Kirjanik, psühhiaater ja teatriuuendaja Vaino Vahing pidas aastatel 1968–1984 päevaraamatut, kus kohtuvad toonase Tartu kultuurielu glamuur, boheemlikud olengud ja kirjaniku enda vaimsed otsingud. Rainer Sarneti film avab Vaino Vahingut läbi tema enda kirjutatu, tema kaasteeliste juttude ja mänguliste etüüdide.

""Vaino Vahingu päevaraamat" ongi selline nagu üks dokumentaalfilm võiks olla.
Mulle väga meeldis, kuidas Rainer Sarnet oli sinna sisse toonud lavastuslikud elemendid ehk etüüdid, mis ühtaegu peegeldavad tema enda käekirja looja ja režissöörina aga teiselt poolt peegeldavad Vaino Vahingu maailma, kus ühelt poolt oli palju glamuuri, aga teisalt ka palju hingevalu ja raskust. Kõik see kumab sealt filmist läbi," kirjeldas filmikriitik Aurelia Aasta "Aktuaalsele kaamerale".

Vaino Vahingu loomingus oli olulisel kohal tema kuulus Spiel ehk mäng, nõnda on ka Sarneti uut filmi nimetatud Spiel-dokumentaalfilmiks.

"Kui Vahingu jaoks oli Spiel ennekõike viis provotseerida olukordi, kus inimestel maskid langevad ja tuleb välja nende tõeline pale, siis see film oma kunstlike meetoditega püüab ka Vahingult maski maha võtta, näidata milline ta oli või on," rääkis filmikriitik Tristan Priimägi.

"Aga ma usun, et Vahingu enda olemusega see läheb vastuollu, sest ma ei ole nii kindel, et Vahing ise üldse end avada tahtis ja võib-olla selles oligi tema suur traagika, sest igaüks ootab mõistmist, aga Vahingu profiiliga see mõistmine päris kokku ei läinud," lisas Priimägi.

Vahingut on nimetatud teatriuuendajaks, aga Priimägi laiendab seda mõtet. "Ma ütleks, et ta on kultuuriuuendaja – kuidas segada erinevaid reaalsusi, kuidas elu kunsti ja mängu ühendada ning mis sellest uudsest sümbioosis sünnib."

Aasa märkis, et tal on tihti tunne, et dokumentalistika on võimalustele vaatamata endiselt väga traditsiooniline. "Siin see lavastuslik pool ja väga hoolikalt valitud tänapäeva kõnelejad lõid selle harmoonia," märkis Aasa.

"Mulle meeldis, et ta tabas eluloo kõrval tõelist ajastu vaimu. Me elame perfektsuse sajandil, aga see film mängib väga palju ka inimlikele ebaperfektsusele, mis meil kõigil on," lisas Aasa.