Seda, et kaks loomingulist kollektiivi üheaegselt sama näidendit lavastada võtavad, on juhtunud harva. Sama autorit ühel ja samal ajal mängida pole Eesti teatrimaastikul aga sugugi küsimus, meil on olnud näiteks Ivan Võropajevi ja Florian Zelleri buumid. Paide ja Vene teater võtsid paar aastat tagasi enda repertuaari "Richard kolmanda". 2018, aastal, mil eelpool mainitud teatrid William Shakespeare'i ajaloolist näidendit etendasid, tuli päevakorda võimuküsimus, millele mõlemad loomingulised kollektiivid vastuseid leida soovisid. Praegu paistab David Harroweri näidendi "Blackbird" kahekordse esitusega nii Endla teatris kui Sakala tänava teatrimajas esile kerkivat üksikindiivi trauma küsimus ning see, kuidas hingeliselt raskest olukorrast üle saadakse.

David Harroweri teksti puhul on huvitav see, et nii Raidmets kui Johan Elm, kes on näidendit esitanud "Musträstase" nime all, on lisaks lavastamisele ka näitemängu ise ära tõlkinud. Elmi puhul on tunda, et David Harrower läheb talle väga korda, kuna see pole esimene kord, mil Johan Elm Harroweriga rinda pistnud on. Elm on oma huvi Harroweri vastu ERR-ile kommenteerinud¹, öeldes, et talle näitekirjaniku ambivalentne kirjutamisstiil ning viis, kuidas kirjanik aegamööda keerulist lugu avaldab, äärmiselt meeldib.

Johan Elm paigutabki oma lavastuses kaks haavatud ja haavatavat tegelast prügisse mattunud ruumi, millest väljuda pole kummalegi lubatud, vähemalt mitte enne, kui kõik on omavahel selgeks räägitud. Kavalehel nimetatakse laval toimuvat psühholoogiliseks väljakutseks ja eks ta nii ka ole. Ainult elektrikatkestuse ja kellegi vahele segamisel lõhutakse pingeline vestlus Una (Ester Kuntu), kellel oli alaealisena seksuaalne suhe endast kõvasti vanema mehega, ning tema kunagise armukese Ray (Hendrik Toompere) vahel.

Näitlejad on laval keskendunud, nad edastavad Harroweri teksti, mis on olukorrale vastavalt pingestatud ning Johan Elmi tõlge mõjub loomulikult ja suupäraselt. Tegelaste keel on argipärane, Harrowerile sarnaselt ambivalentsete varjunditega.

Ester Kuntu Una on kui iga hetkega plahvatav lõhkekeha. Tema sisse on aastate jooksul kogunud raev Ray vastu, kes ta varateismelisena pärast seksuaalvahekorda maha jättis. Kuntu diktsioon on hämmastavalt selge, näitlejanna äratab rollis sümpaatiat, tema väljaelamised on siirad ning empaatiliselt läbi elatud. Una monoloog tema soovist too õige leida puudutas tänu Kuntu näitlejatööle tõepoolest hinge.

Hendrik Toompere algselt üpris ebakindlast ja hirmul olevast Ray'st kasvab lavastuse jooksul pahedest vaatamata välja inimlikkust säilitada püüdev ja meeleheitlikult ellu jääda sooviv keskealine mees, kes tänu vanglas viibimisele on palju kannatada saanud. Kuigi see, et Ray algatas suhte 13-aastase neiuga, on taunitav, suudab Toompere oma rolliga siiski publikult talle kaasaelamise välja teenida. Nii mõnigi kord saab Toomperele isegi rohkem kaasa tunda kui Kuntule! Nii Ester Kuntu kui ka Hendrik Toompere on näitlejad, kes satuvad minu silmis lavale harva, aga kui nad seda teevad, on neid äärmiselt paeluv vaadata.

Eugen Tambergi loodud valge ribikardinatega seina ja prügi täis põranda vahel tekib huvitav dissonants. Tundub, et kunstnik on soovinud puhta seina ja räpase pinnaga luua kaks maailma. Üks on see, kuhu tegelased on teel, teine kirjeldab seda, milles karakterid praegu viibivad. Selline kunstnikutöö annab lavastusele huvitava filosoofilise mõõtme, mis on kohati isegi eksperimentaalne.

Koos Karmen Tellisaare sümbolistliku valgusega, mis mõjub tegelasi avavates võtmestseenides jõuliselt, ja Tõnis Leemetsa müstilisi helisid esile toova kujundusega luuakse karakterid, kes kohati meenutavad oma abituses ja ahastuses kaht haavata saanud sulelist sümbolistlikus linnupuuris. Prügi on traumaatilise kujundina lavastuses selgelt kaardistatud ning helikujundus, kunstnikutöö, valguskujundus saadavad jõuliselt lavateose sümbolistlikku laadi.

Sellegipoolest jäi tunne, nagu "Musträstasel" oleks võinud mõni lavastuslik nüanss veel juures olla. Natuke üheülbaliseks kippus minema kahe tegelase omavaheline vestlus ning vahel hakkas saalis veidi igavgi. Lavastaja poolt valitud sümbolistlik laad ei avanud minu jaoks kõiki David Harroweri näidendis olevaid tahke ja tegelaste omavaheline suhestatus jäi lõpuks haaramatuks.

Kõige rohkem tekitas küsimusi tegelaste teekond, mille kaudu Una ning Ray kohtumise algusest lõpp-punkti jõuavad. Karakterite teekonna selge väljajoonistamine on psühholoogilistes näitemängudes äärmiselt oluline. Johan Elmi sõnul käisid nende proovides ka psühholoogid², kellega koos ohvri ja süüdlase teemadel arutleti, kuid teatav psühholoogiline usutavus jääb lavastuse lõpp-produktist paraku siiski puudu.

Johan Elm on öelnud, et tahab teha teatrit, mis inimestele naha vahele poeb. Kuigi tema lavastus pakub meeldivat teatriõhtut, on Elmi "Musträstas" lavateos, mis püsib korraks inimeste meeles, ent siis lendab tundide möödudes vaatajate meelest kaduviku poole- nagu kirsilind.

¹  https://kultuur.err.ee/1608563002/sakala-3-teatrimaja-lavale-jouab-mustrastas-johan-elmi-lavastuses

² https://kultuur.err.ee/1608568360/johan-elm-tahan-kutsuda-publiku-liiga-lahedale