Juhan Ulfsak sõnas, et Lars von Trieri "Melanhoolia" on tal juba varem peas mõlkunud. "Tavaliselt materjalidega on nii, et kui tunned, et aeg või ajastus on õige, siis teed ära," ütles ta ja lisas, et "Melanhooliaga" läks samamoodi. "Kui me alustasime, siis oli maailm normaalsem, kuigi ka melanhoolne, nüüd on asjad veel muutunud."

"Minu jaoks on lihtsam võtta filmimaterjal ehk siis materjal, mis ei ole nii valmis kui üks näidend, sest kui sa võtad ette filmistsenaariumi, näiteks selle sama "Melanhoolia", siis need tekstid seal on üsna funktsionaalsed ning üldse mitte eriti filosoofilised, kõik see, mis meile on sellest filmist meelde jäänud, on ikkagi kinematograafia," selgitas ta ja mainis, et teater on ka ikkagi kujundite kunst, mitte teksti pikendus. "See on just see, mida on huvitav teha ja teatrikeelde tõlkida, filmistsenaarium ei ole täis kirjutatud, seda ei saa käsitleda näidendina."

Ulfsak selgitas, et kui esialgu üritad algmaterjalist kaugemale minna, siis lõpuks avastad ikkagi, et oled üsna autoritruu. "Ma ei oska seda tekstimahtu hinnata, mis on Trierist sisse jäänud, aga seda teksti väga palju pole, sest ma tavaliselt ei kirjuta kõike valmis enne, koos dramaturg Eero Epneriga me arutasime ja oli veel inimesi, kes kaasa lõid, aga lõpuks sünnib see proovisaalis läbi kujundite."

"Mingisuguse maailma lõpust see materjal räägib, kas ta räägib mingisugusest planetaarsest pöördumatust füüsilisest maailmalõpust või vaimsest või äkki on see maailm meie hingedes juba lõppenud," tõdes lavastaja.

Lavastuse kunstnikutöö on teinud Edith Karlson, kes oli Ulfsaki sõnul lavastusmeeskonna tähtis liige. "Ma olen tema kunsti suur asutaja, mistõttu oli see üks esimesi mõtteid, mis mul selle materjaliga tuli, et ma tahan, et tema teeks selle kujunduse," selgitas Ulfsak ja lisas, et erinevalt tavaolukorrast, kus on lavastajal on mingisuguseid näpunäiteid või funktsionaalseid soove, siis seekord rõhutasin, et tee seda, mida sina tahad ja ma üritan sulanduda."

Tema sõnul ei olnud see sulandumine aga sugugi lihtne. "Võib-olla sellest sündisidki minu jaoks kõige huvitavamad asjad selles lavastuses, sellest vajadusest teise kunstniku maailmaga kontakti saada," nentis ta.