Hiljuti tuli teade, et valminud on seaduseelnõu, millega tahetakse muuta veekogude äärde ehitamise reegleid.

Kehtiva seadusandluse kohaselt võib ranna või kalda ehituskeeluvööndisse, mis on sõltuvalt veekogust ja asukohast 50 kuni 200 meetrit, ehitamist planeerida vaid juhul, kui saadakse nõusolek üldplaneeringu või detailplaneeringu koostamise käigus ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Seda esiteks kohalikult omavalitsuselt ning seejärel keskkonnaministrilt ja maavanemalt.

Pakutud eelnõu kohaselt ühtlustataks tänane ehituskeeluvööndi mõiste veekaitsevööndiga ja senisest 50 kuni 200 meetrisest kaitsealast jääks alles 10 kuni 20 meetrit. Ettepanek on ka kalda ja ranna-alale ehitamise korraldamine jätta kohaliku omavalitsuse ainuotsustada, ehk siis keskkonnaministeeriumi nõusolekut ei oleks ettepaneku jõustumisel enam vaja. Eesmärk, nagu seisab eelnõus, on veekogude ääres ümber kujundada loodusväärtuste kaitse ja leevendada seniseid omandipiiranguid.

Suur osa rannast ja kaldast kuulub Euroopa Liidu Natura 2000 kaitsealade võrgustikku ja siiani on riik seadnud eesmärgi säilitada looduslike ranna-alade hulk.

Nagu oli oodata, tekkis nimetatud eelnõule ka kohe vastuseis. Hirm, et omandipiirangute lõdvenemisega algab kalda- ja rannaaladel ehitusbuum ja selle tagajärjel kaovad ära loomade-lindude ja putukate elupaigad, suletakse liikumisteed ning ka inimeste ligipääs vee äärde, ei ole sugugi põhjendamata.

2007. aastal koostas riigikontroll riigikogule aruande ehitustegevusest ranna ja kalda-alal. Dokumendis on välja toodud, et ranna ja kalda loodusväärtused ning ka muud avalikud huvid ei ole erahuvide ega ebaseadusliku ehitamise eest piisavalt kaitstud. Ehitiste planeerimisse pole avalikkus piisavalt kaasatud ning ranna- ja kaldaalale ehitamist lubatakse liiga kergekäeliselt. Seaduses sätestatud ehituskeeluvööndi vähendamise kriteeriumeid on rakendatud vastuoluliselt ja läbipaistmatult. Maavalitsuste järelevalve detailplaneeringute üle ei ole aga tõhus ning paljudes omavalitsustes on puudu pädevatest ametnikest.

Maakeeli öelduna: omavalitsused ei saa või ei tahagi saada ranna- ja kalda-alade haldamisega hakkama. Korruptsioon planeeringute menetlemisel on lokanud vabariigi taasiseseisvumisest saati ja tõenäoliselt ei ole sellest puutumata ka ranna- ja kalda-alad. Riik aga pole olnud oma ülesannete kõrgusel.

Kas sellise teadmise taustal on mõistlik panna kogu vastutus kohalikele omavalitsustele ja lubada kaitsetsooni vähendamist? Nii ja naa. On neid omavalitsusi, kus võiks seda teha, aga rohkem siiski neid, kus see ei tundu veel mõistlik.

Enamuses omavalitsustest puuduvad täna pädevad planeeringuspetsialistid. Arhitekt on tööl vaid suuremates linnades, valdades tegeleb ehitusvaldkonnaga enamasti alamastme ametnik, kel napib aega ja ressurssi põhjalikult teemaga tegeleda. Ametnikule on ka lihtne ülalt korraldusi jagada või alt meelehead pakkuda. Jah, kohalikud tunnevad kohalikke olusid riigiametnikest paremini, kuid see ei tähenda suures pildis alati õigeid valikuid.

Siinkohal meenuvad näiteks uued sadamaehitised, mille ümber on mitu hektarit maad asja ees, teist taga tarastatud. Näiteks Eisma või Alliklepa sadam.

Teisalt: linnas, kus on tööl pädev meeskond, linnaarhitekt ja keskkonnaspetsialistid, kus on määratud kaitsealad, kinnitatud üldplaneeringud, kus võib loota, et planeerimisprotsess on piisavalt avalik, võiks bürokraatia vähendamine tulla kõne alla küll. Ja ka kaitseala vähendamine linnas tundub mõistlik.

Arhitektina näeksin ma hea meelega, et mere või jõelinna potentsiaali kasutataks senisest paremini ja vähemalt kaldapealne kesklinnaosa seotaks tugevalt linliku hoonestusega. Tühi promenaad ei ole kutsuv, ikka on hea, kui kõrval käib elu, töötavad kohvikud, ärid, kultuuriasutused, teeninduspinnad jne. Mitu merevaatega kohvikut on täna Tallinnas? Või mitu jõevaatega restorani Tartus? Vist mitte palju rohkem kui nõukogude perioodil?

Kahjuks ei ole meil head uut näidet ranna-alale ehitamisest võtta. Kõige paremini on õnnestunud need piirkonnad, kus on renoveeritud vana hoonestust ja täiendatud seda uuega, näiteks Noblessneri kvartal Tallinnas. Üsna sümpaatne on ka Kopli piirkonna uuselamuala, kus tihedalt elamutega ääristatud tänavad viivad otse mereni. Samas näiteks Porto Franco Admiraliteedi basseini äärne hiigelarendus, mida läbib vaid paar tänavat, on selgelt üle piiri arendajasõbralik.

Arusaamatu on aga Euroopa Liidu IT agentuuri hoone Tallinna ranna-alal. Kavandada üliturvatud riigiasutus sellise koha peale ja piirata see võrkaiaga – miks ometi? On ju maad mujalgi. Ka Tartu jõeäärne uushoonestus ei kutsu esile just ovatsioone – modernistlik avatud planeering, kus suurte majade ümber on ulatuslikud parkimisalad, ei loo õdusat linnaruumi. Rohkem tihedust, sidusust, vähem kõrgust ja laiust, rohkem teenindavat pinda esimesel tasandil, seda tahaks kaldaalal näha. Maailmas on väga palju veeäärseid linnu, mille kogemusest tasub õppida.