Reeda Tootsi suvelavastus "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu" oli ühelt poolt lavalugu inimese soovist kuhugi kuuluda, kuid teisalt vastupidi võrdpilt ühiskondlikust marginaliseerimisest, lugu sellest, kuidas helilooja Urmas Sisask pidi kogu oma elu jooksul toime tulema pideva tõrjutuse ja naeruvääristamisega. Peale kolmetunnist vaatamist, mille sisse mahtus koori- ja klaverimuusikat ning stseene, mille aluseks Sisaski antud intervjuud ja avalikud üles astumised, ei olnud aga sugugi üheselt selge, mis on see sõnum, mille publik pidanuks endaga kaasa võtma. Kas tootis "Ood armastusele" ühiskonda kogemata juurde täpselt sedasama, millega Sisask pidi lavastuse järgi kogu elu rinda pistma?

Lavastust mängiti Jäneda mõisa kompleksi kuulunud endises tallihoones, mida nüüd juba 16 aastat Pullitalliteatri nime järgi tuntakse. Tegemist on suveteateriga par excellence nii oma koha poolest, st mängukoht tallis/küünis/saras, kui ka oma seose poolest lavastuse subjektiga. Urmas Sisask elas ja töötas Jänedal, asutas seal kammerkoori ja vanamuusikaansambli ning pani püsti ka tähetorni. Just Jänedal pani Sisask kirja lõviosa oma loomingust. Seega võis enne mängusaali astumist väikeseid veekogusid ja seal triivivaid luikede ja partide noorperesid jälgides ette kujutada, missuguses keskkonnas ta looming sündida võis.

Lavakujunduse osas mindi tallis endas minimalistlikku teed, peamisteks elementideks laest alla rippuv kiik ning kõige kohal kõrguv suur valge kuu. Need on sobivad kujundid, sest Sisask kiikuski oma elu jooksul pidevalt muusika ja astronoomia, maise ja taevase, armastuse ja tõrjutuse vahel. Lavastuses käigus oli seda kiikumist võimalik vaadelda Sisaski lapsepõlvest surmahetkeni välja. Esimene vaatus keskenduski noore helilooja kujunemisele, rääkis loo ühest autismispektril lapsest, kes tahtis iga hinna eest kuhugi kuuluda. Seda suutmata, pöördus ta tähtede poole. Episoodide kestel, mis võisid kesta mõnest sekundist mitme minutini, lendas mööda Sisaski lapse- ja koolipõlv Jänedale tööle asumiseni välja. Teine pool lavastusest keskendus juba perioodile, mil tulid tunnustused kui ka üha süvenev alkoholism ja endasse pöördumine.

Kuna Urmas Sisaski kõnemaneer oli teada-tuntult isepärane, sõnalõppe venitav ja jõnkse viskav, oli Christopher Rajaveeril lihtne sellest ka kohe kinni hakata, tulemuseks natuke võimendatud, isegi paroodiahõnguline versioon Urmas Sisaskist, kes kohe lapsest peale oligi Urmas Sisask, väike täiskasvanu, kelle siseilm oli juba nii ilmatult suur. Selleks väikeseks täiskasvanuks jäi Sisask aga ka päriselt täiskasvanuks saades, lihtsalt siis lisandus jõudsalt alkoholilembus. Tegu oli kindlasti nii füüsiliselt kui ka vaimselt nõudliku rolliga, sest oli Rajaveer praktiliselt kogu etenduse vältel laval ning pidi esitama pikki ja detailseid lausejadasid, ise seejuures maania piirimail kõikudes. Rajaveer tuli katsumusest aga auga välja ja kandis edukalt kogu lavastust enda turjal.

Ometi, kui tegelane on karikatuurne, tekib oht, et ta jääb pinnapealseks, et vorm lämmatab sisu ja meile jäävad käte vahele vaid tsitaadid, mille taha piilumiseks ei pruugi teatritegijatel huvi või julgust olla. Kuid lavastaja Reeda Toots teab koorijuhina, et sõnadesse pandamatut saab edastada läbi muusika. Nii pääseski Sisaski siseilmale kõige paremini ligi tema muusika kaudu, mida esitasid NUKU koor ja Urmas Sisaski tütar, pianist Tiiu Sisask, kelle esituses kõlasid tuntumad klaveripalad "Tähistaeva" ning "Plejaadide" tsüklitest.

Koorimuusikast andsid tooni sakraalteosed, mis võrreldes klaveripaladega mõjusid veidi omalt kohalt väljas ja tõid loosse pigem katkestust, toimides pigem vahemängude kui osana inimese arengut ja siseilma valgustavast tervikust.

Helilooja enda tütre kaasamine lavastusse lisas aga automaatselt kõigele lisanduva tähenduskihi. Siin jäi see kiht lõpuks aga pigem õhukeseks, liiga turvaliseks, sest isa-tütre omavahelisest suhtest ei saa me midagi teada. Nad istuvad küll klaveri taga kõrvuti ja kõlab muusika, kuid kõik tundus liiga südamlik, lääge. Kuigi see oli ilus kujund, et isa muusika kõlas läbi tütre, oli sel lihtsalt rohkem potentsiaali võrreldes sellega, mis lavale jõudis.

Pealtnäha südamliku ja lõbusa tegevuse foonil tunduski pidevalt kuskil kummitavat mingi tumedam vari või teema. Ometi ei julgetud seda kunagi päriselt käsile võtta, vaid sellest vaadati kas mööda või siis ainult kaudselt läbi naeru, et vaat kui veider mehike. Huumor, mis toetus põhiasjalikult Sisaski manerismile, hõivas liiga suure ruumi, karikatuur hakkas domineerima. Kuskile õhku jäi rippuma aga mingi rääkimata lugu, mingi taak, mida võis tunnetada muusikas ja pisteliselt paaris episoodis, kuid suures osas jäi lõpuks peitu, kas siis aukartusest subjekti ees või mõnel muul põhjusel.

Lavastust varjutasid lisaks veel mõned konarused. Koori muusikalised etteasted ei pakatanud just enesekindlusest ja jäid kuidagi harali kõlama, liiga pingutatult mõjusid ka koorilauljatele jagatud üksikud sõnalised repliigid. Ka mõned lavalised liikumised, stseenide vahelised üleminekud kippusid logisema, eriti tuntav oli see kiirete montaažilaadsete piltide vaheldumisel. Häirima jäid ka kehva kvaliteediga kallid kavalehed, mis olid täis trüki- ja liigendusvigu ning tundusid mingil määral AI-ga tehtud olevat, sest silma jäid tehisintellektile omased lausekonstruktsioonid. Päris andestamatu on ka oma peaosatäitja nimi valesti kirja panna: Christopherist oli saanud Christofer. Sellest kõigest jäi veidi mõru maik suhu.

Lõppeks ei osanudki ma Urmas Sisaski loole täpselt näppu peale panna. Domineerima hakkas lõpuks veider haletsev toon. Ei pürgitud mõistmise poole, vaid lähtuti arusaamast, et kuna Urmas Sisask pole piltlikult meie planeedilt, ei saagi teda mõista. Ja kui lõpuks üritati kõigele peale vajutada meeleliigutuse pitser, nagu saanuks Urmas Sisask surres lõpuks tähtede vahele või kuu peale, mõjus see pigem väljaheitmise või pagendusena. "Ood armastusele" oli seega lugu mehest, kes enda kohta siin maailmas ei leidnudki, sest keegi teda mõista ei üritanud, kuna ajad olid sellised. Ajad on meil aga nüüdseks muutunud, kuid mõista ei suuda me siiani.