Howard Pyle'i raamatus "Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused" öeldakse, et Hoodi seiklusjuttudele kuulub selge osa Inglise folkloorist. Neid jutte on jutustatud põlvest põlve ning mitmeid kordi ka vastavalt jutustaja vajadusele ümber kirjutatud. Tänu mitmetele filmidele, mida sellest Inglismaa kuulsaimast lindpriist tehtud, pole ilmselt ühtegi kultuuriteadlikku inimest, kes Hoodi lugu ei teaks, aga annan süžeest väikse ülevaate ikkagi.

Robin Hood (Madis Mäeorg) tapab ühe šerifi sõduri, kui too teda kimbutab. Nottinghami šerif (Velvo Väli) nimetab Hoodi seepeale lindpriiks ning kuulutab ta tagaotsitavaks. Põgenedes kohtab peakangelane ka teisi tegelasi, kes sooviks temaga koos õigluse ja Inglismaa eest võitlema asuda. Verised võitlused Hoodi poolt juhitud kamba ja šerifi jõugu vahel toovad kaasa surma ning Robin Hoodi kohtumine Prints Johni (Margus Grosnõi) sugulase Marioniga kakluste vahele romantilise kõrvalliini.

Rakvere teatri suvelavastust vaatama minnes tuleb arvestada, et Urmas Lennuk on teinud lustakatest ja lihtsatest Robin Hoodi seikadest näidendi, mis orginaaliga üks-ühele ei vasta. Tema näitemängus on rohkem tegelasi (Jaune Kimmeli poolt kehastatud Nõida pole Howard Pyle`i tekstis) ning näidendis on suur rõhk elu tõsisematel teemadel (armastus, surm, truudus), mis teevad tema Robin Hoodi loo näiliselt sügavamaks.

Lammasmäe puhkekeskus on Taavi Tõnissoni lavaloole ideaalseks mängupaigaks. Looduskaunis koht sobitub näidendiga, andes etendamispaigana lavastusele kindlasti palju ette ära. Kuigi lugu rullub vaatajate ees lahti teisel pool jõge, ei teki publikul kordagi tunnet, nagu laval toimuv jääks vaatajakaugek. Seda suuresti tänu Taavi Tõnissoni oskuslikule ja lustakale režiile, mis rõhutab Inglismaa tolleaegset kultuuri erinevate tantsustseenidega. Tõnisson on "Robin Hoodile" parim valik, tema löövad ja fantaasiaküllased lahendused lummavad igas lavateoses.

Vootele Ruusmaa ja Liina Sumera muusika saadab lavastust ning loob ka pinget. Lavaloo jooksul korratakse mitu korda lauset, mis tegelasi nende teel saadab. "Hoia tuli enda kohal põlevana, sest tuli kustub halvas kiiresti", mis on igale vaatajatele tänapäeva segases maailmas väga kaunis sõnum.  

Marion Undusk, kes tegi Taavi Tõnissoniga ka mitme aasta taguse müstilise "Timm Thaleri", kasutab oma kunstnikutöös ära kogu mängupaiga. Unduski kostüümid on esteetilised ning ajastutruud. Lavastuses kasutatavad efektid olid äärmiselt lummavad: Prints John saabub külakostile jões seilava parvega, nõid Matilda suudab kõndida üle vee, ammunool tabab hämmastava täpsusega meetrite kaugusel asuvat poomisnööri.

Laura Nõlvaku lavavõitlusstseenid on kaasahaaravad, koreograafia on lihtne ja lööv, ent esietendusel oli tunda näitlejate ebakindlust. Võitlused polnud kohati nii usutavad, etendajad vehklesid siin-seal justkui aegluubis, ent küllap koreograafia etenduste möödudes täpsemaks läheb.

Trupp on supervormis. Madis Mäeorg, kes õppis lavastuse tarbeks ära ratsutamise ja vibulaskmise, on Robin Hoodina õiglusjanuline talupoeg, kelle võitlusoskused on paljudele eeskujuks. Mäeorg avanes mulle näitlejana teisest küljest, Robin paistis tema varasemale ampluaale midagi uut lisavat. Grete Jürgensoni Marion on naiselikult kaval näitsik, kes igatseb armastuse ning vapruse järele. Jürgenson on rollis nauditav, Marioni tegelaskuju sobitub näitlejanna natuuriga. 

Imre Õunapuu ning Anneli Rahkema esitatud Gertrud ja Arthur, keda tabab sügav lein, on huvitavalt sisendusjõulised. Nende tegelaste haavatavus ja traagilisus tuleb näitlejate mängust jõuliselt välja. Margus Grosnõi ja Velvo Väli poolt kehastatud pahalased on võimekad sõjamehed, kellele on võim pähe hakanud. Kuigi mõlemad näitlejad on rollides omamoodi psühhopaatilised, tuleb Velvo Väli šerifist mitmeplaanilisus paremini välja. Tema pahadest tegudest hoolimata võis siin-seal näha lapsena trauma üle elanud paipoissi, mida oli põnev jälgida.

Kõige koomilisemad tegelased on Peeter Rästase munk ja Tarvo Sõmeri Väike John. Rästas on tänu oma vaimukatele väljaütlemistele ja moonutatud religioosetele arusaamistele võluv. Peeter Rästase munk pani esietendusel publiku koheselt tema poole vaatama. Tarvo Sõmeril on au kehastada "Robin Hoodi" kõige hoogsamat karakterit, kes tegutseb tõelise sõbrana ja proovib oma kamba jaoks treenimatusest hoolimata olemas olla. Sõmer mängib Väikest Johni äärmise siirusega, nii sisemise kui ka välise energiaga. Johni viimne hetk sõpradega on lavastuse kõige liigutavam stseen, mis tänu Tarvo Sõmeri täpsele traagikatunnetusele eredalt esile tuleb.

Urmas Lennuki näidend on küll vaimukas, sisaldades inimese jaoks olulisi teemasid, kuid osa Lennuki näitemängust jäi minu jaoks veidi lahjaks. Jaune Kimmel ütles "Robin Hoodi" tutvustavas "Terevisiooni" saates: "Selles lavastuses Hood, kes pole koheselt tuntud nimi, kasvab." See on tõsi: meile esitatud kangelane on algselt küll lihtne talupoeg, kuid pärast lindpriiks saamist on ta teiste tõugata ja tõmmata. Küll peavad Marion, Väike John ja Munk peategelast mõjutama, et Hood õilsalt ja õigesti tegutsema hakkaks.

Selline kangelase lahendus ei tee peategelast paraku huvitavaks. Urmas Lennuk on pannud Robin Hoodi lavastuse jooksul küll kasvama, aga seda kasvamislugu polnud põnev jälgida ja pisendas kuulsat tegelast. Publiku ees oli justkui ebakindel liider, kellel on küll suurepärased võitlusoskused, kuid Hoodile omane kiire otsustamisvõime ja tegutsemiskihk puuduvad. Sellisele kangelasele oleks pidanud kirjanik andma midagi veel, et vaatajaskond talle kaasa elama hakkaks. Väike John, Nottinghami Šerif ning Munk olid karakteritena palju säravamad ja mitmekülgsemad kui peategelane, Hood jäi pigem teiste tegelaste varju.  

Samuti polnud nõid Matilda või tegelaste südametunnistuse-liin kõige paeluvamad. Mõned stseenid temaga olid liiga pikaks venitatud ning tänu sellele kippus esimene vaatus tublisti venima. Matildal, kes kannab tegelasena lavastuse moraali, on lavateoses küll oma koht, aga lõppude lõpuks ei jõudnud see liin sellise konkreetse lõpplahenduseni, kuhu ta oleks võinud jõuda.

Jaune Kimmel mängib vee peal kõndivat nõida tegelikult väga ekspressiivselt ja õõvastust tekitavalt, tema välimus ja olek panevad teda esimesest hetkest vaatama. Näitlejannal on oskus luua oma rolliga enda ümber müstilist aurat, mis jääb lavastusest selgelt meelde. Paraku lisas Matilda "Robin Hoodi" rohkem müstilisust kui sügavust, mida olnuks vaatemängu hädasti tarvis läinud. Lavastus läheb küll kohati sügavaks – näiteks Väikse Johni lahkumisstseenis –, kuid mitte piisavalt.

Siiski on Rakvere teater saanud "Robin Hoodi" näol hakkama toreda suvelavastusega, mis noorele vaatajaile kindlasti põnevust ja romantikat pakub. Suurele vaatajale võib mulje jääda, et teater vasaku käega annab ning parema käega võtab. Ühega annab lavastaja vaatemänguks põnevaid efekte, teisega võtab Urmas Lennuk lavalooga šansi rääkida Robin Hoodist kui oskamatust liidrist. See ei tundu küll kõige õiglasem....