Režissöör Rainer Sarneti sõnul on seni tagasiside filmile olnud hea. Filmi esilinastus toimus novembris Pimedate Ööde filmifestivali raames. "Tundsin juba seal saalis, et see film hingab kaasa publikuga," rääkis Sarnet.

Kuigi dokumentaalfilm räägib Vaino Vahingust, pole Sarnet peategelasega kunagi päriselus kohtunud. "Päris Vaino Vahingut ma pole näinud ega temaga rääkinud," rääkis Sarnet ja lisas, et dokumentaalfilmi aluseks tutvus ta peamiselt Vahingu loomingu ja inimeste juttudega.

"Kui ma selle päevaraamatu esimest korda läbi lugesin, siis kohe tekkis idee sellest midagi teha," rääkis Sarnet oma linateose sünniloost. Sarneti sõnul peitus Vahingu unikaalsus selles, et tema looming ja elu olid omavahel seotud. "Ta tegi oma kirjandust oma elu põhjal."

Sarneti arvates oli Vahingu päevaraamatus kirjas kõik, mis inimest puudutama peaks. See ei kirjelda ainult ühe kunstniku elu, vaid vaatab silmitsi teemadega, millega kõik tegelevad. Nii pööras Vahing tähelepanu armastusele, tööle, vabadusele ja paljudele muudele olulistele aspektidele. "See on väga inimlik. See oli kõik selles päevikus olemas."

Filmi keskseks tegevusliiniks on režissöör võtnud armastuse ning linateoses vahelduvad lavastuslikud stseenid päriseluga. Nii meenutavad Vahingut mõned tema kaasteelised või uurijad. Katkendeid leidub ka Vahingust endast.

Sarnet tõdes, et osaliselt on tegemist ka portreefilmiga, mistõttu tekitab see omakorda vastutust portreteeritava ees. Ent kuna Vahing kasutas ka oma loomingus enda lähedasi justkui tegelastena, võttis selle mõtteviisi aluseks ka Sarnet. "Leidsin endas julgust, et kasutan Vahingut samamoodi ühe tegelasena minu loomingus."

Vahingu üheks iseloomuomaduseks oli tema loomingus mängulisus. "See, et ta on mängumees, spielimees, see andis natukene seda bravuuri juurde," sõnas Sarnet ja lisas, et piir elu ja loomingu vahel võib mõneti olla hägune. "Elu ja loomingu vahel on võib-olla tõesti seda piiri raske paika panna, aga on lihtsalt eetilised piirid ja need kehtivad nii elus kui ka mängus." Sarneti sõnul peab aga mõistma, kus need piirid jooksevad.

Sisemine võitlus iseendaga

Hetkel on Sarnetil käsil järgmise mängufilmi "Nähtamatu võitlus" võtted. Linateos jutustab loo ühest 1970. aasta Petseri kloostri mungast, kes oma isiksuselt oli väga vastuoluline. "Jällegi ma ei tee filmi temast ja tema elust, vaid see on andnud inspiratsiooni selle filmi jaoks."

Sarneti sõnul pidas munk justkui sisemist võitlust: ühest küljest oli ta tuline ja armastas seiklusi, ent teiselt poolt tegeles vaimueluga. "Enne kui see võitlus väliseks läheb, peab inimene enda sees sisemise võitluse," rääkis režissöör ja lisas, et kui inimene peaks sisemise võitluse kaotama, muutub tema suund väliseks.

Ukrainas toimuvad sündmused on ka Sarnetit pannud rohkem mõtlema inimeste sisemiste konfliktide peale. "See näitabki seda sisemist segadust, et asjad ei ole paigas nende riigi inimestel, kes selle sõja alustasid."

Režissööri sõnul mõjutab sõda kindlasti ka filmimaastikku. "See sõda mõjutab kindlasti väga palju ja väga pikalt," sõnas ta, ent loodab, et kunst ja kultuur suudab näidata oma võimu.