Linna sõbralikkus või vastupidi – vaenulikkus – avaldub kõige selgemalt siis, kui oled seal päriselt hädas, abitu ja hirmul. Mis tunne on saabuda võhivõõra ja rahatuna öösel linna, kus pole ees tuttavaid ega kohta kus peatuda –  nii nagu on viimasel kahel kuul tulnud eesti linnadesse sõjapõgenikud, kellest paljud peavad esmalt omal käel saama hakkama? Just neile paljastub halastamatult eesti linna tõeline pale. Millise lahkuse või hoolimatusega võtab ta saabuja vastu?

19. aprilli Postimees kirjutab pealinna jõudnud põgenikest: "Paraku ootab neid Tallinnas ees kaost meenutav olukord. Bussijaama ooteruum on täis inimesi, kes pole saanud süüa, juua ega tualetis käia, sest öösel on kohvikud ja kioskid kinni ning bussijaama WC on tasuline."

Tegelikult ei ole see vaid võõraste probleem. Olukord, kus raha on maha ununenud või seda polegi, võib juhtuda kellel tahes, lapsest vanainimeseni. Ja mis sa siis hädaga teed?

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 18 sätestab, et kedagi ei tohi julmalt või väärikust alandavalt kohelda. Ukraina sõja uudistes on olnud juttu vangilangenutest, keda piinatakse seeläbi, et neid ei lubata tualetti. See on väga julm ja alandav. Lukustatud tualettruum riivab inimväärikust ka linnaruumis. Veel hullem on muidugi avalik ruum, kus ei olegi avalikku tualetti.

Linna inimsõbralikkuse definitsiooni võiks panna ühte lausesse: inimsõbralikkuse astme määrab tundide arv, mille jooksul saab linnas hakkama võhivõõra ja rahatuna, tundmata seejuures, et inimväärikus saab riivatud.

Linnal on kaks osapoolt – inimesed ja keskkond. Eesti inimene on üldjuhul lahke ja abivalmis. Ja ka linnakeskkonnale on meil tähelepanu pööratud järjest enam. Me ise usume, et loome selle ikka inimväärse ja sõbralikuna, kuid kui eelnimetatud definitsiooni põhjal testima hakata, selgub, et uhkete disainlahenduste kõrval on pahatihti mõtlemata jäetud kõige elementaarsematele asjadele: pole kohta, kus kustutada janu, käia tualetis, puhata või leida varju kehva kliima eest.

Mõned aastad tagasi Shanghai parkides torkas mulle silma sealne avalike tualettide süsteem. Hiinas on aastatuhandete pikkune pargikultuur ja inimesed, kel eluasemed on pahatihti väga väikesed, kasutavad meelsasti avalikku ruumi. Tualetivõrk aitab sellele kaasa – pargiteede ristmikel on tähistused, mis näitavad, kus suunas ja kui kaugel on lähim avalik wc, tundus, et need on suurtes parkides umbes kilomeetri tagant. Kusjuures kõik on tasuta ja üllatavalt puhtad.

Taoline tualetivõrk võiks olla üle kogu linna – iga kilomeetri tagant peamiste käiguteede lähedal, selgelt märgistatud.

"Kõige õnnelikum inimene maailmas on see inimene, kellel pole pissihäda," ütleb proua Malle Andrus Kiviräha romaanis "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust." Selle väikese õnne peaks iga väärikas omavalitsus suutma inimestele tagada.