Maailma ajaloo kuulsaimad maalid on üsna vaieldamatult "Mona Lisa" ja "Püha õhtusöömaaeg", mõlema autoriks itaalia renessansiajastu geenius Leonardo da Vinci. Filme tema elust on vändatud rohkelt, aga suuri ja kanooniliseks või põhiliseks tunnistatuid mitte. Seriaale temast on tehtud hoopis vähe, erinevalt näiteks suurtest 19. sajandi heliloojatest-interpreetidest, kellest on olemas palju kõrgetasemelisi Euroopas 1970–1980-ndail tehtud elulooseriaale (Verdi, Paganini, Berlioz, Liszt jne). Aga eks maalikunstniku või skulptori loometegevust ongi sarja või filmi vormis üksjagu raskem edasi anda kui muusiku oma.

Frank Spotnitzi ja Steve Thompsoni loodud sel aastal ekraanidele jõudnud telesari "Leonardo" pretendeerib igatahes edukalt selle kõige kanoonilisema ja õnnestunuma ekraniseeringu tiitlile, mis tolle renessanssmehe ja multitalendi elust ning loomingust on tehtud. Mis teeb selle sarja eripäraseks, ongi keskendumine mitte Leonardo eluseiklustele ja suhetele, vaid tema tuntuimate loometeoste fookusse seadmine. Nii võtab iga seeria kujutada ühe-kahe tema vastava loomeperioodi kuulsaima maali, skulptuuri, insenertehnilise leiutise või ka tema lavastatud, dekoratsioonide ja lavatehniliste lahendustega varustatud õukonnaetenduse ning näitab nende Leonardo geniaalsete taieste tellimislugusid, inspiratsioonimomente, sünnivalusid ja tihti ka konflikte ning põhjuseid, miks mingi loometöö jäi lõpuni viimata või hävines hiljem. Leonardo da Vinci oli selle poolest ju kuulus, et väga suur osa ta suurepäraseid loomeplaane jäid erinevail põhjusil, kas metseenide rahapuuduse, ta enda püsimatuse ja huvikaotuse või sõjalis-poliitiliste olude kiire muutumise tõttu pooleli või üldsegi vaid ideevisandina paberile.

Kõik Leonardo elu keerdkäigud ning tema ja ta kaasteeliste isiksusearengu lood ja omavahelised suhted on seatud otsesesse sõltuvusse tema loomingulisest biograafiast, sellest, mis tööle ta parajasti fanaatilise vaimustuse ja põhjalikkusega ning kõike kõrvalist unustades pühendus. Sellisena on see seriaal üsna unikaalne ja kindlasti soovitamisvääriline, tõeline kunstiseriaal, kus tegelaste draama ja ajastu poliitika ning intriigid loovad nendele surematutele kunstiteostele tausta, mitte ei trügi esile. Ja selle kõige juures on sari põnev ning pingeline, mitte üldsegi kuiv või igav.

Reaalse ajaloo sündmustega käib sari kohati ringi üsna vabalt. Leonardo ja teda ümbritsenud valitsejate elu kronoloogiaga on ümber käidud ... ütleme kunstiliselt, kümneaastaseid ajahüppeid päris ajaloos ja Leonardo elus faabula huvides ära peites ja vahele jättes, tegelaste vanuseid ja vananemisi samuti üsna ebamääraselt markeerides. Kummalisel kombel see kõik ei sega ega tekita isegi minusuguses ajaloopuristist vaatajas mingit protesti, kuna on imehästi aru saada, et tegijad on neid kunstilisi vabadusi endale selgelt põhjendanud ning need põhjendused on ka Leonardo elukäiku ning renessansiajastu Itaalia keerukaid poliitilisi arenguid hästi teadvale vaatajale mõistetavad ja nõustutavad.

Nende kunstiliste vabaduste kõrval suudab sari samas Leonardo elu ja karakteri arengu suurt pilti näidates jääda äärmiselt tõetruuks. Lisaks kompenseerivad neid teatavaid vabadusi ja moonutusi konkreetses süžees ohtrad ajastu ja Leonardo elu autentsed detailid – ning kui detailid on õiged ja suur pilt on õige, siis ei oma tähtsust, et konkreetses süžeearengus või ajalookronoloogias lubatakse endale neid telespetsiifikast nõutavaid vabadusi.

Renessansiaegne Itaalia kui trenditoode

Kümmekond aastat tagasi muutusid 15. sajandi Itaalia võimuintriigidest rääkivad telesarjad järsku trenditooteks. Nii asusid 2011. aastal korraga kaks eri loomingulist kollektiivi tegema oma sarja Borgiate paavstiperekonnast. Esimesena jõudis neist aprillis ekraanidele Neil Jordani versioon Jeremy Ironsiga paavst Aleksander VI rollis ("The Borgias", 29 seeriat), mida tehti 2013. aastani kokku kolm hooaega, kuid Showtime katkestas sarja tootmise enne Jordani süžeeplaani jaoks üliolulise neljanda hooaja valmimist.

Kuigi sarjas tegi kaasa plejaad suurepäraseid näitlejaid (Derek Jacobi, Holliday Grainger, Colm Feore, Gina McKee, David Oakes, Sean Harris, Lotte Verbeek, David Bamber, Simon McBurney jmt), osutus nii ajaloolise tõetruuduse kui kunstilise taseme poolest paremakski paar kuud hiljem ekraanidele jõudnud konkureeriv Tom Fontana sari ("Borgia", 38 seeriat), kus ajalooliselt üsna kogukana tuntud Borgia-paavsti rollis astus üles John Doman, kes, tunnistagem, sobis sellesse rolli üsna kereka mehena märksa paremini kui vibalik Jeremy Irons.

Seda seriaali tehti erinevate Euroopa telekanalite tellimusel ettenähtud kolm hooaega valmis ning lugu lõppes teleekraanidel ajaloost tuntud Borgiate allakäigu ja krahhiga 2014. aastal. Lõpuga, mis Neil Jordani sarjas jäi kahjuks kujutamata. Kuigi ka selles seriaalis astus üles mitu telemaastiku superstaari (Art Malik, Christian McKay, Stanley Weber), olid Domani paavsti kõrval kõige võimsamad just ta laste Cesare Borgia ja Lucrezia Borgia rollisooritused Mark Ryderilt ja Isolda Dychaukilt, mille kõrval Neil Jordani sarja vastavaid tegelasi kujutanud näitlejatööd üsna kahvatuks jäid.

2013–2015 vändati David S. Goyeri eestvedamisel kolm hooaega kummalist sarja "Da Vinci deemonid" ("Da Vinci's  Demons", 28 seeriat). See üsna ulmelise süžeega lugu tõukub geeniuse reaalsest elust päris suvaliselt ja juhuslikult, kujutades pigem väljamõeldud fantastilisi seiklusi, küll Balkanil, küll Ameerikas, mis – jah, loomulikult – oli siis veel ju avastamata. Leonardo ulmeliste seikluste kõrval on selle sarja huvitavaim osa kummatigi just renessansiaegse Itaalia võimumängud Medici, Sforza ja Pazzi perekondade ning paavstivõimu vahel. Parimad rollisooritused teevadki seal Elliot Cowan Lorenzo de' Medici, Hugh Bonneville Galeazzo Maria Sforza ja James Faulkner paavst Sixtus IV rollis.

2016–2019 tehti siinarvustatava "Leonardo" sarja autori Frank Spotnitzi eestvedamisel kolm hooaega sarja "Medici: Firenze valitsejad" ("Medici: Masters of Florence", 24 seeriat), mida reklaamiti enne selle ekraanidele jõudmist peamiselt Dustin Hoffmani mängitud perekonnapatriarhi rolli läbi, kuigi reaalselt sai Hoffman sarjas üsna vähe eetriaega, rohkem keskendus sari ta poja, Richard Maddeni mängitud Cosimo de' Medici elukäigule ja traagilistele valikutele. Teise ja kolmanda hooaja fookuses oli aga Daniel Sharmani mängitud Lorenzo Tore, kelle kõrval Sean Beani ja Julian Sandsi mängitud tegelased üsna tahaplaanile jäid. Igatahes oli Medicite perekonna lugu jutustav sari oma ajalootruuduse ja dramaatilise sügavuse poolest igati võrdväärne Borgiatest rääkinud seriaalidega.

Kõiki neid möödunud kümnendi teletooteid on korduvalt näidanud ka Eesti kaabellevi pakettides figureerivad telekanalid, nii et need võiksid ajaloohuvilisele vaatajale meenuda küll. Ilmselt ei meenu meie vaatajaile aga üks kentsakas sari Leonardo da Vinci noorusajast, samuti pealkirjaga "Leonardo", mida 2011–2012 tegi 26 seeriat CBBC ehk laste-BBC. See hoogne ja kergemeelne ning nooremale vaatajale mõeldud sari kujutab Leonardo noorust, näitab teda peamiselt geniaalse leidurina, aga üldiselt on see üks tõesti kentsakas ja pentsik teletoode, mis on oma tunnetuselt kuidagi väga valesti tänapäevane, tegelased kõnelevad rõhutatult moodsat inglise hääldusega inglise keelt ning heliribal mängib noortepärane popmuusika. Lisaks astub noore Niccolò Machiavelli rollis üles mustanahaline näitleja Akemnji Ndifornyen, mis mõjub jällegi lihtsalt kentsakalt. Kõige krooniks hüüatavad noored peategelased aegajalt püüdlikult "bella!" ja "magnifico!", mis peaks ühe arvustaja iroonilise kommentaari järgi meenutama vaatajaile, et kõik need pöörased seiklused toimuvad renessansiajastu Firenzes, mitte Kaplinna stuudiodekoratsioonide vahel Lõuna-Aafrikas. Ka on selle sarja noor Leonardo mõistagi läbinisti heteroseksuaalne ning tütarlastest huvituv tegelane, mis päris ajaloos muidugi nii ei olnud. Pehmelt öeldes.

Raamatud kõrvale ja vaatama!

Nagu juba sedastatud, on uue Leonardo-sarja tugevus just keskendumine meistri erinevate kunstiteoste loomisele. Nii näeme näiteks sarja teises osas seda, kuidas jõukas Benci perekond palkab noore kunstniku maalima nende abiellu astuva tütre Ginevra de' Benci portreed, mis ongi üks Leonardo kuulsamaid portreemaale "Mona Lisa" kõrval. Meie päevini säilinud maal on kummaline, vales formaadis, ilma käteta. Sari annab sellele käte puudumisele hoopis oma seletuse, usutava ja leidliku, kuigi ehk mitte ajalooliselt tõese. See on üks Leonardo maale, mis esmapilgul tundub igav ja tuim, aga süvenemisel ilmnevad selle taiese taga mitu lookihti, vihjeid ja peidetud tähendusi – ning kõik need on sarjas ka suurepäraselt ära põhjendatud ja välja mängitud. Lisaks on Ginevra de' Bencit mängima valitud näitleja (Poppy Gilbert) tõesti maalil kujutatud tütarlapsega milleski olemuslikus, sisemise jõu ja maneeride poolest äärmiselt sarnane. Ka teiste rollivalikute teemal tuleb sarja vaid kiita. Kui esiti võib paista, et Milano hertsogit Ludovico il Morot, nagu me teda kuulsa profiilmaali järgi teame, ei saa kuidagi mängida James D'Arcy, siis meisterliku näitlejana mängib ta oma tegelase ka füüsiliselt tõesti selliseks, nagu võiks oma keha ja näolihaseid liigutada too Moorlase hüüdnimega hertsog maalilt.

Ginevra de' Benci portreteerimise kõrval annab sarja teine seeria näiteks ka nüansseeritud taustaloo ühe Firenze kiriku tellitud, kuid mitte kunagi valminud panoraamse altarimaali "Kuningate kummardamine" kohta. Veel näeme esimeses seerias, kuidas sünnib Leonardo õpetaja Andrea del Verrocchio (Giancarlo Giannini) stuudios ta kuulus "Kristuse ristimine". Või näeme kolmandas osas, kuidas Leonardo lavastab juba Milanos sealse noore hertsogi Gian Galeazzo Sforza (Edan Hayhursti tähelepanuväärses rollisooritus) auks eriliselt keeruka lavatehnikaga teatrietenduse. Või kuidas ta hakkab neljandas seerias Ludovico Sforza tellimusel kavandama oma kuulsat ratsamonumenti – jällegi mitte kunagi valmis saanud hiiglaslike mõõtmetega ja ülikeerukas poosis tagajalgadele tõusnud "Cavallot". Või kuidas Leonardo siseneb ühes stseenis kõrtsi ning näeb seal pika laua taga istumas reas umbes tosinat kõrtsilist ning kuidas tema jaoks järsku aeg ja kaader seiskuvad ning laua keskel istuva inimese pea kohale langeb aknast aupaistena valgusvihk. Selliseid muljetavaldavaid inspiratsioonihetki on selles sarjas kogu efektsusega välja mängitud muidugi rohkemgi. Seriaal on eelkõige meisterlik just seepoolest, kuidas kunstiteoste sündi on suudetud edasi anda trillerile omase pingelisuse ja ärevusega.

Õieti ongi nende kunstitööde taustalugudega nii, et sarja täiel määral nautimiseks tuleks pärast iga osa äravaatamist võtta kõrvale geeniusest rääkiv elulooraamat ja lugeda sealt vastavast peatükist iga teose sünniloo kohta tausta. Eesti lugeja õnneks on meil selleks kaks väga head ja üsna samas mahus ning rikkalikult illustreeritud väga erinevat raamatut. 1988. aastal ilmus Leo Metsari võrratus tõlkes tšehhi ajaloolase František Jíleki 464-leheküljeline "Mees Vincist" ("Muž z Vinci", 1982), 2019. aastal aga Aldo Randmaa tõlkes biograaf Walter Isaacsoni 552-leheküljeline "Leonardo da Vinci" (originaal 2017).

Isaacsoni raamat on muidugi ülemaailmselt kuulsam ja moodsam ning saab seetõttu kasutada ära vahepealsel ajal ilmsiks tulnud uuemaid uurimistulemusi, aga ka František Jíleki raamat on hämmastavalt hästi ajaproovile vastu pidanud. Kui Isaacsoni teos on ehk veidi kuiv-iroonilises ja entsüklopeedilises laadis, siis Jílek on kirjutanud tõeliselt nauditavas kirjanduslikult ülevas stiilis dokumentaalromaaniliku teose, mille lausete sõna- ja kujundirikkus ning jutustamiskirg on omaette kunstilis-emotsionaalne kogemus. Ning kummalisel kombel on need raamatud üsna sarnased ka seepoolest, et räägivad nende sarjas käsitlemist leidvate meistriteoste loomisloo suures plaanis üsna sarnaselt ära. Nii et käsiraamatuna seriaali kõrvale sobivad sama hästi mõlemad teosed. Isaacsoni tellis on ehk Leonardo elukäigu teemal veidi teatmeteoselikult põhjalikum ning uuema infoga varustatud, Jíleki raamat annab see-eest märksa avarama ja põhjalikuma pildi 15. sajandi teise poole Itaalia vürstiriikide keerukatest suhetest ja võimutasakaalust, tutvustab erinevaid paavste, aga loomulikult ka Medici, Sforza, d'Este, Gonzaga, Pazzi jt olulisemaid aadliperekondi, maalides nende tuntuimatest esindajatest äärmiselt värvikaid karakteriportreesid. Mäletan, et varateismelise ajaloohuvilise jaoks oli František Jíleki raamat 1990. aasta paiku, mil Vikipeedia-nimelist infopanka veel ei eksisteerinud ja paberköites eestikeelne entsüklopeedia üsna napisõnaline, kirjeldamatult rikkalik infoallikas selle perioodi kohta.

Üks sarjategijate riskantseim panus oli Leonardo märkmikes esineva Caterina, kes üsna ilmselt oli kunstniku ema, muutmine kunstniku eakaaslaseks ja üheks parimaks sõbraks, loometee alguse muusaks, kelle mõrvamüsteeriumi ümber kogu lugu tagasivaates ongi esitatud. Caterina da Cremona rollis särab monalisalikult mõistatusliku naeratusega itaalia näitlejanna Matilda De Angelis. Aga Mona Lisa ehk Lisa del Giocondo on muidugi üks teine tegelane, kes samuti sarjas üles astub.

Kui seriaali esimesest osast ning noore Leonardo ja Caterina vahel tekkivast keemiast võib ajalootruudust nõudev vaataja ära masenduda, et jälle on Leonardost tehtud heteroseksuaalne kunstnik, siis juba teises seerias on niivõrd autentselt, kui see üldse teada on, esitatud Leonardo sattumine Öö ja Kloostrite Ohvitseride ehk Firenze kombluspolitsei ette seoses 17-aastase prostituudi Jacopo Saltarelli afääriga. Ning nii nagu ligi 40-aastane Leonardot kehastav näitleja ei anna välja 24-aastase noore kunstniku mõõtu, ei näe ka Saltarellit kehastav 25-aastane näitleja Kit Clarke välja 17-aastane. Aga see on tänapäeva uuspuritaanlikul ajastul muidugi paratamatu ja vist isegi hea. Nii et kui ajalooliselt sattus palju hiljem 38-aastase Leonardo majapidamisse 1490. aastal Milanos tema õpilase ja muusana 10-aastane poisike Salaì, siis sarjas mängib Salaìd nende tutvumishetkel siiski juba 25-aastane hipsterihabemega näitleja Carlos Cuevas. Tänapäevane kombluspolitsei võib magada rahulikult. Kuigi tänapäeval pole võimalik kindlaks teha, kas Leonardol tema noorte õpilaste ja modellide ja abiliste Salaì ja Francesco Melziga ka mingil hetkel intiimsuhted tekkisid, arvavad uurijad, et pigem jah.

Tänapäeval üheselt hukkamõistetava seksuaalse läbikäimise teemal arutleb Isaacson oma raamatus muidugi põhjalikumalt, aga kindlasti ei tasu siin karta ka 1982. aastal tabutiines idablokis ilmunud tšehhi ajaloolase teost. Hämmastavalt lahtise tekstiga ja tänapäeva komblusvalvurite jaoks ilmselt šokeerivalt kirjutab Jílek oma pikema arutluse kokkuvõtteks ehk pisut vabandavalt: "Ja tõde – nagu paljude teistegi Leonardoga seotud probleemide puhul – jääb saladuseks. Aga tööhüpoteesina võib ehk jutustaja oma edasises pajatuses kinni pidada oletusest, et Leonardo – nagu tollal oli sageli kombeks ja nagu toimis ilmselt ka Michelangelo – võis armatseda omal kombel kord naisega ja kord poisiga. Aga ta ei lasknud end ülemäära köita ei ühtedel ega teistel" ("Mees Vincist", lk 92). Selle üsna hea summeeringuga kõlab hästi kokku ka kõnealuse teleseriaali Leonardo karakter. Kuigi rohkemgi tundub sari olevat inspiratsiooni saanud just Isaacsoni raamatust, sest ega Jíleki teost ju ometi kunagi inglise ega itaalia keelde pole tõlgitud.

Ahjaa, vist jäi märkimata, et Leonardo da Vinci rollis astub üles meil BBC samanimelisest sarjast Poldarkina tuntud Aidan Turner, kes mängib itaalia kunsti- ja teadusgeeniuse karakteri lahti nauditava nüansirikkuse ja tundlikkusega. Ning lõpetuseks võib vist mainida, et hetkel tehakse sarjale teist hooaega.