Justus Lipsiuse eluajal toimus Madalmaades äge usu- ja võimuvõitlus. Lipsius vastas ühiskonna hädadele stoa filosoofia juurde pöördumisega ning temast sai uusstoitsistliku mõtlemise põhikujundaja. Raamatu pikem tekst, filosoofiline dialoog "Meelekindlusest", juhatab stoitsistliku elulaadi juurde ning õpetab teadliku mõttetööga pürgima meelekindluse poole, et vältida asjatuid tundeid. Raamatu avab aga kõne laimamisest, kus ta nimetab laimu põhiliseks tülide allikaks ning näitab, et laimule ei ole mõtet vastata samaga, vaid stoikule omase käitumisideaaliga: meelekindluse, kannatlikkuse ja põlgusega.

Katkend

Meelekindlusest

I raamat

Esimene peatükk. Eessõna ja sissejuhatus. Ühtlasi kurtmine Madalmaade rahutuste pärast

Sellest on möödas mõni aasta, kui ma kodumaa rahutuste eest Austriasse Viini põgenedes põikasin küllap Jumala juhatusel Liège'i linna. See ei jäänud mu teelt kaugele ja seal elas sõpru, keda tahtsin kombekohaselt tervitada. Nende hulgas oli Karl Langius,¹ kõige tublim ja õpetatum mees Madalmaades² – seda väidan vale ja meelitusteta.

Ta võõrustas mind kõigiti sõbralikult ja heasoovlikult ning ka vestlustega, mis tõid mulle kogu eluks kasu ja tervist. Sest oli ju tema see, kes avas mu silmad, lükates nende eest mõnegi üldlevinud arvamuse pilve; oli see, kes näitas teed, kuidas jõuda ilma eksirännakuteta "tarkade hiilgavaimate pühamute juurde", kui väljenduda Lucretiuse moodi.³

Sest kui me pärastlõuna päikeselõõsa käest tema maja aatriumi astusime – polnud ju juuni lõpp enam kaugel –, küsis ta sõbralikult nagu ikka minu reisi ja selle põhjuste kohta. Rääkisin talle midagi varjamata üsna pikalt Madalmaade ülestõusust, väejuhtide ja sõdurite jultumusest, lisades lõpuks, et mu lahkumisel oli ka teine, varjatud sisemine põhjus. "Sest kes, mu Langius, oleks nii raudkõva südamega," küsisin ma, "et suudaks kaua kannatada selliseid hädasid? Nagu näed, raputab meid juba mitu aastat möllav kodusõda, ning rohkem kui üks ülestõusu ja segaduste keeristuul pillutab meid justkui lainetaval merel. Kas mu hinges on puhkus ja rahu? Sõjasarved ja relvade tärin on need tõrjunud. Aiad ja maakohad? Sõjamees ja bandiit on sundinud mind linna. Nõnda siis, Langius, otsustasin jätta ohtlikud ja õnnetud Madalmaad (andestagu mulle isamaa Vaim) ja vahetada "maa maa vastu", nagu too on öelnud,⁴ ja pageda ükskõik millisele maale, kus minuni ei kosta "pelopiidide teod ega nimigi".⁵

Imestunult ja justkui erutatult ütles Langius: "Nii et sa siis lahkud meie juurest, Lipsius?"

"Teie juurest," kostsin, "või vähemalt sellise elu juurest. Sest mis muu võiks päästa neist hädadest kui põgenemine? Ma ei suuda neid iga päev näha ja taluda ning mu südamel pole terasrüüd ümber, Langius."

Langius ohkas selle jutu peale ja lausus: "Mis nõrkus see on, ebakindel nooruk? Või mis pääsemist otsib su meel põgenemisest? Su kodumaa mässab ja leegitseb, nõus; aga milline Euroopa osa seda praegu ei teeks? Võiksid kuulutada Aristophanese värssi "Alla jääb see, enne kes peal, nii ütlebki Zeus".⁶ Nõnda ei tohi põgeneda isamaalt, Lipsius, vaid tunnete⁷ eest ning tuleb kinnitada ja kujundada hinge, et kesk mässu oleks meiega tüünus ja kesk relvi rahu."

Mina vastasin aga veidi naiivselt: "Ometi tuleb end neist eemale hoida, Langius, sest hädadest kaugelt kuulda saada on kergem kui neid vahetult näha, ja ühtlasi seame end niimoodi, nagu öeldakse, kaugele relvadest⁸ ja lahingutolmust. Kas sa ei kuule Homerose arukat soovitust "et enam uusi me haavu ei saaks oma haavade peale"?"⁹

Teine peatükk. Kuna reisimine on sümptom, mitte ravim, ei aita see sisemiste hädade korral, välja arvatud ehk esmase tundeliigutuse puhul

Langius lausus kergelt pead raputades: "Kuulen küll, aga ma eelistaksin, et kasutaksid tarkust ja mõistust. Sest need, mis sind köidavad, Lipsius, on arvamuste suitsust pärit pilved ja pilvekesed. Ja nõnda on sul, Diogenese sõnu kasutades, "vaja mõistust, mitte silmust".¹⁰ Kordan: kiirt, mis tooks selguse su peas valitsevasse uduhämusse. Jätad maha isamaa – ent ütle ausalt, kas tema eest pagedes ei page sa enese eest? Vaata, et poleks vastupidi ja et sa iseendaga ei kannaks südames kaasas ka oma häda lätet ja läidet. Just nagu palavikuhaiged visklevad ja rabelevad rahutult ja vahetavad aset asjatus leevenduselootuses,¹¹ nõnda vahetame meiegi justkui meelehaiged ühe maa teise vastu. Sedasi toome haiguse küll nähtavale, kuid ei võta seda ära – tunnistame sisemist palavikku, kuid ei ravi.

Rooma filosoof on kaunilt öelnud: "Haige ei talu miskit kaua ja püüab muutusi kasutada ravimina. Nii võetakse ette tühje reise ja ekseldakse mööda randu, kord merd, kord maad proovides ja parajasti käesolevat kergemeelselt põlates."¹² Nõnda te pigem pagete, kui väldite mässu. Justkui see hirv Vergiliusel,

keda nool tabas rinda –

hooletu hirv, keda karjase lask kesk tihnikuid Kreetas

kaugusest haavas [---] ja hirv läbi laante ja padriku püüab

pääseda pakku.¹³

Asjata. Seesama poeet lisab: "Kuid lennates ots jäi vaesele põue",¹⁴ ja nõnda on teiegagi. Te ei kisu oma külje seest välja seda sügavale puurinud tunnete noolt, vaid kannate seda rännates ringi. Ma arvan, et see, kes on murdnud sääre- või küünarluu, ei otsi mitte vankrit ega ratsut, vaid kirurgi. Millest siis sinul see tühi idee nõuda enda sisemise häda raviks liikumist ja rändamist? See, mis põeb, on ju hing – kogu väline nõrkus, lootusetus ja jõuetus on pärit sestsamast allikast, et hing on siruli ja jõuetu. Parim, jumalik osa on skeptri minema heitnud ja langenud sellisesse vääritusse, et orjab vabatahtlikult oma orje. Ütle, mida teeks siin paik või reisimine, kui see ei ole just koht, mis vähendaks hirmu, taltsutaks lootust ja tooks välja pahede mürgi, mille oleme sügavale sisse joonud? Aga sellist ei ole isegi õndsate saarel mitte. Või kui on, siis näita suunda – ja me asume kõik hulgakaupa sinna teele.

Väidad, et liikumises ja paigavahetuses endas on selline jõud ja et maha paisatud hinge taastab ja ülendab uute kommete, inimeste, kohtade nägemine. Eksid, Lipsius. Reisimist ei tee ma maha sugugi seepärast – kui ma nüüd tõsiselt arvamust avaldan –, et ma ei leia inimese või tema tunnete seisukohalt sellele mingit õigustust. Muidugi on sellel õigustus, kuid ainult niipaljukest, et ta viib eemale hinge kerge tülpimise ja küllastuse. Aga ta ei peleta eemale haigusi, mis on löönud palju sügavamale, kui ükski väline ravim ulatub. Laul, vein, uni on nii mõnigi kord ravinud esimesi viha, valu, armastuse liigutusi, kuid mitte kunagi vaevust, mis on ajanud alla juured ja kinnitanud kanda. Sama on siingi: reisimine ravibki ehk mõnd kergemat nõrkust, ent mitte iial tõsist haigust. Sest need esimesed kehast sündinud liikumised on ikka veel veidike kehaga seotud, või kui võiksin ehk niimoodi öelda, siis hinge välimisel kestal.¹⁵ Seetõttu pole imestada, et need saab kerge käsnaga maha pühkida. Aga nii ei lähe ammuste tunnetega, mille asupaigaks, lausa kuningriigiks on hinge mõtlev osa. Isegi kui sa rändaksid palju ja kaua ringi, kui teeksid ringi peale kõigile maadele ja meredele, ei peseks sa neid tundeid maha ühegi veega ega pühiks maha ühegi maaga. Nad jäävad sulle järgnema ning jalamehel ja ratsanikul "must Mure istub ratsu laudjal", kui kasutada luuletaja väljendit.¹⁶ Vastas ju Sokrates kellelegi, kes küsis, miks reisimine pole aidanud, nutikalt: "Sest sa pole iseenda juurest eemale rännanud."¹⁷ Sama ütleksin siingi. Ja kuhu sa ka põgeneksid, igal pool oleks sinuga kaasas rikutud ja rikkuv hing, halb reisikaaslane. Ja oleks siis, et vaid reisikaaslane! Kardan, et see oleks hoopis reisijuht, sest su tunded ei järgne ju sulle, vaid veavad sind järel."

Viited

¹ Carolus Langius (Karel de Langhe, 1520–1575), Liège'i kanoonik, keda tunti õpetatud ringkondades kui Cicero teoste "Kohustustest", "Cato Vanem vanadusest" ja "Laelius sõprusest" väljaandjat. Siinse fiktiivse dialoogi toimumispaiga ja -ajana on kujutatud 1572. aastat. Vt ka raamatu saatesõna, lk 129.
² Lipsiusel õieti belgid või belglased (ladina k-s belgae). Antiikajal oli "belgid" ligikaudu hilisemate Madalmaade alal elavate keldi ja germaani hõimude üldnimetus. Kaasaja tava järgi kasutas Lipsius seda rahvanime tollaste Madalmaade (tänapäeva Belgia ja Hollandi) 17 provintsi elanike kohta. Iseseisvaks riigiks sai Belgia kuningriik alles 1830. aastal.
³ Lucretius, "Asjade loomusest", 2.8.
⁴ "Maad maa vastu vahetama" oli antiikajal levinud vormel, vrd nt Aischylos, "Aheldatud Prometheus", 682.
⁵ Pelopiidid – Pelopsi järeltulijad, kreeka mütoloogiast tuntud kangelaste perekond, kellest Agamemnon ja Menelaos osalesid Trooja sõjas. Hiljem oli suguvõsa tuntud intsestide ja mõrvade poolest. Anonüümse tragöödiakirjaniku värss, mis on säilinud Cicero "Kirjades lähedastele", 7.30.1.
⁶ Aristophanes, "Lysistrate", 772–773 (Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Varrak, 2006, lk 239, tlk Anne Lill).
⁷ Tunne (ladina k-s affectus) – ladina vaste kreeka stoa ühele kesksele terminile pathos, mida on eesti keelde tõlgitud ka kannatuse, emotsiooni, kire, afektina. Stoikute neli põhilist pathos't olid nauding, valu, himu ja hirm.
⁸ Erasmus, "Adagia", 293, õieti "väljapoole relvi".
⁹ "Ilias", 14.130 (Ilias. Varrak, 2004, lk 223, tlk August Annist ja Karl Reitav).
¹⁰ Sinope Diogenesele omistatud ütlus, viitega eluks vajalikule. Pikemalt vt Diogenes Laertios, "Kuulsate filosoofide elu ja õpetused", 6.2.24.
¹¹ Pilt pärineb "Iliasest", 24.5–12.
¹² Seneca, "Hingerahust", 2.12–13.
¹³ Vergilius, "Aeneis", 4.69–73 (Vergilius, Bucolica. Aeneis. Hortus Litterarum, 1992, lk 118, tlk Ants Oras).
¹⁴ Vergilius, "Aeneis", 4.71–72, tlk Ants Oras.
¹⁵ Zenoni järgi jõuavad meelelised muljed inimese sisse keha välispinna kaudu, liiguvad sealt läbi hingamisorganite keha sisemusse ja vajutavad jälje inimese hinge justkui vahasse.
¹⁶ Horatius, "Oodid", 3.1.40 (Rooma kirjanduse antoloogia. Eesti Riiklik Kirjastus, 1971, lk 332, tlk Ain Kaalep).
¹⁷ Sama motiiv leidub veidi muudetud sõnastuses ka Senecal ("Moraalikirjad Luciliusele", 28.2 ja 104.7).