Eva Koffi kolmas romaan viib lugeja 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Tartusse – Fortuuna uulitsale, vinavatesse rentslitesse, kevadeti üle kallaste tõusva Emajõe äärde, Ülejõe inimeste ja lojuste juurde. Õhus on rahutust: elektriteatris saab näha elavaid pilte, raudtee on kätte andnud vabaduse niidiotsa ja taevas tõmbab õhku tõusma.

"Õhuskõndija" on kahe noore naise, Nora ja Magdalena iseendaks kasvamise lugu. See on lugu sisemisest ja välisest julgusest, lugude ja kujutluse väest, iseolemise vabadusest, mis tuleb enesele välja võidelda. Armastusest, selle muutumisest ja ammendamatusest. 

Autori sõnul inspireeris teda vanavanatädi kirev elulugu ja naiste võimalused 20. sajandi alguse Eestis. ""Õhuskõndija" algimpulsiks oli mu 1875. aastal sündinud vanavanatädi Emilie Laursoni kirev elulugu, mille üks hea sugulane kirja pani ja mulle saatis. Sellest reaalselt elanud naisest kasvas välja raamatu üks peategelasi, Magdalena. Ometi ei ole Magdalena Emilie – olgugi et nad jagavad mõningaid elusündmusi, on tegemist kahe iseseisva inimesega, üks neist reaalne, teine kirjanduslik. Mõtlesin kirjutades palju elule 20. sajandi alguse Eestis, kus tasapisi tekkis ka naiste ellu rohkem valikuid. Mõtlesin naise vabadusele ja õigusele teha, mõelda, olla, julgeda. Ja mõtlesin emadusele, mis kogu selle vabaduse juures oli ja on paljude naiste elus keskne, justkui raskuspunkt, millest sõltub kõik ülejäänu.""

"Õhuskõndija" on Eva Koffi kolmas romaan. Varem on tema sulest ilmunud romaanid "Sinine mägi" (2017) ja "Kirgas uni" (2021). Ta on kirjutanud ka mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid.

Raamatu toimetas Triinu Tamm ja kujundas Maris Kaskmann.