Kuidas leidsite enda jaoks Seneca? Ta on üsna sümbolistlik tegelane, oleme kuulnud kõik Senecast kui filosoofist, stoikust, draamakirjanikust. Millal ja miks tuli mõte tema viimastest elutundidest film teha?

Mulle jäi silma tema enesetapu kirjeldus, ma teadsin ka üsna hästi stoitsismi ja ma olin väga üllatunud, kui ebastoitsistlik oli tema enesetapp. Mind huvitas ta kui inimene, kes ei suuda järgida oma õpetust. Mind huvitas ka tema suhe keiser Neroga, kui järeleandlikuks ta muutus.

Tacitus oli meie jaoks väga oluline allikas selle filmi loomisel. Ta räägib sellest, et kõik Rooma imperaatorid kirjutasid oma kõned ise ja nad olid väga uhked oma retoorikaoskuste üle. Tacitus kirjutab, et Nero oli esimene Rooma imperaator, kes seda ei teinud, vaid jättis kõik Senecale. Seega Seneca oli Nero "varikirjutaja", Seneca kirjutas kõik ta eneseõigustused kuni ematapmise põhjendusteni välja. Minu arust on ta vastutav Nero languse ja metsiku ebamoraalsuse eest ning ta oli ka kaassüüdlane mõrvas.

Nii et kõik need aspektid olid huvitavad ning selles loos on ka satiir haritud eliidi ja nende võimetuse pihta hakata vastu türannidele ja despootidele.

John Malkovich mängis Seneca osa sedavõrd võimsalt ja elavalt, et kuidagi teisiti seda filosoofi enam ette ei kujutakski. Kas Malkovichi oli kerge veenda selles mängus osalema?

Töötasin temaga filmis "RED: eriti ohtlikud agendid" (2010), see oli väga meeldiv koostöö ja ma kirjutasin "Seneca" stsenaariumi just Johnile mõeldes. Ma ei rääkinud talle sellest enne, kui lõpetasin stsenaariumi, sest ma polnud isegi kindel, kas sellest tuleb film.

Kui käsikiri valmis, saatsin selle talle, kirjutasin ka kirja, öeldes, et võtsin endale vabaduse kirjutada sulle stsenaarium, kas sa vaataksid seda. Kolm päeva hiljem saingi kõne, kus ta teatas, et stsenaarium meeldis talle ja ta tahaks selles osaleda.

Kuivõrd ta lisas omalt poolt dialoogidesse ja monoloogidesse?

Monoloogid ja dialoogid jäid suures osas puutumata, tal tuli neid kuude kaupa pähe õppida, sest improvisatsioonide jaoks seal ruumi ei olnud. Aga sellele vaatamata olime võtete ajal mängulised: kui olid uued ideed, siis ka proovisime, näiteks tantsustseen filmis, selle peale tulime koha peal.

Mida John sellesse rolli lisas, oli määratu kogus inimlikkust. Vaatamata sellele, kas armastad või vihkad Senecat, sa tunned talle kaasa, kui ta lõpp läheneb. Ta suudab esile kutsuda selle vajaliku emotsiooni, mida me Seneca tegelaskuju puhul tunneme. Johnile oli väga oluline, et filmi lõpus olev traagika töötaks ja sealjuures ka satiir.

"Seneca" lavastuslik ja vormiline pool meenutas üsna paljus Derek Jarmani filme. Kas Jarman oli inspiratsiooniks selle projekti juures?

Absoluutselt! Ma armastan tema loomingut, tema "Edward II" (1991) oli "Seneca" jaoks väga oluline mõjutaja. Näiteks kasvõi "Seneca" viimase stseeni lavakujundus võlgneb paljuski "Edward II" lavastusele. Mulle meeldib väga ka Ken Russell, Andrzej Zulawski, mulle meeldivad üldse ajaloolised filmid, Pier Paolo Pasolini "Oedipus Rex" (1967), millest võtsin samuti oma filmi juures eeskuju.

"Seneca" teatraalsusega liigute ka vastuvoolu, kui mõelda tänapäeva filmide lavastuslikust keelest ja montaažist.

Mulle meeldivad režissöörid, kes püüavad leida sobivat lavastuslikku keelt oma filmile. Seetõttu mulle meeldivad näiteks Nagisa Oshima filmid, mis on kõik erinevad, sõltuvalt sellest, millest nad räägivad. Mulle tundus, et film, mis räägib väga teatraalsest karakterist, peab samuti olema teatraalne, etenduskunstilik.

Seneca nägi oma elu samuti etendusena ja oma surmast tegi ta etenduse. See aitas paremini mõista ka poliitilist allegooriat. Pealegi, inimese ja filmitegijana on mul kalduvus vaadata läbi komöödia otsa asjadele, mis mind maailmas šokeerivad või hirmutavad. Ma leian ka, et komöödia on väga vajalik võimukandjate dekonstrueerimisel ja selles filmis andis komöödiaelement Senecale hapruse, mida tal muidu poleks olnud. Seega, komöödia aitas talle lähemale pääseda, vaatamata ta meeleheitele.

Räägite komöödiast, kuid filmis on see komöödia väga õõvastav ja verine. Kas võib öelda, et vaatajate šokeerimine on osa mängust?

Jah, soovisingi teha nõudlikku filmi, mis nõuab midagi oma vaatajalt, mis paneb ta silmitsi millegagi, mida sa ei unusta, kui kinost väljud. Me soovime näha filme, mis jätavad jälje.

Need filmid, mis mulle meeldivad, on sageli sellised, mis mulle esimesel vaatamisel ei pruugigi meeldida, kuid midagi jääb neist meelde ja mõnikord ma tulen nende juurde tagasi üha uuesti ja uuesti ning nad õpetavad mulle, kuidas neid vaadata. Ja mulle meeldib see kognitiivne dissonants, mis on olemas filmide juures, mis murravad väljakujunenud mustreid.

See ei tähenda mitte võistlemist populaarse õudusžanriga, vaid oma sõnumi tugevamat väljatoomist.

Just! Oluline on ka kontrasti loomine – võid rääkida pikalt enesetapust, kuid kui see protsess algab, on lõbu läbi. Seega, väga oluline oli kontrasti esile toomine surmast rääkimise ja surma tegeliku reaalsuse vahel, mis on väga kole. Ja ma leian, et on normaalne, kui hakkad seda nähes karjuma. Ma ei usu, et stoitsistlik lähenemine on surma juures kohaldatav.

"Senecal" on ilmselt ka vanusepiirang – peaks olema vähemalt täisealine, et seda mõista.

Saksamaal piisab 16 eluaastast, nagu oli ka "Kaptenil" (2017). Ma arvan, et film annab edasi vajaliku, isegi kui sa ei tunne stoitsismi, sest filmis endas on piisavalt stoikute õpetust, et sellest aimu saada. Ja filmi saab vaadata ka eelteadmiseta, kes Seneca oli.

Pärast filmi tahad ehk juba rohkem teada?

Just täpselt.