Pildid venelaste julmast rünnakust tsiviilelanikkonna vastu, purukspommitatud elumajadest, haiglatest, koolidest, lasteaedadest ja metroos sünnitavatest naistest tekitasid õõva ja õudust. Ja see kõik kestab veel.

Sõjajulmusest ajendatuna rääkisin märtsikuises arhitektuurikommentaaris meie olematust tsiviilkaitsesüsteemist, sellest, kuidas seda teemat on poliitikute poolt naeruvääristatud ning naabermaid, kus on aastakümneid rajatud varjendeid, mis kaitsevad isegi tuumapommi eest, pigem paranoiliseks peetud. 

Olin seejuures kindel, et sõja valguses senine suhtumine muutub ja kohe-kohe tõstetakse tsiviilkaitse laual kõige pealmiseks, et nüüd hakatakse välja töötama kaitserajatiste süsteemi, luuakse üleriigiline varjendite programm, kohendatakse ehitusreeglistik vastavaks uuele reaalsusele, luuakse varjendite rajamiseks reeglid ja soodustuste süsteem. Nii, et uute majade puhul enam ei pea küsima, kuhu ohu korral peituda ja ka olemasolevate majade elanike tarvis leitakse vähemalt hädapärane kiire lahendus – rekonstrueeritakse keldripinnad või rajatakse olemasolevate elurajoonide tarvis ühisvarjendid.

Olin kindel, et riigi tasandil tekib ka üldine arutelu meie elanikkonna paiknemise, pealinna ja selle ümber koondunud rahva haavatavuse üle. Et otsitakse võimalusi kuidas inimesi Eestimaal hajutada ning et mõeldakse uuesti läbi, kas on ikka strateegiliselt mõistlik koondada suur osa riigiteabest ühe katuse alla kergeks sihtmärgiks. 

Seda kõike ei juhtunud. Korraks oli küll tsiviilkaitse luubi all, aga kui esimene sõjašokk mööda sai, kadus see teema nagu vits vette. Tõsi, aasta jooksul on mõned maa-alused parklad ja tunnelid saanud endale varjekohamärgi ja ka sireenisüsteem on loomisel, paraku ei kaitse need inimesi pommirünnaku korral. Lausa groteskselt mõjub aga otsus superministeeriumi kõrvale rajada ameerika saatkond.

Poliitikute-riigiametnike tandem küsib siiani siiralt, et mille eest me täpselt peame elanikkonda kaitsma? Puudub isegi arusaam, millisele rünnakule varjend võiks  vastu pidada. Ei ole antud ses vallas välja ühtki määrust ega ka soovitust ei projekteerijatele, omavalitsustele ega ehitajatele. Arhitektuurivõistluste – ka kõige suuremate avalike ehitiste puhul nagu näiteks Süku – ruumiprogrammis puudub sõna varjend. Ollakse seisukohal, et täitsa piisab, kui on mingi maa-alune ruum esmaseks varjumiseks. Näiteks parkla, ilma kütte, vee, tualeti ja muude elementaarsete olemistingimusteta. Ei oska keegi öelda kui palju peab maa alla inimesi mahtuma, mitu päeva nad peavad seal hakkama saama jne.

Kaitseväe juht Martin Herem kirjutas 4. jaanuari Eesti Päevalehe arvamusloos, et kuidas ka ei lõppe Venemaa rünnak Ukraina vastu – agressiivsus, vaen ja kättemaksuvajadus ei paista Venemaal kuhugi kaduvat ning et ka nende sõjaline võimekus on ikka veel piisav, et oma frustratsioon mõne väikese naabri peal välja valada. Heremi hinnangul on Venemaa tänaseks kasutanud vaid 10 protsenti oma S-300 õhutõrjerakettidest, mis sobivad hästi maasihtmärkide ründamiseks ja mida teadaolevalt ei ole veel ükski õhutõrjevahend suutnud hävitada.

Võtaks siis selle teadmise aluseks ja rajaks varjendisüsteemi, mis suudaks rahvast S-300 eest kaitsta? Kui tervet rehkendust ei jõua, teeks poolgi?