Eva ja Indrek Koff elavad püsivalt aktiivset kirjutaja-elu. Eelmisel aastal ilmus Indrek Koffi sulest kaks lasteraamatut, millest "Kuhu lapsed said?" võitis Aasta Rosina auhinna ja värskelt Karl Eduard Söödi nimelise lasteluule auhinna. Romaan "Kirgas uni" tõi aga Eva Koffile aasta kirjaniku tiitli. Peagi astub kirjanikupaar üles HeadRead kirjandusfestivalil ning esietendust ootab Eesti Noorsooteatri tellimusel kirjutatud "Hommikuvalgus".

Kui tähtis on teie loomingus nn tellimustöö?

Indrek Koff: Kui ma kirjutamisega alustasin, siis teadsin 100 protsenti, et tellimustöid ma teha ei suuda. Päris mitu aastat tõesti ei suutnud, aga ühel hetkel avastasin, et see on võimalik, kui teema kõnetab. Mirko Rajas oli mõelnud vanemateta või omaette elavate laste teemale juba mitu aastat enne seda, kui hakkasime üldse näidendi kirjutamisest rääkima. "Hommikuvalgus" läks käima tema ideest ja muutus väga ruttu ka meile oluliseks.

Eva Koff: Nagu teatris – kui näitleja teeb rolli, siis alguses hakkab ta lihtsalt õppima kellegi võõra teksti. Prooviprotsessi jooksul teeb näitleja selle omaks. Kirjutades on samuti alguses mingi abstraktne, üsna ähmane idee, siis hakkad tasapisi sellega tööd tegema, kuni ta lõpuks on omaks saanud. Belgia kirjanik Amélie Nothomb on öelnud, et iga tekst peaks olema füüsiline või lausa lihalik. Et ei jääks ainult abstraktsiooniks, vaid oleks läbi kirjutaja liha sündinud, kehaline.

IK: Kui mõned aastad hiljem sattud oma varasema teksti peale, siis imestad, et kes selle küll kirjutas.

EK: Minu arust on tore mõnikord üllatuda oma teksti üle. Loed nagu teise inimese teksti, aga meeldib. Siin on küsimus, kas kümme aastat hiljem oma tekstile kirjutad ikka veel alla?

IK: Mul ei ole küll ühtegi raamatut, millest tahaksin lahti ütelda. Võib-olla on see lihtsalt tohutu egotsentrism.

EK: Pigem on see mingis mõttes alandlikkus – lepid endaga sellisena, nagu sa minevikus olid.

Kuidas te sellesse suhtute, et teid lahterdatakse laste-näite-romaani-või-muuks-kirjanikuks?

EK: Kui lähed lastele raamatukokku külla ja sind tutvustatakse lastekirjanikuna, siis polegi vaja seletada, et tegelikult kirjutad täiskasvanutele ka. Kui töötad sõnaga, on ükskõik, kas teed seda Noorsooteatri suvelavastuse jaoks, romaani või luuletust kirjutades. Lahterdus abistab teisi, enda jaoks pole sel tähtsust.

IK: Lastekirjanikult eeldatakse, et ta on nunnum kui kirjanik keskmiselt, mõtleb nunnumaid mõtteid.

Krista Kumberg kirjutas Indreku lasteraamatute kohta "kaasav kirjutuslaad".

IK: No see on väga tore, kui ta niimoodi ütles! See on tõesti asi, mille poole oleme püüelnud, et saada lapsed kaasa ja lapse kõrvale ka täiskasvanu. Mul on mõned sellised raamatud, mis toimivadki kõige paremini siis, kui laps ja täiskasvanu loevad koos, vaatavad koos pilte ja arutavad. Lapsed ja vanemad näevad asju erinevalt.

Kas panete enda lugudesse ka õpetussõnu või moraali?

IK: Ilmselt mingisugused oma alusväärtused küll. On suhteliselt levinud, et tehakse programmiline pildiraamat – on võetud ülesanne, see lahendatud läbi mingi kujundi või mõistuloo, ja siis saavad lapsed ja vanemad aru, et näiteks on paha teist kiusata. Olen üritanud sellist moraalitsemist vältida.

EK: Pigem väldid otsesõnu ütlemist "Ärge nii, lapsed, tehke!". Kui mõelda moraalist laiemalt, siis see on ju elutunnetus. Sa ei lõpeta näiteks raamatut pedofiilist hästi positiivses valguses, paratamatult on lugudes mingi moraalne seisukoht või alusväärtus. Punamütsikese muinasjutus oli Perrault'l sisse kirjutatud, et tütarlapsed ei tohi rääkida võõra mehega. Hunt sümboliseeris võõrast meesterahvast, kelle mesijutu õnge ei tohtinud minna – noored tüdrukud, olge ettevaatlikud, püsige kodus! See oli moraaliga lugu. Tänapäeval antakse väärtuseid edasi kaudsemalt läbi loo ja tegelaste. Näiteks Indreku viimases lasteraamatus on ju vaikimisi sees mõte, et elu koos lastega on väga tore.

Kas tagasisidega olete rahul?

IK: Mõned arvustused teevad jubedat heameelt. Mitte sellepärast, et kriitik tegi pai, vaid et kriitik märkas. Natukene kahju on, et neid tagasisidekohti jääb ajakirjanduses järjest vähemaks.

EK: Kriitikute tagasiside on mulle palju üllatusi pakkunud. Eriti viimase raamatu "Kirgas uni" kohta on kirjutatud selliseid asju, mida ma pole kirjutades kordagi mõelnud. Üks asi on tekstist midagi välja lugeda, teine teksti midagi sisse lugeda. On huvitav, millised seosed tekivad – järelikult mu tekst võimaldab millegi sisse lugemist.

IK: Kui oled teksti avaldanud, siis on inimesel õigus seda lugeda nii, nagu ta seda loeb. Eesti inimesed on hakanud rohkem oma arvamusi jagama. Olen saanud isegi mõne tõlke puhul täiesti võõralt inimeselt meili, milles arutatakse raamatu sisu üle ja tänatakse. See on väga armas. Prantsusmaal saavad autorid väga palju posti, lugejakirjad on midagi enesestmõistetavat.

Olen ise ka mõnikord saatnud, aga siis on endal natuke piinlik, et mis ma tüütan inimest.

IK: Tegelikult on ikka hea teada, et sa ei ole oma tööd teinud tühja – kellelegi on korda läinud.

EK: Kõige hullem asi kirjanikule ongi see, kui üldse midagi ei tule, tuttavad-sõbrad midagi ei ütle, arvustusi ei ole. Siis võib küll olla kurb tunne.

Millised kirjutajate te olete – päevakava inimesed, rutiiniinimesed?

IK: Ega meil mingit õiget regulaarsust ei ole tekkinud, pole veel nii suureks kasvanud. Mina kirjutan tihtipeale puhangute kaupa. Mõni raamat vajab seestumist, mis võib kesta paar nädalat kuni paar kuud. Lasteraamatuid kirjutan tihti kõnni pealt, sest siis lähevad mõtted kõige paremini käima. Mul on märkmik ja pliiats alati kaasas. Kui lörtsi sajab või on liiga pime, siis olen ka telefoni diktofoni äppi kasutanud. Pikemaid tekste kirjutan otse arvutisse, aga lühemaid kirjutan meelsasti käsitsi.

EK: Mul ei ole ka regulaarset rütmi tekkinud, 24 aastat laste kõrvalt pole võimaldanud. Tahaks proovida küll, kui oleks võimalik saada näiteks kirjaniku palka, et iga päev kirjutaks kaheteistkümnest viieni. Tõuseks hommikul rahulikult üles, läheks kuskile kirjutamistuppa või ateljeesse, ja kirjutaks. Oleks tore proovida, kas oleksin selleks üldse võimeline.

Kuidas kooskirjutamisel rolle jagate?

EK: Nüüd on me neli last suuremad, saime rahulikumalt ka "Hommikuvalgust" kirjutada. Teeme koosoleku, arutame omavahel, siis eraldume kes-kuhu, vaatame kirjutatu pärast koos üle ja muudame. Vaidleme hästi palju.

IK: Kui anname teineteisele enda kirjutatut lugeda, siis hakkab kätš – kes on millest nõus loobuma, see ei ole alati kerge. Tuleb oma suurt ego koomale tõmmata.

EK: Meile teineteise keel tundub hea, selles me ei kakle. Kätš käis pigem selle üle, et mõlemal on oma ettekujutus stseenist, mis seal juhtub ja kuidas juhtub. Kui vaidlused saavad vaieldud, on koos kirjutada lihtsam, sul on motivatsioon teisele antud lubadust pidada.

IK: Ja kohe on kontrollgrupp olemas. Teater on ju kollektiivne kunst ja miks mitte siis alustada seda kollektiivsust juba kirjutamise etapis.

EK: Romaani või luulekogu puhul ei kujuta sellist asja ette, see on nii isiklik maailma.

Teineteise esimeseks lugejaks olete ikka?

EK: Seda küll. Me oleme teineteise vastu ausad, nii et alguses on hirm suur, ei kujuta ise ju ette, kas üldse kõlbab.

IK: Siiani on hästi läinud.

Indrek tegi talvel koos Mirko Rajasega Juhan Liivi teoste põhjal stsenaariumi lavastusele "Sihtisid pole sel sillal", mis on n-ö puhas poeesia. Ka seekord on käsitlus poeetiline. Kas hirmu ei ole, et noored tahavad rohkem action'it ja imelisi elukaid?

EK: Hirmu ei ole sellepärast, et on usaldus. Esiteks on usaldus Indreku vastu, teiseks on usaldus Mirko vastu. Mirko tajub sisemiselt teatrit nii hästi, et kui tema on asjaga seotud, siis ma ei näe põhjust karta. Eks noored tahavad ju igasuguseid asju, aga nad ei pea saama igalt poolt samalaadset.

IK: Võiks ette kujutada, et õpetaja toob oma õpilased teatrisse Juhan Liivi lugu vaatama ja siis nad surevad kolm tundi. Aga olen kuulnud eri noorteseltskondade tagasisidet ja näinud, kuidas noored reageerivad – nad aplodeerivad pärast kolme tundi püsti seistes. Inimene võib tulla teatrisse mingite ootustega, aga "siin ja praegu" kohalolu muudab neid ootusi käigu pealt.

EK: "Hommikuvalguse" poeetilisus on pigem kujundlik. See ei ole dokumentaalnäidend, tegevus ei toimu siin ja praegu Tallinnas elavate kodutute lastega, vaid see on kunstiline maailm. Loodetavasti päris elutõde kuskilt piilub läbi.

Kui palju teil endal on kokkupuudet kodutuse teemaga?

EK: Täpselt poole kirjutamise pealt algas Ukraina sõda ning kodu kaotamine ja kodu otsimine – kui sul ei ole kodu ja sa oled sunnitud kuskil võõral maal elama – on nüüd paratamatult Eestis väga kohal. Eks igaüks on puutunud kokku mõne ukraina perekonnaga või üritanud neid aidata. Või vähemalt mõelnud selle peale, mis tunne on, kui tagasi ei ole kuskile minna, peab ehitama või ostma uue kodu.

IK: Selle näidendis on vanemateta lapsed, kes elavad omaette kogukonnas, aga väga oluline läbiv teema on üksindus, igatsus armastuse järele. Me kõik oleme mingitel hetkedel tundunud, et oleme täiesti üksi.

Kui ma polnud veel näidendit lugenud, siis teemast meenus kohe "Kärbeste jumal" – lugu lastest eraldi kogukonnas oli ikka väga julm. Teie oma on pigem lootustandev.

IK: William Golding nägi ainult ühte võimalikku stsenaariumit. Kui ma kunagi gümnaasiumi ajal "Kärbeste jumalat" lugesin, siis selle pilguga, et kõik peabki nii halvasti minema, et see ongi ainus võimalus, mingeid muid lahendusi ei ole olemas. Aga tegelikult on ikka. Ehkki ma ise kaldun arvama, et inimene liigina on pigem ebaõnnestunud, siis on mõned helged hetked, mil mul on lootust. Nii oli see ka "Hommikuvalgust" kirjutades.

EK: Esimeses lugemisproovis üks näitleja ütles, et ta hakkas kohe mõtlema, et kui kodu ei ole, siis need lapsed hakkavad kohe kodu looma: "See on nüüd siin minu koht ja ma pean siin hakkama saama nende inimestega, kes mul on". Ma arvan, et loole annab palju juurde tõik, et kõik tegelased on väga erinevad, nad on erinevas vanuses ja tasakaalustavad üksteist. Võib-olla on palju raskem olla koos näiteks seitsmel 13-aastasel poisil, kes on samas arenguetapis ja piiratud ruumis nagu Goldingu loos.

Lavastaja sõnul oli esimene lugemine päris naljakas. Mõnest tekstikohast kumab koomikat, aga minu jaoks ei olnud üldfoon sugugi lõbus.

IK: Väga hea näiteseltskond on sattunud, kes toovad tekstis oleva huumori väga hästi välja. Lapsed üldiselt on väga mängulised, ükskõik kui jubedas olukorras nad ka poleks.

EK: Kui mõelda näiteks stseenile, kus lapsed mängivad matuseid, siis see on muidugi naljakas, sest keegi pole päriselt surnud, vaid nad mängivad ja see on nende jaoks põnev. Mäng ongi näidendis laste jaoks see õng, mis neid päästa aitab. Või nöör, mille külge nad klammerduvad.

IK: Lastel on erinevad viisid ja strateegiad, kuidas ja kellelt lähedust ja soojust otsida, ning kui palju seda parasjagu keegi on valmis välja andma. Maailm võib olla küll väga kuri ja kalk koht, aga samas ei kao läheduse ja soojuse vajadus kuhugi. Ja kui on vajadus seda saada, siis ma arvan, et on ka vajadus seda anda.

Lõpukirjandi teemades räägiti kirjandusteose tarbimisest, nii et teie kui ettevõtjate jaoks peaks raamatulugeja ja teatrivaataja tähendama ennekõike tarbijat?

IK: Härra Tee & proua Kohvi OÜ sai loodud sellepärast, et oleks hõlpsam enda raamatuid avaldada ja arveid esitada, endast nagu ärimehest mõelda ma paraku ei oska.

EK: Lõpukirjandi teemade hulgas polnudki sellist, mis oleks seotud keele või kirjanduse või inimeseks olemise suurte küsimustega. Ka raamatupoode vaadata mõtled esmalt raamatu tarbimise, mitte lugemise peale – mis juba on hästi läinud, pannakse eraldi riiulile, et see müüks veel ja veel ja veel. Eesmärk on maksimaalne müük, mitte hea raamatu toomine lugejani. Ma ei taha siiski ainult halba öelda, raamatupoed on ilusad ja meeldivad keskkonnad. Kes tahab, leiab hea raamatu üles.

IK: Jah, Rahva Raamat on maailma parim raamatupood, kuid oma lugejast pole ma kunagi tarbijana mõelnud. Lastele kirjutades unistan, et neist saaksid inimesed, kes saavad aru, kuivõrd fantastiline kirjanduse maailm on! Ise tunnen ennast kuidagi näruselt, kui ei ole saanud tükk aega raamatut lugeda. Tore oleks, kui ka mõnest lugejast kasvaks selline inimene.

EK: Noored kompenseerivad kirjanduse mingi muu tegevusega, kõik ei pea olema sinusugused.

IK: Ma ei pidanud üldse silmas, et kõik peaks olema nagu meie. Aga oleks tore, kui oleks ka selliseid.

EK: Mul on ka tunne, et kirjanduse sees olemine on üks väga hea eluviis, nauding ja rõõm.