Lavastus räägib noore naise ja küpse mehe vahelisest armastusest, mis juhtus 15 aastat tagasi. Kohtutakse taas ja algab psühholoogiline heitlus. "Kummaline armastuslugu. See kriibib, see on harjumatu armastus. Kuigi sellised asjad nagu esimene armastus, südame murdumine, kirg, kättemaks on teemadena olemas," ütles Johan Elm "Vikerhommikus".

Laval on kaks tegelast, keda kehastavad Ester Kuntu ja Hendrik Toompere. Näitlejad valis Elm enda sõnutsi nende ande põhjal. "Ilma lavastajata oleks väga keeruline tükki teha. Aga ilma näitlejateta ei saaks üldse teha," ütles Elm ja väljendas suurt rõõmu, et just Kuntu ja Toompere need rollid esitavad.

Et lavastuses on olulisel kohal inimese psühholoogiline toimimine, kohtuti ka valdkonna ekspertidega. "Kõige suurem pluss oli psühholoogidega kohtumisest see, et meie trupi sisetunne ei olnud vastukäiv sellele, mida nad ütlesid. Me mõtestasime ohvri ja tegija positsioone. Aga iga inimene ja lugu on erinev. Me ei otsi tõde," sõnas lavastaja.

Johan Elm lavastas neli aastat tagasi ka Harroweri teose, nimelt "Noad kanade sees", ning ütles, et on kunstnikuna vahepeal julgemaks kasvanud.

Elm rääkis, et valib oma materjali selle põhjal, kas ta ise tahaks kogeda neid tundeid, mida tegelased. Samas soovib ta kunstnikuna ka esitada endale väljakutseid. Siiski tunnistas lavastaja, et päris kõike ei pea inimene ette võtma. "Olen kahetsenud seda, kui materjal mind siiralt ei puuduta, aga ütlen, et teeme ära. Nii on raske tööd teha."

Johan Elm meenutas, et lavakunstikooli minnes oli ta kindel, et temast lavastajat ei saa. Selgelt on see seisukoht muutunud. Ta meenutas ka tollal kujunenud veendumust kunstnikuna: "Pidime kolmanda kursuse lõpus rääkima, missugust teatrit me tahame teha. Ma ütlesin, et tahan teha intiimset kunsti ja kutsuda publiku liiga lähedale. Ma olen seda endale meenutanud ja mulle tundub, et see vastab siiamaani ka tõele."