See, kuidas ühest tantsijast saab ka koreograaf, on Gribi sõnul huvitav ja pikk protsess. "Koreograafipisik, kui nii saab öelda, tuli tegelikult sisse siis, kui ma töötasin Peteburis. Siis ma vaatasin, kuidas maestro Boris Eifman lavastab, kuidas ta näeb tantsijat, kuidas ta oskab erinevaid tantsijaid näha ja neid liikuma panna," meenutas Eesti Rahvusballeti esitantsija.

Nähes, kuidas Eifman töötab, hakkas Grib endalt küsima, kas tema ka oskaks niimoodi teha. "Siis kui oli vaba aeg, hakkasin lihtsalt üksi saalis improviseerima. Ega mul ei olnud mingit mõtet, et see kuhugi tuleb, lihtsalt enda jaoks."

Tollal aga tükk publiku ette ei jõudnud. Pakkumise midagi lavastada sai Grib siis, kui ta taas Estoniasse tööle läks. "See oli mulle üllatus," tunnistas ta. "Siis ma kaevasin selle koreograafia oma peast üles ja ütlesin, et okei, ma proovin, miks mitte, sest mulle meeldib midagi uut proovida."

Enim inspireerivad Gribi elu ja kunst. "Kui sa reisid palju, kui sa vaatad muuseume, kui sa loed raamatuid, siis see ongi see, kust neid ideid saab," sõnas ta.  

Küll aga lisas tantsija, et teadlikult ideede otsimine ei pruugi vilja kanda. "Kui sa tahad meelega midagi näha või meelega mõelda, et ma lähen nüüd muuseumisse, sest sealt ma saan kindlasti mingi idee, siis nii see kahjuks ei toimi," selgitas ta ja lisas, et näiteks võib hea mõte pähe tulla ka hambaid pestes.

Sel sügisel jõuab Vanemuise teatri lavale Gribi ja Siret Campelli loodud kahevaatuseline lavastus "Tuhkvalge", mis on inspireeritud E. T. A. Hoffmanni 1815. aastal kirjutatud lühijutust "Uneliivamees". Koreograaf selgitas, et lavaloo keskmes on depressioon. "See on meie ajal väga suur probleem," kommenteeris ta.