Filmi režissöör Maria Avdjuško ütles, et tahtis eelkõige rääkida Evald Hermaküla loomingu lugu, mistõttu saavad sõna ka kaasteelised Jaan Kiho, Tõnu Tepandi, Hendrik Toompere ja teised. "Mulle endale väga ei meeldi, kui tehakse olulistest inimestest kultuuris väga isiklikke ja ainult nende nii-öelda eraelulisi filme. minu jaoks oli see looming ja loomingu protsess tähtis," ütles ta ja lisas, et kõige ilusam on tema arvates Hermaküla ja teda ümbritsenud inimeste tohutu kirg ja pühendumus.

Filmiajakirjanik Kaspar Viilup leidis, et tegemist on otsingulise filmiga, mille kõige huvitavam osa on tegelikult režissööri isiklik suhe peategelasse. "Võimatu on mööda vaadata sellest, et Evald Hermaküla oli Maria Avdjuško kasuisa ja üsna filmi alguses markeeritakse ära, mis on tema seos Hermakülaga, nagu ta vist ütleb, et ta kunagi ei kutsunud Evaldit päriselt isaks, aga ta oli siiski tema jaoks oluline," selgitas ta ja mainis, et isiklik puude on ka kõige huvitavam osa sellest filmist. "Kuidas Avdjuško otsib vastuseid, aga võib-olla neid küsimusi päriselt ei olegi, millele ta vastuseid otsib."

"Selle kõrval saab vaataja ülevaate ka sellest, mida Evald Hermaküla oma elu jooksul tegi, kuidas ta loomingut kohati üsna raskelt läbi elas," selgitas Viilup ja tõi välja, et seetõttu meenutab Avdjuško film ka hiljuti välja tulnud "Vaino Vahingu päevaraamatut". "Mõlemad filmid näitavad, et ega see kunst ja looming pole alati lilled ja liblikad ja mööda aasa jooksmine, vaid see nõuab ohverdamist ja põletab inimese kiiresti läbi."

Filmi operaator on Mait Mäekivi ja atmosfääri loob Sten Šeripovi muusika.