Romantiline algus

Eric Elice`i ja Roger Reesi kirjutatud romantiline põnevik "Topeltduubel" (inglise keeles romantiliselt "Double Double") räägib loo häärberis elavast Philippa Jamesist (Natali Väli), kes palkab Duncani-nimelise hulguse (Üllar Saaremäe) enda surnud abikaasat mängima. Duncan Mcfeel tuleb nädala jooksul Phillipa meest kehastama õppida, et naine abikaasa pärandi oma valdusesse saaks. Seda, et Duncan ja Philippa James armuvad, veetlev leedi ette ei näinud. Leedi plaanis oli armumisest midagi palju hullemat.

Kriminullile omaselt on "Topeltduublis" enne eesriide sulgumist mitu ootamatut pööret, ettearvamatud tegelased ning vürtsikas dialoog. Sellel aastal esietendunud triller "Afäär" sai lavastuse algusest lõpuni pinge hoidmisega kenasti hakkama ning sestap ootasin järjekordse trilleri vaatamist väga.

 Trillerlik edasiarendus

Saaremäel on heaks lavastuseks kõik kaardid lauale seatud, ent paraku ei jätnud Üllar Saaremäe lavateos erilist muljet. Lavaloo algmaterjal, mille Peeter Volkonski on väga mahlakalt tõlkinud, passib suviseks teatriõhtuks. Näidendis leidub mitu viidet tuntud teostele (nagu George Bernard Shaw "Pygmalion", "Minu veetlev leedi", Shakespeare`i "Macbeth" ja Harold Pinteri "Majahoidja"), need viited muutsid vaatemängu meeldivalt intellektuaalseks.

Ketlin Küti kunstnikutöö sobitub oma minimalismis Sagadi mõisa kammerlikku saali. Kõige säravamad elemendid stsenograafias on kostüümid, mis annavad tegelastele justkui oma iseloomu. Muusikaline kujunduski saadab efektiivselt lavastust.

Natali Väli sobib enda tundliku natuuriga ahastuses Phillipat kehastama ja Üllar Saaremäe jõulisus passib mühaklikule hulgusele, aga kahjuks jäid näitlejatööd lavastuses ebaühtlasteks. Natali Väli tundus esimese vaatuse jooksul tegevust otsiv ja abitu. Väli kehakeel kippus ennast ammendama ning näitlejanna karakter paistis ühe koha peal seisvat. Alles "Topeltduubli" teisel poolajal, kus Natali Välile antakse tegelase arendamiseks huvitavaid ülesandeid ning pöörded hakkavad narratiivi imbuma, läks näitlejanna mäng korralikult käima ja lava tema ümber lõi särama.

Duncanit, kes tänu oma matslikkusele publikut tublisti naerutab, esitab näitleja Üllar Saaremäe küll nauditavalt, kuid tegelane võinuks olla palju mitmekülgsem ja kihilisem. Saaremäe interpretatsioon Duncan Mcfeest kippus kalduma labasustesse ning seetõttu ei saanud tema hulgusest kirjandusõpetaja kunagi tähelepanu keskpunktiks. Tänu ebaefektiivsele rollilahendusele muutus lavastus kohati palaganiks.

Romantika, triller või romantiline triller?

Lavastuse esimene pool on selgelt romantiline. Tegelaste vahel tekib aegamisi armuleek ning situatsioon, milles karakterid ennast leiavad, saab kaardistatud, kuid "Topeltduubli" teise poole trillerlikus oli enam-vähem see, mida olin oodanud. Lavaloo kõige pingsamad stseenid toimuvadki teises vaatuses, kus paljastuvad skeemid ja võetakse üksteiselt maske maha, aga need kaks sõna – romantiline ja triller – lavastuse jooksul romantiliseks trilleriks kokku ei saanud. Lavateose jooksul võinuks lavastaja luua rohkem pinget ning anda vihjeid peagi toimuvatele õõvastavatele tegudele. Õõva loomise asemel loodeti lavaloo puhul liialt komejantlikule huumorile.

Samuti ei olnud  "Topeltduubli" jaoks Sagadi mõis kõige parem mängupaik. Mõisa saal sobitub küll näidendiga, kuid tagareas istudes ei näe peale näitlejate ülakeha suurt midagi. Kui teatrisse tulla, siis tahaks eeldada, et näha saab tervet lava. Lääne-Virumaal ei tohiks hea vaateväljaga kammerlikest saalidest puudust olla.  

"Topeltduubel" on lavastus, kust saab üheks õhtuks meele enam-vähem rõõmsaks ja kriminulli vaatamiskogemuse võrra rikkamaks, kuid midagi vaimu toitvat selles veetleva leediga lihtsameelses romansis kahjuks ei ole. Kes soovib vaadata romantilist trillerit, soovitan pöörduda suurepärase pingelooja Alfred Hitchcocki teoste poole.