Ühest küljest on muljed värskest hooajast fännina need kaheksa jagu üsna ühe soojaga läbi vaatamise järel muidugi võimsad ja emotsioon vägev ning võõrutusnähud tõsiasja taipamisest, et järgnevatel päevadel ja nädalatel ei saagi enam paari-kolme tunni kaupa aega Geralti maailmas mööda saata, valusad. Teisalt on tunded kummalised ja segased, kuna erinevalt esimesest lahknes teise hooaja tegevus ja sündmustik sarja aluseks olevast tekstikorpusest juba sellisel määral, mis tekitas vaimustuse kõrval küllaltki häirivat kimbatust, nõutust ja arusaamatust.

Geralti-raamatusari koosneb kahest seda maailma ja tegelasi ning poliitilis-etnilist tausta tutvustavast jutukogust ning viiest romaanist, mille sündmustik keerleb tolle fantaasiamaailma saatuse võtmeisikuks osutuva Cintra kuningriigi teismelise printsessi Ciri ümber. Geralt on sorts (poola keeles wiedzmin, eestikeelne raamatutõlge "nõidur" on kohutav sõnavärd, mille igakordne kasutamine kõnes või kirjas mõjub kui pussnoa kõhtu torkamine ning selle aeglane keeramine seal) ehk siis võluvõimetega ning tavainimesest tugevam, kiirem ja vastupidavam sõdalane, kelle peamine ülesanne on tappa erinevaid koletisi ja monstrumeid.

Sortsiks saamiseks tuleb noores eas läbida geneetilisi mutatsioone esile kutsuv ravimtaimede ja võlurohtudega läbiviidav protseduur, millest mitte kõik eluga ei pääse. Kuna Geralt pidas neile katsetele tähelepanuväärselt hästi vastu, viidi tema peal läbi veel eriti eksperimentaalseid ja äärmuslikke katseid, mistõttu sai temast ehk kõige tugevam ja vastupidavam sorts üldse, küll oli selle hinnaks kogu kehapigmendi kaotus, millest ka ta hüüdnimi Valge Hunt.

Telesarja esimese hooaja originaalmaterjal eriti hõrk

Kui raamatusarja kahes esimeses jutukogus jahib üsnagi eripärase moraali- ja eetikakoodeksiga Geralt raha eest erinevates maailma nurkades kõikvõimalikke koletisi ja monstrumeid, siis viis romaani kirjeldavad juba erinevate poliitiliste ja maagiliste võimumängurite punutud intriige ja korraldatud tapatalge Ciri-nimelise printsessi tabamiseks, kes on ettemääratuse tahtel sattunud Geralti kaitsealuseks.

Netflixi telesarja esimene hooaeg tõigi ekraanile olulisemad lood neist kahest jutukogumikust. Ja tõi üsna hästi, kuigi kaheksa-osalisse hooaega ei mahtunud kõik 12 jutustust ja lühiromaani. Aga Sapkowski loodud kvaasi-keskaegse fantaasiamaailma ja edasise sündmustiku mõistmiseks kõige olulisemad lood ekraniseeriti üsna tekstitruult ning raamatute õhustikku hästi tabavalt.

Kummalisel kombel polnud ei see ega ka tõik, et raamatusarja tegelaskujud vägagi tõetruult ekraanivormi valati, üldsegi hooaja kõige tugevam külg. Tugevaimaks kujunes naismaag Yenneferi kujunemislugu, millest on Sapkowski kirjutanud seitsme köite peale kokku vast paari lehekülje jagu mälestuskilde, vihjeid ja harvu pudemeid. Seriaalitegijad on neist loonud aga esimese hooaja kandvaima, dramaatilisima ja dramaturgiliselt tugevaima tegevusliini, mistõttu särab Vengerbergi Yenneferi rollis üles astvu Anya Chalotra esimeses hooajas Geralti kehastava kinomaailma superstaari Henry Cavilliga võrdselt, kui mitte isegi ei varjuta teda veidi.

Nagu kõik sarja vaadanud kindlasti mäletavad, ei täitunud Yenneferi soovidest saada lahti oma füüsilistest deformatsioonidest, muutuda võimsaks võluriks ning suuta sigitada lapsi mitte kõik. Igatahes mahtus see seriaalitegijate loodud originaalmaterjal kenasti raamatusarja kaanonisse ja täiendas just nii, nagu üks hea ekraniseering seda tegema peab, algupärast alusteksti.

Kui esimesele hooajale üldse midagi ette heita, siis vast seda, et ära ei ekraniseeritud kõiki 12 lugu (tõsi, üks neist jõudis lõpuks teise hooaja esimesse seeriasse) ning et hooaja-siseselt ei alustatud sellestsamast punktist, kus kõik omal ajal alguse sai ehk siis jutust "Sorts", kus Geralt esmakordselt lugejate ette astus ning pidi võitlema Temeria kuningas Foltestuse intsestisuhtest sündinud tütrega, kes needuse tulemusena naisdeemon stryga'ks muutus. Tegu on osalt vampiiri, osalt mardust meenutava ja eelkõige just slaavi mütoloogiale omase olendiga. Vähemalt siinkirjutaja jaoks mõjusid esimese hooaja kaks esimest osa pisut kuivalt ja tulevärgivaeselt ning eetiliste konfliktide mõttes igavalt ning sari läks käima alles kolmandast osast, mis kirjeldaski mainitud lugu.

Ning muidugi tõsiasi, et Geralti-raamatuis selle maailma kogu ajaloo ehk kõige mastaapsema ja verisema ning hävituslikuma lahinguna kirjeldatud Soddeni tapatalgut näidati vaatajaile kui mingit paarikümnest kuni paarisajast mehest koosnevate jalaväeüksuste üksteisele järgnevate uimaste rünnakukatsetena ühe lossi vastu, kuhu oli varjunud võlurite vennaskond. Hüva, maag Yenneferi vallandatud keelatud tulemaagia vaatemäng oli võimas, aga tänapäeva fantaasiasaagade televersioonides ei tohiks mastaapsete lahingute edasiandmine enam ju raha taha pidama jääda.

Igatahes mõjus see lahing just visuaalselt kuidagi suvalise võsalahinguna, kokkupõrkena mingite väikeste eelvägede vahel. Kindlasti mitte seda masti tapatalguna, mis jättis selles osalejaile nii traumaatilised hingehaavad ja füüsilised armid, nagu meile raamatutes ja telesarja teises hooajas väidetakse.

Geralt sündis 35 aastat tagasi

Geralti-fännidele, kes tunnevad teda peamiselt arvutimängude põhjal, võib tulla üllatusena, et esmakordselt astus see tegelaskuju ulmesõprade ette juba 35 aastat tagasi. Aga just Poola juhtiva ulmeajakirja Fantastyka 1986. aasta detsembrinumbris ilmus tollal kirjandusmaailmas tundmatu 39-aastase proovireisija Andrzej Sapkowski debüütjutt "Sorts". Lugu tuli ajakirja jutuvõistlusel alles 3. kohale (Sapkowski meelest seetõttu, et fantaasiakirjandust peeti tollal ka Poola ulmeringkondades pigem lastekirjanduseks, erinevalt teadusfantastikast), kuid meeldis lugejaile niivõrd, et ta avaldas ajakirjas järgnevail aastail veel mitu lugu Geralti seiklustest. 1992. ja 1993. aastal koondati need ja uued, ekstra raamatute jaoks kirjutatud pikemad jutustused kokku kaheks kogumikuks "Viimane soov" ja "Ettemääratuse mõõk" – mõlemad ilmusid lõppeval aastal eesti keeles juba teises trükis, mis on ulmeraamatu kohta pigem haruldane.

Igatahes sai Sapkowski neid jutte kirjutades aru, et selles maailmas ja nende tegelaste ümber on varjul üks palju suurem saaga ning nii ilmuski aastail 1994–1999 viiest romaanist koosnev raamatusari. Hiljem, 2013. aastal avaldas Sapkowski veel ühe romaani Geralti seiklustest pealkirjaga "Tormihooaeg", kuid see oli põhisarja süžeearengu mõttes üpris kõrvaline eellugu, mille tegevus paigutus kronoloogiliselt esimese jutukogu juttude vahele. Lisaks kahele jutukogule on tänaseks eesti keeles ilmunud ka kaks esimest romaani viiest – "Haldjate veri" ja "Põlguse aeg" ning töö Varrakus seeria edasiseks eestindamiseks väidetavalt jätkub.

Esmakordselt jõudis Geralt eesti keelde aga 1994. aasta algul, kui õudusajakirja Mardus kahes numbris ilmus Mario Kivistiku tõlkes saaga esimene jutt "Sorts". Sellele järgnes pikk paus ning alles 2011. aastal ilmus Tiritammes esimene jutukogu "Viimane soov", kus sorts Geraltist oli saanud nõidur Geralt.

Sapkowski tõlkimisel on terminitõlgetega üldse keerulised lood. Juba mainitud stryga tõlkimist Kivistiku puhul sööjatariks ega Aarne Puu raamatuversioonis vampiiriks ei saa kumbagi pidada eriliseks õnnestumiseks. Sapkowski maailma elfide tõlkimine haldjateks on samuti üsna suurte mööndustega allaneelatav. Miks on saanud poola keeles ja enamikus tõlgetes "Põlguse tunnist" inglise tõlke eeskujul meil "Põlguse aeg", jääb arusaamatuks ning sunnib pigem tõstatama (muudegi nüansside tõttu tekkinud) küsimuse kui puhtal kujul ainult poola keelest need raamatud on tõlgitud.

Inglise keeles hakkasid Geralti-raamatud ilmuma alles 2008. aastast, suuresti vahepeal ülemaailmse menu osaliseks saanud arvutimängude mõjul, ometi oli juba 20. sajandi lõpuaastail Eestiski vene keeles lugevate ulmesõprade seas puhkenud tõeline Sapkowski-buum, kuna vene keelde jõudsid need jutukogud-romaanid vägagi operatiivselt. See daatumiterägastikus ekslemine on oluline, et mõista, milline on olnud Sapkowski ja Geralti-saaga retseptsioon ingliskeelses ulmemaailmas ja milline slaavi kultuuriruumis ja mõnedes Euroopa keeltes, kuhu neid teoseid tõlgiti juba 1990ndatel.

Andrzej Sapkowski tõi juba alates 1980ndate lõpust ja iseäranis suurel määral 1990ndatel fantaasiakirjandusse hulgaliselt neid jooni ja elemente, mille järgi hakati hiljem, 2000ndatel läänes defineerima niinimetatud uut fantasy't või siis sünkmorni fantaasiakirjandust: naturalistlik vägivald ja valehäbita seksistseenid, psühholoogiliselt põhjendatud keerukad karakterid, kes ei jaotu hea-halb skaalal mustvalgelt, vaid võivad kasvada negatiivsest kurikaelast positiivseks kangelaseks ja vastupidi jmt, mida on fantaasiakirjanduse uuendamise mõttes läänes kõige enam seostatud George R. R. Martini, Steven Eriksoni, Joe Abercrombie, Brandon Sandersoni jt maailmakuulsate nimedega.

Tõsiasi aga on, et kui ilmus esimene selgelt "uueks fantasy'ks" liigituv romaan ehk Martini "Troonide mäng" (1996), oli Sapkowski juba avaldanud viis raamatut Geralti seiklustest ning tegelikult vääriks just tema sünkmorni uue fantaasiakirjanduse rajaja tiitlit.

Aga kuna lugejad ei oska kahjuks neid aastaarve endale kuigivõrd teadvustada, vaid hindavad asju pigem loetu järjekorras, siis ongi Sapkowski paratamatult uuem asi kui "Troonide mängu" saaga või Abercrombie "Esimese seaduse" raamatud ja Geralti-maailmale vaadatakse kui millelegi, mis peab olema šnitti võtnud Martini Westeroselt. Kuigi tegelikult oli Sapkowski esimene, kes pakkus välja karmrealistliku, küünilise ja sarkastilise ning pessimistliku fantaasiasaaga, mis vastandus varasemale, 1980ndate eepilisele fantaasiakirjandusele (David ja Leigh Eddings, Terry Brooks, Robert Jordan, Tad Williams jt). Teadvustagem siis vähemalt meie ja praegu seda.

Kohati väga tänapäevane fantaasiamaailm

Mida Netflixi telesari väga edukalt edasi annab, on see Geralti-maailma paljudes detailides ja suhtumistes vägagi tänapäevane tunnetus. Maagide vahel käib vihane rivaliteet soopõhiselt: eksisteerib meesvõlureid, kelle meelest naised sellesse ametisse õieti ei sobigi, kelle meelest kõik kummaliste võimetega tüdrukud on mingi värdarengu tulemusel tekkinud mutandid, kes tuleb hävitada. Ehk näeme sarja järgmises hooajas juba ka seda, kuidas grupp naismaage loob omaenda salaühingu, mis ei tunnista meesvõlurite võimu – kui raamatute ekraniseerimist vähegi tekstitruult jätkatakse.

Samuti on elfide rassi puhul Sapkowski loodud pilt neist midagi hoopis teistsugust kui Tolkieni ja tema lõputute epigoonide kujutatud haldjarass, mis hõljub mingis hõbedases või plaatinablondis nimbuses vaat et maapinnast kõrgemal oma lugupidavas eraldatuses ja kättesaamatuses. Sapkowski elfid on selle maailma vanem, algupärasem elanikkond, kelle mere tagant tulnud inimrass on nende elupaikadest välja söönud. Nii näemegi – õnneks ka telesarjas – neid elfe kui keskaja linnades elavaid juudipogrommide ohvreid (või kes soovib otsida paralleele 20. sajandi natsi-Saksamaalt, leiab neid sealtki). Aga teine osa neist tegutseb metsades sissibandedena ning kas kutsuda neid Eesti ajaloo eeskujul metsavendadeks või mõne moodsama näite varal hoopis terroristideks – jällegi: maitse asi.

Kui mõelda, et Nilfgaardi impeeriumi vallutusretk põhja kuningriikide vastu saab alguse ühest lavastatud piiri-intsidendist, meenub paratamatult Hitleri-Saksamaa kallaletung Poolale 1939. aastal või nii mitmed Putini-Venemaa kallaletungid oma naabritele 21. sajandil. Või siis, kuidas selle maailma harimatud tavainimesed sõltumata sellest, mis riigis nad elavad, korraga kardavad, põlgavad ja vaenavad kõiki teistsuguseid – olgu neiks siis elfid, sortsid, võlurid, needuse läbi koletiseks moondatud või mis iganes muude vähemusgruppide esindajad – igaüks võib jällegi ise tõmmata paralleele kaasajaga. Oluline on tähele panna, et need ei ole mingid Netflixi sarja "poliitkorrektsed" lisandused ja sissetoodud motiivid, vaid need on kõik olemas juba Andrzej Sapkowski raamatutes.

Keskaegne Batman, piltilusad naismaagid ja pisut liiga vana printsess

Küll ei saa kiitust kunagi liiga palju, kui jutuks võtta Netflixi sarja rollivalikud. Anya Chalotra võlur Yenneferi rollis "varastab" selgelt ära sarja esimese hooaja. Teises hooajas on teda ekraanil mõnevõrra vähem ning rohkem keskendub see hooaeg Ciri treenimisele ja eneseotsingutele, aga kas on Yennefer lihtsalt põnevam karakter või Chalotra parem näitleja kui Freya Allan, teises hooajas Ciri Geraltilt peatähelepanu endale ei röövi.

Henry Cavill on tunnistanud, et kuigi esmalt oli ta arvutimängude fänn, avastas ta siiski seejärel ka Sapkowski raamatud ja temast sai suur Geralti-lugude fänn, kelle üks tingimus sarjategijaile on, et ekraniseeringus kirjaniku algmaterjalist väga kaugele ei mindaks. Ja tõesti teeb ta Geraltist selle eheda raamatute sortsi. Kuigi kas Christian Bale'i Batmani kähe ja raskesti arusaadav hääletämber nüüd just tarvilik element selle karakteri juures oli? Igatahes on irvhambad juba öelnud selle tegelase kohta "keskaegne Batman".

Kuigi siinkirjutaja jaoks jääb see õige Geralt siiski välja nägema poola kino superstaari Michal Zebrowski näoga, kes kehastas Geralti 2001. aasta poola filmis "Wiedzmin" ja järgmisel aastal ekraanidele jõudnud samanimelises 13-osalises telesarjas. Õieti on see film üsna kohutav ja seriaal täiesti tasemel, arvestades 2001. aasta poola filmistuudiote tehnilisi ja rahalisi võimalusi.

Film on kohutav, kuna tegu on sellesama 13-tunnise telesarja kahetunniseks filmiks monteeritud versiooniga, mis on umbes sama arusaamatu kui David Lynchi "Düün" või mõne aasta tagune katse tuua ekraanile Stephen Kingi "Tumedat Torni". Zebrowski ise annab praegu kusjuures Netflixi sarja poola dublaaživersioonis hääle Henry Cavillile. Igatahes tundus tema rollilahendus paarikümne aasta eest veidi sümpaatsemgi kui Cavilli sooritus, samuti aitas ehk kaasa, et tema Geralt ei olnud moodsa kulturisti kehaehitusega kolmnurkne laiaõlgne lihasmägi, vaid nägi välja normaalse keskaegse inimesena.

Cirit mängiv Freya Allan on hetkel 20-aastane ja selle vastu pole midagi teha. Raamatute Ciri oli tegevuse selles etapis umbes 12–13-aastane ja tolles vanas poola versioonis tehti see rollivalik kindlasti targemalt – printsessi kehastas seal 10-aastane Maria Bitner. Nii et eks meil tuleb lihtsalt leppida, et Netflixi Ciri pole mitte teismeikka jõudev tüdrukutirts, vaid teismeeast väljuv ja täiskasvanuks saav naine.

Aga Netflixi versiooni suurepäraseid rollisooritusi võikski üles lugema jääda, alates Anna Shafferi võlur Triss Merigoldist, kes on Geraltisse õnnetult armunud, aga teab, et ta süda kuulub Yenneferile, kuni Joey Batey kehastatud rändava bardi Tulilille ehk Jaskieri või Wilson Mbomio mängitud elfipoiss Dara tegelaskujuni, keda jällegi raamatuis üldse pole.

Kõige juures, mis "The Witcheri" teises hooajas on suurepärast, jääbki kummitama, miks oli vaja Sapkowski algmaterjali nii palju ümber teha. Teise hooaja aluseks peaks suures plaanis olema romaan "Haldjate veri" ja väga jämedates joontes nii ka on. Sari kujutab samu tegelasi, samu üldisi hoovusi ja tegevussuundi, mida romaangi, aga teeb seda mingeid täiesti teisi, väljamõeldud sündmusi näidates.

Sellest polekski suuremat lugu, kui muudatused poleks sel tasemel, et telehooaja põhiline kurjam – iidne deemon Voleth Meir, kelle saladusliku identiteedi ümber kogu hooaja sündmused keerlevad – poleks täiesti väljamõeldud karakter, keda romaanisarjas üldse pole. Sellest poleks lugu, kui maag Yenneferi läbi terve hooaja kummitav ja painav probleem ehk võluvõime kaotus poleks asi, mida raamatus üldse pole.

Ehk siis on hooaja mõned kõige kesksemad teemad täiesti stsenaristide väljamõeldud ega tugine vähimalgi määral Sapkowski tekstile. Sellest poleks lugu, kui too algtekst oleks viletsavõitu ja ekraniseerimatu, mis põhjendaks uue ja põnevama loo väljamõtlemise, aga nõnda ju pole. Kõik huvilised saavad selles veendumiseks romaani ise eesti keeles lugeda.

Selline respekti puudumine algteksti suhtes jääb nende ridade autorile täiesti mõistetamatuks. Mina pole elus kunagi arvutimänge mänginud ja tundmata seda maailma sootuks, tekib ometi mõte, et ehk just selline arvutimängulik lähenemine ja suhtumine lähtematerjali võib olla aluseks sellele, kui vabalt ja hoolimatult kirjaniku algteosega ringi on käidud. Arvutimängulik lähenemine, kus iga kord võib ees oodata veidi teistsugune, kuigi samadest algandmetest lähtuv seiklus, võib seda kõike seletada. Ja tuleb ju tunnistada, et neid erinevaid "Witcheri" arvutimänge on maailmas müüdud rohkem kui Andrzej Sapkowski raamatuid kõigis keeltes kokku (50 miljonit versus 15 miljonit, eelmise aasta seisuga).

Kuid hoolimata kogu kriitikast on tegu fantaasiasarjaga, mille uut hooaega tuleb nüüd pikisilmi ootama jääda ja saada seniks kuidagi üle teise hooaja läbivaatamise järgsetest valusatest võõrutusnähtudest.