Üks taolisi suuri möödalaske on Stroomi metsa ääres tänavu 99-aastaseks saav hobuste võidusõidurada, millele kümmekond aastat tagasi anti uus suund – traavispordi asemele planeeriti kõige tavapärasem korterelamute ja äripindadega kinnisvaraarendus.

Paljude jaoks valusa haava kiskus taas lahti hiljuti kinoekraanile jõudnud film "Hipodroom", mis räägib poeetilise loo hääbuva Tallinna Hipodroomi "viimastest mohikaanlastest". Pangedega hobustele vett kandvaid tallitüdrukuid vaadates jääb mulje, justkui oleks film tehtud sajand tagasi.

Tegelikult oli hipodroom sadakond aastat tagasi uhke ja esinduslik paik. Selle eestvedajaks oli Hobusekasvatuse Edendamise Selts, kes omandas ettevõtmise tarvis 30 000 ruutsülla suuruse maatüki ja tellis raja projekti Saksamaalt ning esindushooned kohalikult arhitektilt Karl Burmanilt. Asutuse avamisel pidas kõne riigivanem Konstantin Päts. Uhke restoran hävis märtsipommitamisel, tribüün ja kontorihoone 1961. aasta põlengus. Tänaseni on varasemast hoonestusest säilinud vaid üks Artur Perna projekteeritud tallidest. Nõukogude ajal ehitati hipodroom taas üles ning see töötas kasumlikult ilma igasuguse dotatsioonita. Kuni saabus iseseisvus. 

"Hipodroomi" filmi vaadates tekib õigustatud küsimus – miks sellise potentsiaaliga maatükil toimetab vaid mõni vana napsulemb-kutsar, paar harrastajat traavitüdrukut ja nende mudakoplites püherdavad suksud?

Sellest, miks esindushipodroom kiirelt alla käis ja kuidas see eesti traavisporti arendada lubanud rootsi ärimeeste juhtimisel hoopis kasumlikuks kinnisvara-arenduseks pöörati, film ei räägi.

Nagu ka sellest, kuidas linnaametnikud, kes alguses arenduse vastu olid, ükshaaval meelt muutsid, kuidas kõrge linnaisa koos ärimeeste advokaadiga planeeringu vastu protestinud arhitektil "näpud sahtli vahele pani", kuidas seesama advokaat linnaametnikule altkäemaksu andmisega vahele jäi ja ta advokatuurist välja heideti, kuidas Perna projekteeritud muinsuskaitsealune tall üks hetk muinsusväärtuse kaotas ja paljust muust. Kõik ühte filmi ei mahu.

Hipodroomist sai 2011. aastal paberi peal elu- ja ärimaa ning nagu Jaak Juske ajalehes Pealinn tänavu märtsis kirjutas: uue linnaku rajamiseks vajalikud load on õige pea lõpuks olemas ja ehitus algamas!

Kolmandik meie riigi noormeestest ei sobi kaitseväkke, laste enesetappude näitajalt on Eesti maailma mustas tipus, Eesti elanikkond rasvub tempokalt, aga 15,7 hektarit mere- ja metsaäärset sotsiaalmaad pühitakse linnaisade õigustuste saatel möödaminnes linnakaardilt. Sellest võiks teha uue põneva filmi. Või pigem linnaplaneerimise teemalise krimiseriaali.