Eesti Noorsooteatri suvelavastus teeb haiget, tekitab segadust ja viskab õhku küsimused, millele vastuseid ei paista olevat. 

"Hommikuvalgus" räägib loo lastest, kellel ei ole enam klassikalist kodu ega perekonda. Nad elavad viiekesi Kohas, mis pakub neile pelgupaika välismaailma ja üksinduse eest. Need lapsed ei ole omavahel sugulased ning nad tulevad erinevate taustadega perekondadest. Ainus, mis neid seob, ongi see, et nad on lapsed, kel ei ole vanemaid, kes neile vajalikku vanemlikku armastust pakuksid. Nad peavad üksinda hakkama saama.

"Hommikuvalgus" on kõike muud kui klassikaline suve- või lastelavastus, mis täidab saali naerupahvakate ja rõõmsate toonidega. Ja ega ta ei peagi olema, sest teatril polegi ainult ainult meelelahutusliku külanarri roll. Teemad, mida lavastuses käsitletakse, on karmid ka täiskasvanutele ning panid kurgu nii mõnelgi korral pitsitama: vaadates varjendilaadses Kohas elavaid lapsi, jooksid tahes-tahtmata mõtted Ukrainas elavate laste peale, kes on pealtnäha endiselt nii sitked ja tugevad, elades täielikus kaoses.

Kuid see lugu ei räägi ainult sõjast, õigemini tundub, et sõda haakus ise näidendiga, mitte vastupidi. See lugu räägib ka lastest, kes on oma kodudes vaimselt kodutud olnud. Kodudest, kus emad olid öösiti kaua tööl ning väikesed lapsed istusid terve öö aknal ja ootasid, mil ema koju tuleb. Kodudest, kus lapsi ei nähtud. Kodudest, kus emaarmastus jagus rohkem kuldkalale kui lastele. 

"Mu ema paitas mind üks kord. Me vaatasime koos telekat. Korraga võttis ema mu ümbert kinni, pani mu pea enda sülle ja tegi mulle pai. Ta pani oma käe mu pea peale, paitas korra ja siis see käsi jäi sinna. Ma igatsen seda paitust." 

Getter Meresmaa lavastuses "Hommikuvalgus", autor Kulla Laas

Kuigi lugu on äärmiselt oluline ja kõnekas, takistas lavastuse tükeldatud vorm selle terviklikkust ning stseenide vahelised üleminekud mõjusid kohmakalt. Kordamööda vaadata olustikustseene Kohast ning tegelaste monolooge minevikust, aitasid küll mõista seda, millisest perekonnast üks või teine tegelane tuleb, kuid lugu see minu jaoks edasi ei viinud. Lavastusse tuli kandev tegevus alles teise vaatuse keskpaigas, mil etenduse lõpuni oli jäänud umbes pool tundi. Need viimased pool tundi mõjusid pika ühel kohal tammumise järel kui sõõm värsket õhku, sest lugu hakkas lõpuks jooksma ning just siis, kui loosse hakkasid reaalsed kihid tekkima, sai etendus läbi.

Lavastaja Mirko Rajas ei tule oma publikule ülemäära palju vastu, sest abikätt, mis aitaks lavastuse tuumikuni jõuda, ta ei anna. Teemad, mida käsitletakse, on ühiskondlikult äärmised olulised, kuid nende sügavust selle lavastuse kontekstis katsuda ei saa. Kuigi etenduse jooksul käis nii mõnelgi korral väike klikk, mis loksutas nähtut paika, ei olnud see piisav, et kõikide laste lugu päriselt mõista. Siinkohal ma ei arvagi, et lavastaja peaks vaatajale absoluutselt kõik ette ütlema, kuid lahtiseid otsi ja pinnapealsust on selles lavatuses liiga palju ning loo olulisus ja kõnekus kannatab selle all üsna tugevalt.

Tegelased, keda lavastuses kujutatud on, on kõik väga eriilmelised ning nende tausta ja käitumismustrite vahele saab tõmmata rasvaseid võrdusmärke, mis viitavad laste omadusele peegeldada teistele seda, millisest kodust nad tulevad. Kuigi kõik tegelased pakkusid palju, mida vaadata, paelus mind enim Getter Meresmaa mängitud Selena-Lisandra, kes otsustas pärast oma ema surma vaikida. Olen varemgi Meresmaa puhul täheldanud tema väikseid, kuid väga täpseid žeste, millega ta suudab oma tegelastele elu sisse puhuda.

Kuigi Meresmaa kehastatud Selena-Lisandra oli suurema osa etendusest vait, pakkus ta vaatajatele kõvasti mänguilu ja -valu – tõeline näitlejameisterlikkus on hoida oma tegelast pildis ka siis kui teised su ümber räägivad ja ringi kargavad. Samuti suutis Selena-Lisandra ennast vaatajate uskumatult haavatavaks teha, ta mõjus nagu klaaskuul, mis võib iga hetk puruneda. Ja kui ta lõpuks purunes, tungis esimene kiir lootustandvat hommikuvalgust lõputuna näivasse ööpimedusse.

Lootus, mis sel hetkel saali täitis, on ehk kõige olulisem nüanss kogu lavastuse juures. Näha lootust lastes, kes on pidanud oma lühikese elu jooksul kannatama rohkem kui paljud täiskasvanud terve oma elu jooksul, mõjus vajaliku raputusena, mis lükkas enda elus perspektiivid taas paika. Usun, et paljud vajavad oma elus hetkel seda raputust, mis aitab oma ninast kaugemale vaadata ja mõista, et soe pai oma lähedaselt on nii paljude jaoks uskumatuna näiv unistus.

Noorsooteatri "Hommikuvalgus" ei ole kerge tükk, mida vaadata. See ei ole tükk, mida vaadata väga noore lapsega. Kuid see on tükk, mis aitab enda sees asuvat maailma raputada ja ennast ümbritsevat rohkem näha. Ja nägema peab, sest lapsed, keda lavastuses näha saab, on osa meie ühiskonnast ning neid lapsi ei saa ega tohi lükata silma alt ära Kohta, kus nad ise peavad hakkama saama.