X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. "Õhtused majad": traagiline armastuslugu väga õrnas melanhoolias

"Õhtused majad" Autor/allikas: Rahvusooper Estonia

Uus lavastus
"Õhtused majad"
Koreograaf-lavastaja: Tiit Härm
Lavakujundus, kostüümid: Maarja Meeru (Vanemuine)
Valguskujundus: Margus Vaigur (Endla)
Videokunstnik: Taavi Varm
Osades: Jevgeni Grib, Ketlin Oja, Anna Roberta, Andrea Fabbri, Lauren
Janeaway jpt
Esietendus 18. märtsil Rahvusooperis Estonia

Selles arvustuses keskendun balletti asemel pigem lavateose algmaterjalile. 

Viimase kolmveerandi aasta jooksul on silma hakanud üks huvitav trend. Nimelt on hakatud Eesti teatrimaastikul aina enam lavastama baltisaksa kirjandusklassikat. Karl Laumets tõi 2021. aasta augustis välja Siegfried Von Vegesacki mahuka "Balti tragöödia", milles kasutatakse kuuldavasti väga efektselt ära romaani klaasist seina motiivi, nüüd on Tiit Härm võtnud Estonia teatris lavastada Eduard Von Keyserlingi "Õhtused majad", mis on lisaks "Lainetele" üks ainukesi tolle autori eesti keelde tõlgitud teoseid.

"Õhtused majad" on melanhoolne jutustus, mis kõneleb noortest baltisakslastest ning Fastrade ja noore paruni Dietzi õnnetust armastusloost, kus mees lõpuks end tapab. Keyserling suhtub oma teoses väga kriitiliselt 19. sajandi noortesse baltisakslastesse, kes tahaksid mõisa ahistavate müüride vahelt välja saada, kuid nad ei saa häärberist väljapoole jääva eluga hakkama. Noored takerduvad inimsuhete keerulisse rägastikku, langevad depressiooni ning ägavad eluraskuste all, suutmata igapäevaolukordi kaine mõistusega lahendada.

Tiit Härmi ballett pakub Keyserlingi jutustuselt saadud sarnast esteetilist elamust. Härm on oma lavateoses esile tõstnud Dietzi ja Fastrade traagilise armastusloo, kus tunnete keeristorm viib teise vaatuse lõpuks pinge haripunkti. Tiit Härmi lavastuses on tants justkui elusorganism, mis järk-järgult intensiivistub, ja traagilisest armastusloost tekkinud pinget hoitakse tänu Gustav Mahleri ülevoolavale muusikale lavastuse lõpuni.

Publik on "Õhtuseid maju" vaadates laval toimuvale nii keskendunud, et vaatajal ununeb orkestri mitte-olemasolu. Mahleri muusika kõlab väga kvaliteetsest helisüsteemist, mis terve saali helisema paneb. Orkester oleks teatrielamust kindlasti täiustanud, kuid mis teha, kui Gustav Mahleri esitamiseks oleks vaja vähemalt 80 muusikut, aga rahvusooperi lavaauku nii palju ei mahu. Samas ei mahenda ka kõlarimuusika Keyserlingi teose sisu.

Mahleri raskemeelne, melanhoolsete varjunditega muusika võimendab laval toimuvat täpselt parajal määral ja vahel jääb tõesti mulje, nagu Mahler oleks just sellele lavastusele helikujunduse loonud, mis oli kuuldavasti ka lavastaja eesmärk. Tiit Härmi koreograafia on lummav ja täidab lava. Klassikaline ballett sobibki väga hästi baltisakslaste imidžiga kokku, mõjudes kontekstikohaselt ja ajastutruult.

Ajastutruudust rõhutavad ka Maarja Meeru imekaunid kostüümid, millest Dietz (Jevgeni Grib) oma vesti ja mantliga eristub ning silma paistab. Meeru lavakujundus on suursugune ning Tiit Härmi koreograafia rõhutab stsenograafia esteetilisust koreograafiliste nüanssidega, näiteks pikib ta tantsustseenidesse õhulisust ja kergust.

Taavi Varmi videokujundus juhatab avamänguga lavastuse efektselt sisse, viies vaataja aeglaselt ning konkreetselt vanaaegsesse mõisa, mis sümboliseerib baltisakslaste jaoks turvatunnet: mõisa kui turvalise kohapaiga mõiste tuleb selgelt välja Vegesacki "Balti tragöödias", kus peategelane kodukanti kirjeldab.

Margus Vaiguri valguskujundus suhestub laval toimuvaga, muutes vastavalt stseenile värvide soojust ja saates laval toimuvat igal võimalikul viisil. Kord on valgus õrnalt melanhoolne, siis jõuline, seejärel sünge. Viimast eriti teises vaatuses, mil armastuslugu traagilise varjundi võtab. Esimene vaatus on pigem armastusloo sissejuhatus, ent sedagi oli nauditav vaadata. Fastrade tuleb pärast äraolekut tagasi kodumõisa, kus süüakse koos õhtust, keerlevad kleidid ning edevad mehed esinevad. Vaatus lõpeb väga kauni Fastrade ning Dietzi tantsuga kuuvalgel lumesajus.

Jevgeni Gribi kehastatud parun Dietz kehtestab end aadlikuna lavale saabumise hetkest. Gribi hüpped on kõrged, meeleheitlikult püüdlikud ning tema kehakeel väljendab ahastust maailma üle. Jevgeni Gribi Dietz on väga sarnane Keyserlingi jutustusest pärit paruniga, kes otsib rahuldust armastusest ja hasartmängudest, ent hingerahu siiski ei leia. Grib mängib eriti meeldivalt välja oma tegelase nüansid lembestseenis Anna Roberta hapra kehakeelega aadlidaamiga, kus Dietz naise jäseme suudlustega üle külvab. Suudlusega sümboliseerib noor parun armastusest, mille poole mees ümbruskonna heaolu eirates püüdleb.

Ketlin Oja tantsitud Fastrade on unistav, eemaloleva pilgu ning armsa natuuriga tütarlaps, kelle Oja graatsiliselt publiku ette toob. Ka Ketlin Oja Fastradele lisatud peen tegelasnüanss, mis väljendub pulmaloori päheproovimise ning selle kurva näoga äravõtmise stseenis, oli autoritruu, mõjus melanhoolselt ja oli huvitav jälgida.

Andrea Fabbri Dunchauseni pingelisimaks stseeniks jääb hetk, mil ta oma naise Dietziga diivanilt amelemas leiab. Fabbri rõhutab oma ahastust miimika ja kehakeelega parasjagu ega muutu üledramatiseerivaks. Lauren Janeaway mustlanna, kes astub lavale alles teises vaatuses, toob lavastusse mõnusat bravuuri ning särtsu. Janeaway esitus on väga enesekindel ning saalist polnud üldse aru saada, et esitus on baleriini debüüt.

Tiit Härmi lavastuses on tegelaste melanhooliat siiski väga õrnalt tunda. Karakterite melanhoolsus on pigem nüanssidesse peidetud kui selgelt nähtaval. Eduard Von Keyserlingi jutustuses on palju ühiskonnakriitikat, spliin on tegelasi mõjutav lugu, mis peenemalt esitatud kui balletis. Oleksin soovinud lavalt näha Keyserlingi täielikku mõistmist, aga lõppude lõpuks jäi tunne, nagu oleks osa "Õhtustest majadest" lavaloost segastel põhjustel välja jäänud.

Tervet Eduard Von Keyserlingi jutustust ei saagi lavale tuua (loodus, olukirjeldused tuleb lavateosest loogilistel põhjustel kõrvale jätta), kuid põhjendust, miks oli Keyserlingi loost välja nopitud ainult traagilise armastusloo pool, ei leidnud. Lavaloo kavalehte lugedes tundub, et nii lavastaja Tiit Härm kui ka ka kirjanduslik konsultant Paul-Eerik Rummo oskavad väga hästi Keyserlingi mõttemaailma sõnadesse panna, kuid balletist endast Eduard Von Keyserlingi loo meeldivad ja ebameeldivad pisiasjad paraku välja ei tule.  

Tiit Härmi "Õhtused majad" on väga nauditav ballett, mida võib iga kirjandushuviline, ballettist lugu pidav ja esteetilist elamust sooviv teatrikülastaja vaatama minna, kuid depressiivse jutustuse asemel pakub Estonia teater siiski traagilist armastuslugu väga õrnas melanhoolias, mis mõne teatrivaataja jaoks võib muidugi ka positiivne olla...

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: