Rakvere Teatri suvelavastus "Robin Hood" sai Lammasmäel alguse veel enne kui ta päriselt publikuni toodi. Seiklusloo häälestajaks oli Eestimaa suvi ja mängupaika raamis vaikselt voolav ning tähendusi juurde andev Kunda jõgi. Loodusega kooskõlas olemine on suures laanes elupaiga leidnule ülioluline ja kuigi teades, et tegemist on mänguga, tabasin endas soovi peategelase metsas ellujäämist uskuda. Selline tahe paneb lavastusele suured ootused, sest arvatavasti on paljudel ettekujutus oma Robinist, milles mängivad rolli kõik temast varem kuuldud ja nähtud lood.

Robin Hoodi seiklustele kaasaelamist toetas peaosatäitja Madis Mäeoru etenduse alguses lendu lastud nool, mis tabas kaugusesse sätitud sihtmärki. Nüüd võis kergendunult hingata, sest noole ja vibuga osati ümber käia ja seda tõestas näitleja hiljem korduvalt.

Tunnistan, et minu ettekujutust Robinist on tugevasti mõjutanud Briti 1980. aastate teleseriaal "Robin of Sherwood", milles lisaks kaunitele näitlejatele kõlas müstiline Clannadi muusika. Paratamatult tekkis ootus meeldejäävale meloodiale ja etenduse alguses kõlanud esimestes taktides võis täheldada sarnasust eelnimetatud seriaali tunnusmuusikaga. Kandval meloodial on poeetilise loo jutustamisel suur osa. Mõjusaks ja uusi mõtteradu tekitavaks ning stseene ilmestavaks kujunesid aga helilooja Liina Sumera loodud laulud, mida esitasid Liisi Koikson ja Silja Miks.

Looduses olemise võlu on lavastuse puhul hästi tunnetatav, stseenides lõid omatahtsi kaasa linnud ja liblikad ning vaikselt voolav Kunda jõgi. Omaette tähenduse andis lavastusele ka selle geograafiline asupunkt, etenduspaiga läheduses paiknev üks vanimaid inimasulapaiku Eestis, kus juba aastatuhandeid tagasi elasid küttijad ja kalastajad.

Publikust eraldas Robini maailma liivakallaste vahel looklev jõgi, mis pakkus võimalusi kujutluspiltide tekkimiseks. Sobiv looduslik mänguruum töötas lavastusele kaasa, veenev oli peategelase ja tema kaaslaste pelgupaigaks oleva põlislaane kauguses paiknemine, jäädes tahaplaanile. Jõgi kui elujõgi või Toonela jõgi ja selle pinnal Jaune Kimmeli kehastuses muljetavaldavalt plastiliselt, roomajalikult liikuv nõid Mathilde, kes andis teada saabuvast ning viis siitilmast lahkujad jõe teisele kaldale. Ehk oleks sellele müstilisele tegelaskujule lisanud sügavust napimate vahendite kasutamine, kähisevast häälest ja nosferatulikust välimusest loobumine?

Kunstnik Marion Undusk kasutab mängupaiga oskuslikult ära. Näitlejatele on kaldasse loodud lisapind, toestatud platvormid, millel tegevus saab hoogsalt kulgeda. Muljetavaldav oli nende kasutamine stseenis, kus külaelanikud šerifi kamba vastu võitlemist harjutasid. Võitlemine ise meenutas üldiselt midagi armsalt kodukootu idamaise võitluskunsti sarnast. Ootasin üksteisele puutoigaste loopimise asemel veenvamat kaikavõitluse markeeringut.

Robin Hoodi loost tuttavad väärtused – kui norite sõbraga, siis norite ka minuga! – inimlik hoolimine, uskumine headusesse, armastusse ja võrdsusesse ning nende eest tulihingelise seismise tunnistamine peaks vähemalt mõneks ajaks tekitama soovi eelnimetatud põhimõtete järgi toimida. "Tähtis on hoida tuld! Sest kui tuli kustub, muutub sellest sedavõrd pimedaks, et oleks parem, kui ta kunagi põlenud polekski," kõlas lavastuses. Seda saadab lavastuse tuumaks olev vankumatu usk, et iga heategu muudab maailma natuke paremaks.

Peeter Rästase joviaalne munk selgitas lahti Robini toimetamise loogika, milles tasakaalustamine omab suurt väärtust. Tekstiline ja käitumuslik koomilisus olid täheldatavad nii Rästase kujutatava elurõõmsa munga kui ka Väikese Johni (Tarvo Sõmer) juures, mõlemad pidasid lugu vägijookidest ja võtsid end karedavõitu tekstiga väljendada. Urmas Lennuki näitemängu üldmulje ei olnud koomilisusest aga liigselt kantud, kangelasliku Robini loo kaudu tuletatakse meelde inimeseks olemise väärtused, milles oma osa on kõike võitval armastusel. Emotsionaalselt meeldejäävaim stseen kujutas Väikese Johni siit ilmast lahkumist, kes on teadlik vääramatu kättejõudmisest, aga püüab lohutada mahajäävaid sõpru. Tema rahulikult kirglik olemine asendus rahuseisundiga, alistumisega hetkele.

Maalilise keskkonnaga harmoneerusid talurahva maatoonides ajastutruud rõivad, mille värvigamma lõi looduse roheluses kaunilt särama ja aitas idüllilises külakeskkonnas toimetavatest inimestest pildi loomisele kaasa. Pilkupüüdvaid värviaktsente pakkusid ka peategelaste kostüümid, leidus türkiissinist ja kuldookrit, õhtupäikeses küütlesid nii Nottinghami šerifi purpurpunane rüü kui ka leedi Marioni petrooliumisinine kuldsete tikanditega voogav kleit.

Seda, et valitseb rahu ja elu on nagu muinasjutus, rõhutas näitemängu alguses inimeste kohatine aegluubis liikumine – justkui aeg mõelda nende argiste askelduste tuumale –, millest väljumine andis loo arenedes hoo vaenlase poolt osaks saanule. Põgenemine, võitlus alatuse vastu ja selle elusid segipaiskav jõud avanes pildis, kus võis näha külainimeste põlenud kodusid. Hävinenud eluasemed toodi vaatajani lihtsa, kuid leidliku lahenduse abil, nimelt musta loori kasutades, millega maju kattes saavutati mulje nende söestumisest. Hävitustöö tagajärgede pealt nägemine tekitas valusa paralleeli inimestega, kellega see praeguses maailmas aset leiab.

Robini seiklusi jälgides tabasin end mõtlemast Taavi Tõnissoni poolt Noorsooteatris lavale toodud "Röövlitütar Ronjale", milles loodus on samuti olulisel kohal, mõneti küll helides ja peidetumal kujul. Mõlemaid lugusid ühendab sarnane idee – vabaduse ja väärikuse eest seismine –, mis röövlite puhul avaldub küll isemoodi, kuid paneb vaataja ikkagi nende kangelaslikkust imetlema. Tundus, et Lammasmäel aset leidvas vabaõhuetenduses sai Tõnisson ellu viia kõik, mida Ronjaga teatrilaval nukumängu puhul polnud võimalik. Nukuteatrikunstile omane keel on mänguliselt sees ka "Robin Hoodi" lavastuses, heinasaod ei ole peategelase kambaliikmetele pelgalt kamuflaažiks, etenduse lõpus löövad need koguni tantsu.

Selle lavastuse eriline võlu saab tõeliselt ilmsiks hämarduvatel suveõhtutel, mil näitemäng on öösse avatud ja esile pääsevad süüdatud lõkked, trummihelid, hämaruses kappavad hobused, dramaatilisust loovad prožektorivihud. Robin Hoodi lugu on suurepärane aines suvelavastuseks, seda suvist kangelast võib ehk ette kujutada seiklemas ka kuldses sügises, aga mitte talvel.