Puhast fantaasiaromaani ei ilmu tegelikult Eesti ulmes just sageli – kõige olulisem teemärk on siin seniajani Veiko Belialsi juba 1997. aastal ilmunud "Ashinari kroonikad". See aga kujutas 90ndate aastate fantaasiakirjandust valitsenud Robert Jordanile sarnaselt ikkagi veel üsna klassikalisel viisil hea ja halva võitlust.

Siinse fantaasialoo kohta on autor Manfred Kalmsten aga maininud, et inspiratsioonina on ta kasutanud antiiktragöödiate ja põhjamaade saagade elemente. Neid kahte allikat on tõesti võimalik tabada loo kaheks kandetalaks olevas katastroofis, millest üks on isiklik ja teine jumalik.

Kalmsten on autor, kellele fantaasiažanri erinevad vormid küll meeldivad, nagu näitavad mitmed lood tema esimeses jutukogus "Raske vihm", kuid klassikalise lähenemise asemel otsibki ta tavaliselt erinevaid võimalusi. Tema lühiromaan "Kaarnalaul" esindab näiteks sünget stiili, mis on lugejatele tuntuim ehk George R. R. Martini teoste järgi.

Lühiromaan koosneb kolmest jutustusest, mis jälgivad Aekadioni maailmast pärit vanemat meest "Vaal" Haldemari ja nooremat naist "Kaaren" Gaili. Esimene räägib nende taaskohtumisest hulk aega pärast Aekadioni hukku, teine vaatab tagasi Aekadioni huku aega, kus Haldemar on noor ja auahne ning Gail on alles laps. Kolmanda loo sündmused järgnevad esimese omadele, ning sealt tuleb välja ka loo lõpplahendus.

Esimene neist jutustustest ongi see, mida saaks nimetada antiiktragöödiaks, miks mitte näiteks üheks variatsiooniks "Kuningas Oidipuse" teemal. See on sedasorti isiklik katastroof, mis võiks vabalt olla ka teose kui terviku aluseks. Samas on autor otsustanud siin nii mõnegi olulise detaili jätta selge tähenduseta ning isegi teises loos lisanduv oluline info ei too siin suuremat mõistmist.

Teine jutustus annab loole juurde saaga mõõtme, seda mütoloogilise ragnaröki ehk jumalate huku mõistes. See teistsugune alus kujuneb huvitaval kombel tegelikult tugevamaks kui eelmine. Autorilt on küllalt julge võte juba enne loo algust anda ette peaaegu kogu põhiline info juhtunu kohta. Õnneks on lugu piisavalt tugev, et kannab kõik ausalt välja.

Võib küll küsida, kas teatud nüanssidel nagu näiteks salapolitsei rolli kandva seltskonna lisamisel oli üldse mingit mõtet, kuid suures plaanis pole see enam nii oluline. Sel hetkel, kui kaua oodatud häving lõpuks tuleb ja Aekadioni vapisümboli tähendus tegelikkuseks saab, võib rahuliku südamega öelda, et saavutatud on kõik, mis vaja, ning enamgi veel.

Kõige sellega võrreldes on kolmas jutustus ehk kõige nõrgemal alusel, sest see ei põhine enam kummalgi neist kahest esimesest tragöödiast. Sel lool on kindlasti oma väärtus mingi edasimineku ja lahenduse pakkumisega, sest on arusaadav, et elu jätkub ka pärast iga katastroofi. Siiski on see liiga napp ja fragmentaarne, et uut lugu korralikult esitada ja arusaadavaks teha.

Nii võibki öelda, et hea lõpptulemus püsib romaanis eelkõige teise osa jumaliku katastroofi tugevusel, mis omakorda tõstab kõrgemale ka sellega tihedalt seotud esimest osa koos selle isikliku katastroofiga. Selle juures võib küll tõdeda, et esimene osa ei kasuta oma ideid teisega päris samaväärselt – ehk oleks eraldi juurde lisatud osa Gaili rännuaastatest pilti paremini seletanud?

Siiski võib autorit kiita hästi tehtud ja teadlike valikute eest ning samuti kindlakäelise ja omanäolise stiili pärast. Fantaasiakirjandus annabki ju kirjutamiseks tegelikult palju rohkem valikuid, kui tihti laiemalt arvatakse. Juba seetõttu on üks selline sünge, julm ja autu fantaasia-lühiromaan kindlasti lähemalt uurimist väärt.