Enamus esinejatest keerutas vastusega nagu poliitikud ikka – et nagu oleks ehk vaja sellele mõelda jah, aga varjendi ehitus on teadagi kallis ja erasektorile ei saa ju sellist lisakohustust panna, riigil aga pole võimalust jne. Tookord Keskerakonda esindanud Taavi Aas aga arvas, et see on ilmselt mingi trikiga küsimus, mingi nali ja võttis sujuvalt järgmise teema.

 Ei, see ei olnud nali tookord ega ole ka täna, 13 aastat hiljem.

Soomes ja Rootsis teab iga inimene, kus on tema varjend. Soomes võeti vastav seadus vastu 1939. aastal ja selle kohaselt peab kõikide hoonete juurde, mis on püsivalt kasutusel ja suuremad kui 600 m², rajama varjendi. Varjend ehitatakse  ka uute eramajade juurde, tihti rajatakse see mitme peale. Kesklinna inimeste kaitseks on arvel ka suured maa-alused parklad, mis ohu korral 72 tunni jooksul varjendiks kohandatakse.

Hea tuttav Stockholmis kirjeldas, kuidas Rootsis testitakse neli korda aastas häiresüsteemi. Kõik teavad, mida tähendab pikk või katkendlik sireen, kuhu kanalile tuleb keerata raadio ning millised toidu, vee ja ravimite varud peavad olema kodus. Vastav info tuleb inimestele postkasti.

Selline organiseeritus aitab rahva hulgas vältida paanikat ja segadust, mis võib osutuda rünnaku ajal ohtlikumakski kui vaenlase pommid. 

Meil siin õhuhäiresireene ei ole.

Eesti tsiviilkaitsesüsteem on täna mitte lapsekingades, vaid paljajalu. 1986. aastaks oli Nõukogude Eestis arvele võetud 543 tsiviilkaitsevarjendit, üle seitsmetuhande liht-radiatsioonivarjet ja umbes 21 000 keldrit. Väidetavalt oli varjendites ruumi rohkematele inimestele kui oli Eesti toonane rahvaarv. 1993. aastal võeti aga vastu otsus mitte arendada meil varjendite süsteemi. Leiti, et kuna Külm sõda on läbi ja kuuma pole karta, on varjend minevik. Nõukogude aegne varjend on täna parimal juhul kasutusel muuseumina, enamus on aga jäetud ajahamba pureda ning amortiseerunud. 

Ukrainas olla elanikele enne õhurünnakuid välja jagatud kaardid, kuhu pommide eest varjuda. Eestis sellist infot ei ole ja häireolukorras peaks iga inimene sobiva koha omal käel leidma –  mõne maa-aluse parkla, keldri või tunneli. Ametlik soovitus on varjuda lähimasse võimalikku varjumiskohta ehk tegelikult püsida kodus, eemal akendest.

Ma ei tea, mida ütlevad psühholoogid – kas inimene jääb õhuhäire korral näiteks oma korterisse viiendal korrusel?  Karta on, et mitte. Tõenäoliselt tekib paanika ja joostakse pea laiali tänavale, sinna, kus on kõige ohtlikum.

Meil ohtu ei ole, meid kaitseb NATO... Seda on rõhutatud korduvalt.

Uskuda, et ajal, kui liitlasväed su ümber pommitajaid maha võtavad, võid ise julgelt kohvitassi taga uudiseid kuulata, on vist naiivne? Tänase Ukraina sõja taustal tundub järjest enam, et riiki, kes oma maad ja inimesi ise ei kaitse, ei suuda kaitsta ei NATO ega ka Jumal.

Varjendi ehitamine on kallis? Kallis võrreldes millega?

Jah, ehitamine maa sisse on kallim kui maa peale, aga seda tehakse linnas igapäevaselt. Keegi ei eelda, et varjend hoitakse rahu ajal tühja betoonpunkrina. Nagu naaberriikides tavaks, saab see olla kasutusel näiteks autoparkla, spordihalli, ostukeskuse, mängupõrgu, panipaikade, lao või millegi muuna. On palju funktsioone, mis ei vaja päevavalgust ning on süsteeme, mille abil saab valgusavad vajadusel sulgeda. Seega ei pea varjendisüsteemi ehitama pelgalt maksumaksja rahast.

Riik saab aga meelitada erasektorit varjendinõuetele vastavaid ehitisi rajama. Näiteks sobiva maksusüsteemiga.

2017. aastal kaitses kunstiakadeemia arhitektuurimagistrant Kaisa Simeon magistritöö teemal "Varjend kaasaegse avaliku ruumi osana", kus ta käsitles eeskätt üht Tallinna rahvarohkemat piirkonda ehk Lasnamäge. Magistrandi idee oli ehitada paeklindi sisse varjendiks kohandatavad avalikud ruumid. Teema, mis oleks võinud vastavates ametites tekitada huvi, jäi suurema tähelepanuta.

Linna reklaamtahvlid on täna täis vastavatud ostukeskuse Lidl reklaami.  Nagu enamus kabandushooneid, on ka see arhitektuurilt üsna ilmetu tahukas, millel pole vaja ei loomulikku valgust ega väljavaadet. Vabalt oleks see võinud sobida maa-aluseks variend-ostukeskuseks, mille peal on lastele mõnus suusaküngas, sees aga piisav varu toitu ja vett, hea ventilatsioon, küte, tualettruumid ja muu vajalik, et paar-kolm päeva hakkama saada.

Teemat uurides avastasin ma, et eestlased on varjendisüsteemi väljatöötamisel tegelikult väga innovatiivsed. 2015. aastal kirjutas Päevaleht eestlaste leiutatud unikaalsest kaasaskantavast maa-alusest pommivarjendist, mida saab kiirelt transportida ja paigaldada.

Plastist kollane toruvarjend võiks sobida linnaruumis näiteks teede või haljasalade alla ja seda saaks kasutada rahuajal panipaikadeks või miks mitte – varjendhotelliks. Inimesed, kel elus põnevust vähe, armastavad väga ekstreemsusi. 

Ma loodan kogu hingest, et sõda Ukrainas lõpeb sama kiirelt kui algas. Aga see on piisav põhjus tõsiselt mõelda meie tsiviilkaitssüsteemi üle. Oleks väga vastutustundetu oma senist tegevusetust õigustada, et nägite – ei juhtunud ju ka seekord midagi hirmsat...