Kui Mati Undi lavastatud "Majahoidjat" nägin, olin lavastuse mõistmiseks ilmselt liiga noor. Alles hiljem saabus teadmine, et nähtu oli üks Rakvere teatri tipplavastusi, mis püsis repertuaaris oma 15 aastat¹. Küll aga on Undi lavateosest mulle mällu sööbinud lavastuse pinev õhustik ning Üllar Saaremäe kehastatud Astoni äärmiselt veenvalt, sisendusjõuliselt ja väga keskendunult esitatud tegelast avav monoloog.

15 aastat üht lavalugu mängida on Eesti teatrimaastikul väga tähelepanuväärne saavutus. Sellisel juhul peitub laval nähtus midagi, mis vaatajaid jätkuvalt paelub. Kahtlen, kas Hendrik Toompere lavateost Undi lavastusega sarnane saatus tabab, sest Mati Undi Pinteri-teksti interpretatsioonis oli autorile omast eksistentsialismi rohkem tunda kui praeguses Draamateatri versioonis.

See ei tähenda, et Hendrik Toompere "Majahoidja", kus kolm omamoodi meest ühes veidra õhustikuga majas askeldada püüavad, jama oleks. Vastupidi, Toompere interpretatsioon Pinteri näidendist on palju huvitavam kui lavastaja eelmisel aastal Rakvere teatris tehtud Pinteri "Kasvatushoone", mis oli küll keeratud üleloomulikku groteski, aga mida ei olnud kõige paeluvam vaadata.

Hendrik Toompere paistab olevat selline lavastaja, kes võtab lähima vaatluse alla ühe konkreetse autori ning paigutab lavale tema näitemänge. Toompere on korduvalt lavastanud Jordi Galcerani, Yasmina Rezat, Andrus Kivirähki, Tom Stoppardit, Slawomir Mrožekit² ning nüüd paistab järg olevat Pinteri käes.

Toompere on "Majahoidjas" ilmestanud karakteritevahelist suhtlust mõnusa toompereliku huumoriga, mis mõjub meeldivalt kentsaka ja muhedana. Jaanus Laagrikülli stsenograafia kujutab poolvalmis tuba, mida ilmestavad kingakarpe täis riiulid, kreenis voodi, katkine gaasipliit ning madratsina kasutatav hingedeta uks. Laagrikülli lavakujundus on huvitavalt pinterlik, lavakujunduses köidavad loomingulised leiud, näiteks justkui "Väikese Muki" muinasjutust pärit teravate tippudega kingad.

Tauno Makke video- ja Andrus Laansalu helikujundus toetavad lavakujundust ning lisavad lavateosele õõvastavat atmosfääri. Vaikuse momente leidub Toompere "Majahoidjas" väga vähe. Karakterite vahel tekib loomulik pinge ja Harold Pinteri dialoog voolab näitlejate suust ladusalt.

Toompere lavaloos kasutatakse üpris eriilmeliselt ka valguskujundust: mängitakse varjude, värvigammade ning meeleoludega. Valgustus tegi laval toimuva pingelisemaks ja illustreeris toimuvat nauditavalt. Ehk oleks lavastaja võinud valgustuses natuke rohkem ära kasutada maale, mille ta lavastuse tarbeks teinud oli? Muidugi on tore mõistatada, milline kunstiteos mis tegelast ilmestab, kuid need maalid jäid minu jaoks natuke kaugeks. Mõttesild "Majahoidja" ning kolme abstraktselt kauni kunstiteosega jäi justkui lavastuse jooksul loomata.

Hendrik Toompere on Daviesena valiv lobamokk, kes on kahepalgeline ning kohati äärmiselt lipitsev. Tema kehakeel on parajalt ekspressiivne, tema lavaline olek omamoodi absurdne ja sisendusjõuline. Toomas Suumani Undi lavastuses nii jõulisena ei mäleta, pigem hädisemana. Kristo Viidingu Mick on vägivaldsete kalduvustega robustne tüüp, kelle Viiding siiski teatava inimlikkusega publiku ette toob. Viidingu tegelast oleks saanud kergesti ka üle mängida, ent Kristo Viiding mängib veenvalt.

Jüri Tiiduse Astoni monoloog pole küll esitatud nii nagu Üllar Saaremäe seda kunagi tegi, kuid olen nõus Pille-Riin Purjega³, et Tiiduse puhul on Aston üks tema põnevamaid rolle. Tiiduse vihapursked on järsud, tema sees on monotoonne rahutus ja meeletu soov oma vennale Mickile kasulik olla.

Siiski jäi Hendrik Toompere "Majahoidjat" vaadates arusaamatuks, mida lavastaja selle lavastusega täpsemalt öelda tahtis. Eesti Draamateatri kodulehelt⁴ saab välja lugeda võimutemaatikat, lavateose kavalehelt⁵ inimeste paanilist vajadust nende jaoks raskeid teemasid vältida. Kumb on õigem lähenemine?

Kavalehel öeldakse veel, et Harold Pinteri tekstid on ajatud ning intrigeerivad, ühesõnaga puudutavad lavastajaid. Toompere lavaloo puhul pole selgelt aru saada, mis siinkohal täpselt puudutama peaks. Ka Shakespeare`i "Windsori lõbusad naised" ja "Richard kolmas" pole enam niivõrd köitvad, kui nad sajandeid tagasi olid. See, et näidendi on kirjutanud klassikuks peetud autor, ei tee seda kohe ajatuks.

Toompere "Majahoidja" pakub publikule meelt lahutava teatriõhtu, kuid teater peaks pakkuma midagi enamat. Lavastuse lähemal analüüsil jääb tunne, nagu sellest veidra õhustikuga majast, milles kolm meest elama peavad, on üks korralik majahoidja puudu. Tehke arvustuse lõpus ise järeldused, kellele või millele vihjan. Minuski on ilmselt midagi pinterlikku või siis toomperelikku...

¹ https://virumaateataja.postimees.ee/3627039/undi-passiga-majahoidja-lahkumine

² https://www.draamateater.ee/inimesed/hendrik-toompere

³ https://www.draamateater.ee/meedia/arvustus-%e2%9f%a9-tombtuul-ses-hoidjata-majas/

⁴ https://www.draamateater.ee/lavastus/majahoidja

⁵ https://www.draamateater.ee/wp-content/uploads/2022/02/Majahoidja_kava.pdf