"Neil on oma reeglid, oma väike maailm. See on nagu konserv, kus aeg ja koht on konserveeritud," kirjeldas ta.

Režissöör rääkis, et paljud, kellega ta hipodroomist rääkinud on, teavad, et selline koht on olemas, aga pole sinna kunagi sattunud või on seal lapsepõlves käinud. "Seda, et seal võistlused toimuvad, ei tea keegi. See ongi küsimus, millega ma tulen: kuidas on võimalik, et see suur koht siiani eksisteerib ning kuidas ja miks see endiselt elab?"

Seitsme aasta jooksul filmitud materjaliga annab Loginov vaatajatele võimaluse näha, kuidas hipodroomis elu käib. Režissööri tõdes, et dokumentaalfilmide puhul on raskeim dokumenteeritavate ärarääkimine ning see, et nad kaamerate ees loomulikult tegutseksid. Ta kirjeldas, et enamasti on esimestel kordadel inimesed üsna pinges ja ettevaatlikud, kuid aastate jooksul harjuvad nad filmimisega ära.

Loginov selgitas, et ei teinud hipodroomist teadlikult komöödiasugumetega filmi. "Ma tahtsin lõppu nautida," märkis ta, ning tõdes, et filmi saadab teatav melanhoolsus.

Plaan Paldiski maanteel asuv hipodroom lammutada, on õhus olnud viimased viisteist aastat. Loginovi sõnul on hipodroomil toimetavad inimesed ja hobused sellega teadmisega kõik need aastad elanud. Kui esialgu tunti hirmu, siis tänaseks on asukas selle mõttega harjunud. "Iga aasta arvavad nad, et see on viimane aasta, mil nad seal on," kirjeldas režisöör.