgu igavikuliste väärtuste juurde, koorimuusika loob koguni sakraalse olustiku. Urmas Sisaski "Ood armastusele" lõppakordina konsolideerib ja lahustab kõik võimalikud pinged. Saabub kaua oodatud lepituste aeg. Ennustan, et ühist väärtusruumi loovaid teoseid ilmub lähiajal erinevates kunstižanrites veelgi, kakeldud on juba piisavalt.

Lavastus harutab elukaares tekkinud sõlmkohti armastusega. Näeme, et saame indiviidina väestatuks siis, kui mõistame oma positsiooni maa ja taeva vahel. Kogesin kolme erinevat etendust: esimeses oli valdavaks sakraalne tunne ja võimas valgusmäng varemetes. Teises lavastuses nägin lunastuse otsimist ja kolmandas inimese elukaart ja rolli universumis.

Koreograafia, korduv rütm ja hundiulg lõid muinasjutulise olustiku, mõjus duaalsus. Naiskoorid ja meestantsijad juba ise tekitasid võimsa koosluse, tantsude ja koorilaulu vahele jäi piisavalt hingamisruumi, üks ei matnud teist oma jõulisusega. Meeste soolotantsud lubasid nautida erinevat käekirja, Raho Aadla oli vahest kõige spirituaalsem, mõjudes kohati üleloomulike jõududega otseses kontaktis olevana. Willem Houcki (Vanemuine) asemel oli viimases lavastuses tantsija Allar Valge, kes mõjus uljana, tasakaalustades Endro Roosimäe sügavalt tunnetatud esitust Tuva rahvamuusika saatel. Tundus, et Joonas Tagel visualiseeris tantsus veel realiseerumata unistusi, need olid helged ja paljulubavad.

Balletti pas de deux'i intiimsust luuakse nüüdistantsu võtetega. Nii nagu moderntantsu pioneer Isadora Duncan ammutas inspiratsiooni looduse rütmidest, näeme ka siin tantsijate kummardust tähtedele ja maale. Sümmeetria tekib vaatamata näilisele vastuolule: staatilisus/kiire liikumine, torso ja jäsemete sünkroonne liikumine / ebaloomulikud twist'id.

Mäletan, et Viljandi kultuuriakadeemias maailmakirjanduse eksamiks valmistudes möödusime Rabelais'i "Gargantua" "ja "Pantagruel" kaenlas tantsijate proovisaalist ja ei suutnud välja mõelda, milline võiks olla sealne eksam. "Tähesülem" valgustas ka seda müsteeriumi – keha ja tantsu kasutamine idee ja tunde edasi andmiseks on ühtaegu kaunis ja intiimne, nüüdistants lõi kiire silla publiku ja sõnumi vahel.

Lavastuses kõlavad teiste seas Tormise, Hindpere ja Kõrvitsa looming. Koori ja solistide esituslaad asetab tantsijad turvalisse hälli, kõrvu kostub loits, silm jälgib aga inimsoo hingelist kasvamist. Publikus tekkiv emotsioon ei jää õhku rippu, lavastaja toob meid ühes esitajatega sütelt välja. Peab tunnistama, et kõigil kolmel korral läksin etenduselt koju tundega, et maailm on natuke parem paik elamiseks.

¹ ERR kultuuriportaal. Heili Lindepuu. Katkestusseis tantsukunstis. 26.04.2021 ja Vestlusring tantsukunstist. Loominguliselt puhastav aeg. 12.05.2020