Mutso: aeg on küps, et panna alus uuele, senisest kestlikumale eluviisile

Eesti valitsuse liikmed tegid mõni päev tagasi põhimõttelise otsuse, et Eesti loobub veel sel aastal Venemaa gaasi impordist, et mitte kaudselt toetada Venemaa jõhkrat sõda Ukrainas. Energiasõltumatus on riigi iseseisvuse hoidmise üks võtmeküsimusi, rõhutas Margit Mutso kultuurikommentaaris.
Umbes 45 protsenti meie energiast kulub hoonete töös hoidmisele: kütteks, jahutuseks, sooja vee tootmiseks, kodumasinate tööks, valgustamiseks jne. Järsult tõusnud elektri- ja küttearved on juba täna paljudele üle jõu käivad, vene gaasist loobumisel kardetakse energiahinna veelgi suuremat tõusu. Jõukamal elanikkonnal on aga hirm, kas ikka energiat jagub, et oma senist elustandardit hoida.
Kümmekond aastat on Euroopa uusi ehitisi suunatud vaikselt energiatõhususe poole. Seda eeskätt eesmärgil vähendada inimtegevusest põhjustatud CO2 emissiooni. Madala energiahinna juures pole see eesmärk aga tarbijat piisavalt kõnetanud. Mugavus ikka eelkõige! Nüüd aga ollakse päriselt probleemi ees – kahaneva sisuga rahakott kõnetab rohkem kui silmale nähtamatu CO2 jalajälg. Aeg on küps muutusteks energiatarbimisel.
Alustada tuleb süsteemsest kokkuhoiust. Näiteks soojusenergia tarbimise vähendamisest. Kui täna on ette nähtud elu- ja tööruumide keskmine temperatuur 21 kraadi, siis tegelikkuses piisaks ka paar kraadi madalamast temperatuurist. Paljud eelistavadki jahedamat kliimat kui maja küttesüsteem toodab ja kallis toasoe lastakse lihtsalt aknast välja. Inimese äraolekul piisaks ruumis vaid 17-18 kraadist. Juba ühe kraadi võrra toatemperatuuri alandamine vähendab ruumi soojuskadusid 5–6 protsenti. Üks märksõna on siinkohal nutikad tehnolahendused.
Pidevat priiskamist ja raiskamist on majakasutusel veelgi: tühjad ruumid on valgustatud ja täisvõimsusel ventileeritud, toanurgas tuksub taustaks telekas, pesu- ja nõudepesumasin vurisevad pooltühjalt, arvutid undavad ööpäevaringselt jne. Tõsi, seadmed on muutunud varasemast energiasäästlikumaks ning kokkuhoiul ei ole senise hinna juures olnud piisavalt efekti. Hüppeliselt tõusnud elektrihind on aga nii mõnegi inimese sundinud enda järel tulesid kustutama, kasutuseta masinad välja lülitama ja pesu pesemiseks madala elektrihinnaga aega valima. Ehkki esialgu ebamugav, on suures pildis see väga hea. Maailmapanga andmetel on Eesti CO2 jalajälg ühe elaniku kohta üks maailma suuremaid.
Üks, mida meil tundub põhjatult olevat, on joogivesi. Keskmine veetarbimine inimese kohta on umbes 150 liitrit ööpäevas, sellest umbes 50 liitrit moodustab WC-loputusvesi, mis on meil joogivee kvaliteediga. Vee taaskasutus ja vihmavee kogumine on üksikute inimeste erahobi, väljakujunenud süsteem seda ei soosi.
Idee taaskasutada biojäätmeid on samuti jäänud suuremale osale elanikkonnale kaugeks. Olukorras, kus ees ootab väetisepuudusest tulenev toiduainete hinnatõus, võiks selgitustöö langeda senisest viljakamale mullale ja jäätmekäitlus muutuda normiks.
Näiteks nõudepesuvesi, selle asemel, et kanalisatsiooni suunata ja selle eest maksu maksta, sobiks kastmisveeks hoone lähedastele rohealadele. Seda muidugi juhul, kui majapidamises loobutakse mürgistest kemikaalidest – mis oleks lisaks rahalisele võidule ka suur samm looduse hoidmisel.
Ideaalis peaks maja töötama nii, et kõik jäätmed, mis seal tekivad, saavad taaskasutatud. See ei ole raketiteadus – kompost- ja taaskasutussüsteemid on ammu välja töötatud, vaja on vaid juurutada nende kasutamist, loobuda sisseharjunud raiskavatest lahendustest.
Arhitektide-inseneride ülesanne on muuta majad energiatarbijatest energiatootjateks. Nn liginullenergia majadelt on aeg teha hüpe plussenergia majarde loomisele. Siinkohal on tark aga mõelda suurema süsteemi peale kui üks hoone – kvartal või küla näiteks, kus uued hooned aitavad majandada vanu, päikese käes olevad ehitised toetavad varjus olevaid, kus kamba peale saab rajada näiteks biogaasil töötava energiajaama või elektrienergia salvestussüsteemi.
See vajab aga kõrgemalt poolt koordineerimist ja toetust. Riik peab olema siin teenäitaja, tark piloot-tellija, kes julgeb katsetada ka uut tüüpi hooneid. Näiteks sellist, mis soosib elanike igapäevast ühistegevust ja seeläbi energia kokkuhoidu ning hakkamasaamist kriisisituatsioonis. Aeg on küps tulla välja senisest mugavustsoonist ja luua alus uuele, senisest kestlikumale eluviisile.
Toimetaja: Kaspar Viilup