7. septembril avati Tallinna Arhitektuuribiennaal ehk lühendatult TAB, mis on arvult kuues ja kannab pealkirja "Söödav ehk ainevahetuse arhitektuur." Tänane TAB keskendub eeskätt jäätmevaba ainevahetusega arhitektuurile.

Biennaali teema ja peakuraatorid – kreeklased Lydia Kallipoliti ja Areti Markopoulou – valiti välja juba paar aastat tagasi. Vahepeal on maailm elanud üle mitu rasket katsumust, päevakorda on tõusnud rida põletavaid probleeme ja ka kuraatorite poolt toona väljapakutud teemad on muutunud senisest veelgi aktuaalsemaks, et mitte öelda eksistentsiaalseks.

TAB-i fookusesse on võetud kogu planeeti ähvardav probleem – inimese igapäevane arutu raiskamine ja sellega kaasnev hukatuslik keskkonna saastamine. Kallipoliti ja Markopoulou kutsuvad kaasa mõtlema meie harjumustele ja instinktidele, mis koos mugavuse ja laiskusega on viimas meid ökoloogilisse kriisi. Ellujäämiseks on inimkonnal vaja kiiret ja tarka tegutsemist, muuta tarbimiskeskset mõtteviisi, ausat vastust küsimusele, kas järjepidev majanduskasv, mille poole pea kõikjal püüeldakse, tagab meile ikka jätkusuutliku õnneliku elu.

Arhitektuur ei ole pelgalt majade fassaadid, mida arvab osa meie kõrgetest ametnikest. See algab suurte piirkondade planeerimisega ja lõpeb hoone pisidetailide kavandamisega. Tänase arhitektuuri alus peab olema süsteemne keskkonnateadlik mõtteviis. TAB-il kutsutaksegi mõtlema sellise arhitektuuri üle, mis soodustab elamisüksuses ringtoiminguid, toodab lokaalsel tasandil toidu ja energia ning vabaneb keskkonnale valutul viisil kõigist tekkinud jäätmetest. Ehitatud keskkond peaks ideaalis toimima nii, nagu seda teeb loodus, kus ei olegi sellist mõistet nagu jäätmed, kus iga organismi jääkprodukt on eluspüsimiseks vajalik kas talle endale või mõnele teisele organismile.

Biennaali ettekannete osa on tänaseks läbi, kuid näitused on veel mõnda aega avatud. Kuraatornäitust arhitektuurimuuseumis tasub vaatama minna isegi siis, kui pole arhitektuuri vastu suuremat huvi. Näitusel on esitatud rohkelt uudseid ideid, näiteks kuidas saab ehitamiseks kasutada jäätmeid, kuidas panna maja tootma toitu või energiat, milline võiks olla ainevahetuslik kodu, millised on arhitektuuri loomiseks sobivad biolagunevad sünteetilised materjalid jne. Näha saab ka spekulatiivset maakasutusplaani, mis näitab, milline näeks Tallinn välja, kui toodaks ise kogu oma ülalpidamiseks vajaliku toidu.

Kindlasti tekitab pragmaatikutes nii mõnigi väljapakutud idee ka skeptilisi küsimusi – näiteks kui kaua võiks vastu pidada riisigalettidest fassaad? Kas putukad, hiired, linnud või näljased inimesed pistavad selle pintslisse paari nädala või paari kuuga? Või kas riisist fassaadimaterjali tootmine ongi kogu tootmisprotsessi arvestades nii väga ökoloogiline?

Noorte eestlaste loodud seeneniidistikuga seotud puidujäätmetest elemendid seevastu on täitsa reaalsed tooted – kui saad loodusliku ehitusmaterjali sobivasse vormi kasvatada ja see on piisavalt tugev ja vastupidav, loob see arhitektuurile uusi loodust säästvaid võimalusi.

Arhitektuurimuuseumi ees saab näha TAB-i installatsioonivõistluse võitnud puitplokkidest teost, mille igal plokil on oma disainer ja omanik. Kokku kuulub kunstiteos 165 omanikule, aga huvilistel on võimalik selle detaile veel soetada, need oma maitsele vastavalt disainida ning seeläbi installatsiooni kasvatada.

Sadama-alal saab aga vaadata, milliseid ideid on arhitektid üle ilma TAB-i teema taustal pakkunud Lasnamäe elurajooni muutmiseks. Võidutöö annab piirkonnale ümberkujunemiseks aega 40 aastat. Nagu ütleb rahvatarkus: tasa sõuad, kaugele jõuad.