Ryusuke Hamaguchi näol on tegu nii Jaapani kui rahvusvaheliste kriitikute sõnutsi ehk ühe kõige olulisema Jaapani kaasaegse filmiloojaga, tõdes Saluveer.

"Me mäletame, et Jaapan on olnud kuulus filmimaa, kuid see on juhtunud eelkõige minevikus – Akira Kurosawa legendaarsed filmid ja võib-olla ka Hirokazu Koreeda, keda on nähtud Eesti kinodes," kirjeldas ta.

"Aga Jaapanis ei ole olnud juba aastaid tugevat stuudiosüsteemist sõltumatut filmirežissööri, kes julgeks rääkida ja teha filme asjadest nii nagu need on. Üks selline lavastaja on Hamaguchi."

Filmis "Drive My Car" osaleb näitlejate trupp, kes mängivad Tšehhovit ja läbi Tšehhovi mõnes mõttes mängivad elu, kirjeldas Saluveer. Sellise võtte kasutamine sümboliseerib filmis kahte asja.

"Esiteks seda, et paljud sõltumatud Jaapani režissöörid on aru saanud, et nende filmidel ei ole enam kodumaal kõlapinda. Jaapani kinosüsteem on nii kommertsialiseerunud, et selleks, et realiseerida oma visioone, peavad nad pöörduma välismaale."

Originaalis ei pidanud selle filmi tegevustik toimuma Hiroshimas, vaid Koreas Busanis, kuid pandeemia tõttu tuli plaanid ümber mängida. Saluveeri sõnul leiti, et Hiroshima on oma looduse ja ka ajalooga sobiv foon filmi sündmuste toimumiseks.

"Teine asi, mis minu jaoks on veelgi olulisem ja puudutas väga sügavalt – nii Tšehhovi kui ka erinevate keelte rakendamine näitab seda, kuidas me pahatihti oleme koos ja räägime üksiteisest mööda, erinevas keeles, aga meil on alati lootus üksteist taasleida."

Jaapanis ei ole seda filmi väga hästi vastu võetud seepärast, et see on liiga aus, tõdes ta. "Jaapani kultuuris on kaks kontseptsiooni – omote-ura ja honne ja tatemae – mis näitab, et alati on see, mis on väljas ja mis on sees. Väljas on see, mis on ühiskonna hüvanguks ja sees on see, mis on peidetud. Minu väline nägu vs mu sisemised tunded."

Film on olnud Saluveeri sõnul mõnes mõttes skandaalne. "Seal on väga kuulsad näitlejad ja see, et see räägib seksuaalsusest, selles on seksistseenid, see on Jaapani kinos täiesti harjumatu," tõi ta välja.

"Teiseks räägitakse inimeste sisemistest muredest, tunnetest ja sellest, kuidas inimesed päriselt mõtlevad ja käituvad, mitte sellest, mida ühiskond neilt tahab."