"Nassi Sass ja tema vend" on lavastus, mis räägib kahe kontrastse venna elust. Arukülas pesitsenud elukunstnik Aleksander Jegorov ehk Nassi Sass (Tarvo Krall) ja tema kurttumm vend Andrei Jegorov (Rauno Kaibiainen), kes kogus kunstnikuna tuntust Venemaal ja Euroopaski. Suvelavastusele kohaselt on tegu kohaspetsiifilise ja kultuurilooliselt aktuaalse lavastusega, mistõttu on Arukülas (Jegorovite sünnikülas) nende käsitlemine ootuspärane.

Lavastus on struktuurilt silmapaistev, sest selles kasutatakse topelt-etenduse meetodit, ehk ühel hetkel toimub simultaanselt kaks etendust. Erki Aule on lavastajana suutnud rääkida vähem kui kahe tunniga kahe venna eluloo lapsepõlvest surmani. Õuelaval etendatakse Nassi Sassi vaatust, seevastu küünis kunstniku osa. Publik jagatakse kaheks: ühed saavad näha narratiivses aspektis korrektsema ülesehitusega lavastust; järgmised seevastu ellipsitega täidetud, kuid tugevate seoste ja äratundmistega lavastust, vaadatakse siiski samu etendusi, kuid erinevas järjekorras. Seega on vaatamiseks kaks strateegiat: eluliselt loogiline vaatamine: nooremast – vanemaks; maalt – linna; ning vastupidine. Viimane aktiviseerib seoste ja märkide korrastamise, sest lugu ei ole selgesõnaliselt ette antud. Lood on täiesti erinevad, kuigi osade sõlmpunktidena on osad tegelased ja näitlejad, dialoog üksteisele viitav, siis kahjuks on see ka kõik, sest vennad omavahel kokku ei saa – ja nii ei sulandu ka etendused üheks.

Teisalt teeb lavastuse eriliseks eriilmeline rolliloome. Tegelased nii linnas kui ka maal, noore ja vanana, kurttummadena lisab lavastusmeeskonnale pinge. Nii on näitlejaiks professionaalid kui ka harrastajad ja lapsed. Eriliselt jäi mulle meelde just Andrei (Rauno Kaibiainen) ja Maria (Mari Anton), kes kehastasid kurte tegelasi. Puude kehastamine võimaldas näitlejail just kehaga töötada ja viipekeeles lugu edasi anda. Kui omavahel suheldi ka häälega, siis teiste tegelastega kasutati mitmeid süsteeme viipemärkidest kuni kirjutusaparaadini. Kurtide kehastamine oli rafineeritud ning ei muutunud koomiliseks, mistõttu on andis see positiivse tunde, et puuetega inimesi on märgatud ja nende üle ei ole nalja tehtud. Tarvo Kralli kehastatud Nassi Sass oli omamoodi küsimus: kuigi hulluse märke oli tal mitmeid, siis suutis ta mõttelõnga sisuliselt ise lõpuni anda. Minu jaoks läheneti tegelasele ehk alavääristavalt, kus mitmed naeru eeldavad repliigid ja liigutused, situatsioonikoomika kahjuks naljakana ei mõjunud. Nassi Sassil oli ka lavapartner, noor Sass (Kenno Metsis), kes aegajalt Sassil külas käis. Nii mõjusid nende dialoogid sisekõnena, ning noor Sass oma siiruse ja lapselike küsimustega vana Sassi riivatud alteregona. Seega on esialgu alavääristatud Nassi Sass aga hingeline ja kurva saatusega tegelane ning Kralli mõtlikud vaated ja üldine tõsine olek selle toetusena töötab. Osadel näitlejatel oli võimalus mängida kahes etenduses korraga, mis osati just Nassi Sassi etendust rabedaks muutis. Siiski Age Imala, kes kehastas nii sekretäri kui ka Emmat, oli nii välimuselt kui ka olemuselt just mõlemasse rolli valatud.

Kogu lavastus on üles ehitatud kontrastide põhimõttel. Kui vendade elujärge edukuse skaalal hinnata, on Andrei selle parempoolsel äärel, Aleksander aga kuskil miinustes. Oponeerimist on kasutatud ka lavakujunduses. Andrei vaatus toimub küünis ja blackboxilaadses saalis ja minimaalsete, kuid sümboolselt aktuaalsete esemetega räägitakse terve lugu. Kolm molbertit ja kaks tooli on oma primaarsetes funktsioonides, järgmisel hetkel elavduvad ja muutuvad rongiks, voodiks, kohvriteks, eluraskuseks jpm. Just siselaval on rõhku pandud lavakujundusele, valgus- ja helitehnoloogiale, siiski ei muutu video ega heli domineerivaks ja koos lavakujunduse elementidega töötavad üheskoos. Kunstnik (Pille Kose) ja heli- ja valguskunstnik (Aleksander Sproghis) on toonud Andrei Jegorovi maalid tagataustale, kuivõrd kunstnik maalis olustiku- ja keskkonnamaale, siis andsid need ka lavale vastava ümbruse. Maalid, mis kohati võtsid oma iluga tähelepanu näitlejailt, töötasid keskkonna loomisel, lisaks olid osad Jegorovi maalid eksponeeritud õues ning neid oli vaheajal igavuse (ja sääskede) peletuseks idülliline vaadata.

Nassi Sassi lava seevastu oli õues leitud sara, nii viidati ka lavastuses endas Sassi kodule, mis olevat kõike muud kui ilus. Sass aga nautis sellist olelust ja võiks tänapäeva boheemlusekultuuri kenasti sobituda. Seda sama koleduse esteetikat säilitati õuelaval, mille esindajaiks on katkine kuurikatus ja vildakas puidust peldik ning mõned k a p s a d kiviklibul. Kogu lavastuslik pool mõjus siin maalähedaselt ning vürtsi lisasid juurde ka maaneiud ning nende laulud.

"Nassi Sass ja tema vend" on suvelavastus, mis kasutab ootamatuid võtteid, kuid segab need ühiseks kompotiks. Kohaspetsiifilise lavastusena on eriline rõhk just kogukonna kultuuril ja ajalool. Usun, et paljud publiku seast hakkasid googeldama, kes need Jegorovid sellised olid: üks molberti ja teine kapsaga..