Veebruari algul autasustati Tallinna Vanasadama kruiisiterminalis möödunud aasta parimaid arhitektuuri, maastikuarhitektuuri ja sisearhitektuuri objektide autoreid. 2015. aastast on arhitektuurivaldkonna erialaliidud pidulikku preemiagalat pidanud ühiselt.

Järjest raskem on eraldada maastikuarhitektuuri arhitektuurist või tõmmata piir kust lõpeb arhitektuur ja algab sisearhitektuur. Parke ja väljakuid projekteerivad nii arhitektid kui maastikuarhitektid, väliruumi kujundamisel löövad kaasa ka sisearhitektid, maastik tungib tuppa ja tuba maastikku, katusest võib kujuneda promenaad ja promenaadist võib omakorda saada avatud kunstisaal, kontor või mängutuba. Piirid hägustuvad.

Möödunud aasta maastikuarhitektuuri preemiate laureaate iseloomustabki just see, et koos on töötanud tugev meeskond arhitektidest ja maastikuarhitektidest: Kääriku spordikeskuse maastikupark, Tammsaare park Tallinnas ning Fahle galeriitänav. Maastikuarhitektuuri osakaalu tõus on kasvav trend arhitektuuris ja nagu viitab nii maastikarhitektuuri kui arhitektuuri sihtkapitali preemia pälvinud Fahle galeriitänav – maastik tungib ka siseruumi.  

Millised on parimad arhitektuuriteosed aastal 2021? Vaadates arhitektuuripreemiate laureaate, võiks hea arhitektuuri sõnastada ehk järgmiselt: see on arhitektuur, mis lisab ehitisele midagi, mida tellija ei oska kohe tahta, midagi, mis tõstab koha väärtust, mille kontseptsioon hõlmab laiemat pilti kui üks hoone oma kasutajatega. Loomulikult eeldab see avatust arhitektuuri tellija poolt, seda, et tellija oma Exceli-tabelisse suudab otseste vajaduste kõrval sisse arvestada hoone mõju ümbruskonnale, võib-olla kogu linnale või koguni riigile. See eeldab tellijalt intelligentsi, ambitsiooni panustada hea ruumi loomisse.

Tänavuses nominentide nimistus ei olnud ühtegi kortermaja. Selle üle tasuks elamuarendajatel veidi mõelda.

Arhitektuuril võib olla suur mõju. Hiljuti lükati tagasi seaduseelnõu, millega taheti muuta veekogude äärde ehitamise reegleid. Tekkis hirm, et seaduse muudatuse tulemusel kerkivad rannaaladele hooned, mis sulevad kallasrajad. Tänavune arhitekti aastapreemia ja kultuurkapitali peapreemia määrati aga hoonele, mis tõestab, et  kaldaäärne arhitektuur võib sootuks vastupidi –  avada rannaala, muuta selle rahvale mõnusaks külastuskohaks,  paigaks, kuhu saab kogu perega tulla merd ja laevu nautima.

Salto ja Stuudio Tallinna arhitektide ning Polka maastikuarhitekti projekteeritud Vanasadama kruiisiterminalihoone on olemuselt sarnane linnahallile, mis 1980. aastal avas ootamatult kesklinnas tee mereni. Nüüd avanes linnarahvale  siiani suletud olnud Loodemuul. Merelinn vajab just nimelt selliseid maastikmaju, mis mitte ei takista mere äärde minekut, vaid muudavad mere nähtavaks, käegakatsutavaks.

Arhitektuuri sihtkapitali eripreemia sai teine kaldapealne ehitis – Tartu Lodjakoda, samuti kavandatud Salto arhitektide poolt. Lodjakoda on sammuke sinnapoole, et Tartust kujuneks tõsiseltvõetav jõelinn. Tühjade kallasradadega betoonrenni eraldatud  jõgi ei ole linlasele just teab kui kutsuv.

Sisearhitektuuris andis seekord tooni roheline mõtteviis, sest kolm preemiat neljast läksid vanade ruumide renoveerimisele: Pärsti mõisalasteaed, Fahle galeriitänav ja Viljandi endisesse pesumajja loodud üliväikese süsinikujalajäljega 0-restoran. Vaid TalTechi teadus- ja õppehoone on uusehitis, kuid ka see kannab oma läbinisti puiduse arhitektuuriga väikese süsinikujalajälje jätmise ideed.

Arhitektuuril läheb täna kindlasti paremini kui eile. Mitte kunagi ei ole arhitektide preemiagalat oma kohalolekuga austanud vabariigi president. Alar Karis oli kohal ja arhitektid oskavad tema kõnet, milles sai mainitud ka vajadus ruumiameti ehk arhitektide keeli riigiarhitekti järele, kõrgelt hinnata. Lootustandva kõne pidas ka teine kõrge külaline – kultuuriminister Tiit Terik.

Arhitektid ootavad, et suhtumine arhitektuuri muutub ka riigis tervikuna ning Eestist saab riik, kus elukeskkond on tugevalt väärtustatud. See on oluline meile kõigile.