Taani filmirežissööril Lars Von Trieril, keda kord Cannes`i filmifestivalilt antisemiitlike kommentaaride pärast festivalilt eemaldati¹, ning lavastaja Juhan Ulfsakil, keda tunneme peamiselt inimsuhteid ning ühiskonnaprobleeme kajastava teatriinimesena, on nii mõnigi ühisjoon. Mõlemad mehed on kunstnikud, kes ei pelga oma töödega minna ohtlikele radadele, mis ei pruugi oma sünguses kõikidele meeldida. Trieri neli aastat tagasi esilinastunud "Maja, mille Jack ehitas" on üks brutaalsemaid filme, mida oma elu jooksul näinud olen. See, nagu kuuldavasti ka teised Lars Von Trieri linateosed, viis vaataja oma jõhkruses ning ebainimlikkuses kannatuse ning vastupidavuse murdumise äärele.

"Melanhoolia", mis esilinastus 11 aastat tagasi, on oma elus mitu korda depressiooni põdenud Lars Von Trierile väga isiklik lugu. Nii Juhan Ulfsaki lavastuses kui ka Trieri filmis laskub Maale planeet nimega Melanhoolia, mis tahab laastada kõik inimesed meie planeedil. See taevakeha on selge metafoor depressioonile, mida laval olevad tegelased peagi tunda saavad. Melanhoolsusest on 21. sajandil saanud laialdane probleem, millest peaks kindlasti avalikult rääkima. Seda selles lavastuses ka tehakse.

Kriitikud andsid Trieri filmile väga häid hinnanguid, seda peetakse isegi üheks 2010. aastate parimaks linateoseks². Suuresti tänu "Melanhoolia" kinematograafiale ning peaosalist mänginud Kirsten Dunsti näitlejatööle. Seega on Juhan Ulfsakil Lars Von Trieri kingadesse üpris keeruline astuda. Ulfsak jätab oma lavastuses peaaegu kõik filmis olnud tegelased alles, mõned nimed nagu Justine, Micheal on ümbernimetatud Tiinaks ja Mihkliks, ning ta paigutab nad Von Krahli teatri kodulehel leiduva Platoni teooria järgi koopasse, kuhu paistab valgus, kuid millest pole väljapääsu. Koopas olevad inimesed näevad üksteist varjudena, mida nad tänu laval olevatele prožektoritele luua saavad, ning ei soovi üksteisega lähemalt tuttavaks saada.

Mõnedes stseenides asendavad näitlejaid isegi elusuuruses ilma peata kujud, millesse lavalolijad suhtuvad nagu päris inimestesse. Johni (Rasmus Kaljujärv) ning Claire'i (Mari Abel) poega Leod kehastab poolenisti purunenud kuju, kes Tiina (Katariina Tamm) ning Mihkli (Jörgen Liik) pulmaliste õhutusel Beach Boysi "In the Jungle'it" laulab. See on kõigest üks popplugu, mida "Melanhoolia" tegelased lavastuses originaalist rokilikumas, funky'likumas – või kui soovite, melanhoolsemas – stiilis esitavad. Kõlavad veel Adele'i "Hello", R.E.M'i "Shiny Happy People", Belinda Carslisle'i "Heaven Is The Place on Earth". Need Jakob Juhkami ümbermiksitud lood annavad väga hästi edasi lavastuse melanhoolsust ning asendavad mõnes mõttes Trieri filmist tuntud depressiivset kinematograafiat.

Lisaks lauludele ja peata kujukestele saab lavastuse üheks peamiseks kujundiks ka hiiglaslik hobune Aabram, kellele Katariina Tamme kehastatud Tiina käib enda mõtteid avaldamas ning kinnitamas, et on õnnelik, kuna ta abiellus, mitte sellepärast, et armastab kedagi. Tiina ja Aabrami vahelised stseenid annavad edasi vaimuhaige inimese sisendamist: kõik on korras, kuigi selgelt ei ole, ning selline lahendus mõjus põnevalt kaasaegselt.

Planeet "Melanhoolia", mida Oliver Kulpsoo ja Mihhail Makoshin oma jõulise ning efektse valgusega edasi annavad, varjub pigem mitmete kujundite taha peitu, kuid seegi kujund koos koopaseinal melanhoolsete laulude saatel virvendava teleriga võimendavad lavastuse temaatikat ja toimisid koos Edith Karlsoni installatsioonide-stiilis tehtud halli stsenograafiaga eelesietendusel päris hästi.

Kärt Ojavee kostüümid on hallika lavakujundusega huvitavas dissonantsis. Tegelased, kes tegelikult end väga hästi ei tunne, näivad oma võluvates pulmariietuses palju rõõmsamad kui nad tegelikult on. Kostüümikujundus annab siinkohal väikseid vihjeid, kuidas peaks publik laval tegutsevad inimesi ning nende tegemisi interpreteerima, ka seegi lavalahendus oli üpris leidlik.

Igal näitlejal paistis olevat "Melanhoolias" enda lugu, miks neid planeet tabada võiks. Anne Türnput, kes on muuseas suurepärases lavalises vormis ja keda tahaks rohkem lavalaudadel näha, painab põlvkondade vaheline küsimus. Ta ei paista enam noortega kontakti saavat ning see sööb teda seest päris korralikult. Mari Abeli siira lavaenergiaga mängitud Claire on tänu õe Tiina depressioonile muutunud ka ise vaimuhaigusele haavatavaks. Abel on laval huvitavalt pinges, tema karjatamised iga väikse juhtumise peale illustreerivad tema tegelast põnevalt. Mari Abeli hääl võinuks etendusel natuke tugevam olla, eriti alguses kippus tema tekst ära kaduma.

Erki Lauri pulmakorraldajat, kelle sisemist tühjust ilmestas lavastuse lõpupoole keskendunult ning enesekindlusega sooritatud tants, vaevavad hingemured. Teised paistavad omale armastuse leidvat, ent tema mitte. Laur pahvib pidevalt e-sigaretti, mis paneb ka tema karakterile teatava ärevuse sisse. Koomik George Carlin on öelnud, et suitsemisega ravib inimene ärevust ja depressiooni³. Ehk vastab see Erki Lauri tegelase puhul tõele?   

Jörgen Liigi Mihkel, kes justkui annaks endast kõik, aga palju tagasi ei saa, on kehastatud maksimaalse kohalolu ning huvitavalt ekspressiivse kehakeelega. Liigi vokaalne ning füüsiline võimekus on noore näitleja kohta äärmiselt omapärane. Ta leiab alati uue viisi, kuidas publikut üllatada, mis on väga sümpaatne. Rasmus Kaljujärve John on pealtnäha äärmiselt mehelik ja enesekindel, aga ka tema olekust valgub huvitavat ebalevust. Kaljujärv on just viimaste aastate jooksul hakanud end laval tunduma nagu enesekindel meesterahvas, varem oli tema rollides natuke poisilikkust tunda. Markus Truup, kelle tegelast vaevavad armuvalu ning võlad, on lavalolijatest kõige tagasihoidlikuma natuuriga, ent ka tema melanhoolne lugu saab selgelt välja joonistatud. Truubi esitatud Adele'i poplugu on esitatud püüdlikuse ja malbusega, mis mõjus äärmiselt võluvalt.

Katariina Tamm mängib oma tegelase melanhoolsed hetked usutavalt välja. Sarnaselt Dunstile ei karda Tamm lavastuses enda paljastamist, kuid tema alastivõtmise hetk ei toimu filmiga samas kohas. Kuna Tiina on lavastuses keskendunud pigem õnnetunde meeleheitlikule leidmisele, siis näitlejanna paljastab end ainult armustseenis Jörgen Liigiga, mille mõlemad näitlejad meeldivalt kohmetult ja ebakindlalt välja mängivad.

"Melanhoolia" filmisünopsist lugedes sain üpris hea ülevaate, mis Justine'i (eesti keeles Tiina) depressiooni põhjustab. Põhjused on seotud naise madala enesehinnanguga ja õnnelikuks saamise raskustega. Juhan Ulfsaki lavastuses Tiina depressioonipõhjused konkreetselt välja ei tulnud. Mõned vihjed naise ebakindlusele ja enesekesksele hoiakule antakse, ent neid on suhteliselt vähe. Ma ei heida seda otseselt Ulfsaki lavateosele ette, sest mulle tundus, et lavastaja ei soovi oma looga uurida depressioonialgeid, vaid tahab rääkida sellest, kuidas depressioonis inimese lähikond vaimuhaigusesse suhtub.

Tiina suust tuleb mitmel korral selliseid lauseid, mis peaksid tema sõpradel-tuttavatel häirekella sisse lööma, aga öeldu peale hoopis naerdakse ning seda ei võeta tõsiselt. Ilmselt tahab Ulfsak oma lavastuses kõneleda vaimse tervise häiretega seotud tabudest ja läbi selle algatada ühiskonnas diskussiooni. Sama provokatiivselt mõjus ka tema väga mõtlemapanev kõne paari aasta tagusel teatriauhindade galal.

Ulfsakile sarnaselt on oma filmidega ümber käinud ka Lars Von Trier, kes kasutab oma filmides palju šokeerivaid kaadreid, brutaalsust, jaburust ja seksuaalsust, kuna see ajab inimesed filmist rääkima⁴. See tekitab küsimuse: kas selline kunstiteose lahendamismeetod lisab teose sisusse ka midagi?"Melanhoolia" filmi puhul on tegu ühe Von Trieri kõige leebema tööga, seega küsimus, miks pannakse šokeerivate kaadritega inimesi nähtu üle mõtlema, jääb linateose puhul välja. Juhan Ulfsaki lavastuse puhul aga mitte.

Nimelt järgib lavateos Lars Von Trieri lugu päris täpselt ning need, kes filmi näinud, sellest kuulnud või lugenud on, ei saa lavastuse jooksul osaks ühelegi suuremale üllatusele. Jah, idee koopast, hobusemotiivid ja ühiskonnakriitilisus olid tõesti intrigeerivad leiud, kuid lavaloo algmaterjalile ei lisa nad ühtegi uut tahku või vaatenurka. Teades ette, mis lavateoses toimuma hakkab, oli saalis kohati igav olla.

Kui Juhan Ulfsaki viimase lavastuse "Pigem ei" puhul oli tunda, et brechtilik võttestiil lisas lavastusele omapärase vaatenurga, siis "Melanhoolia" puhul tekkis tunne, nagu sein oleks lavastust vaadates ees. Mingi osa "Melanhoolia" kontseptsioonist ei lasknud publikul tegelaste mõttemaailma päris sisse minna. Kohati küll kumas seinast läbi mõni mõjus laulustseen, intriig või melanhoolne seik, kuid mitte nii palju, kui oleks oodanud.

Juhan Ulfsaki "Melanhoolias" on laval laulvad koopainimesed, kelle sooviks on depressiooni trotsida. Ulfsaki lavastus kirjeldab 21. sajandi inimese abitust ja rahulolematust, tehes seda läbi erinevate kujundite. Kui keegi mult küsiks – olgu ta eelmistest põlvkondadest või mitte, sama melanhoolne nagu Tiina või eluterve, suur teatrifänn või pigem kinoinimene –, kas seda lavastust vaatama minna, siis vastaksin Ulfsaki viimases lavastuses kaasa teinud tegelase kombel: "Kui oled filmi näinud, pigem ei."

1 https://www.bbc.com/news/entertainment-arts-13452978

2 https://www.metacritic.com/feature/best-movies-of-the-decade-2010s

3  Lõik George Carlini šketsist. https://www.youtube.com/watch?v=Ebdc7fOhyOY

4 Arvustus ühele Lars Von Trieri filmile. https://www.youtube.com/watch?v=4gLrlolyDag