Oled öelnud selle raamatu kohta, et proovisid selle kirjutada hästi erinevaks debüütromaanist. Miks?

See oli võib-olla mu algne lähtepunkt, soov või mõte, et ei läheks seekord ajalukku, vaid oleks tänases päevas ja püüaks leida tegelasi, kes elavad praegu. Kui "Sinine mägi" oli mingis mõttes minevikus kaevamise lugu, vanaema lapsepõlve ja enda lapsepõlve, oma ema lapsepõlve, kogu 20. sajandi lugu, siis seekord oli algne soov teha midagi sellist, mis oleks siin ja praegu.

Kas võib öelda, et "Sinine mägi" oli isiklikum kui "Kirgas uni"?

Mingis mõttes jah. Ma arvan, et iga raamat on isiklik. Kui ma mingid teemad valin ja tegelased loon, siis kindlasti on neil seos minu endaga või nad lähevad mulle isiklikult korda. "Sinine mägi" oli isiklikum, kuna perekonnalugu ongi seda veidi paratamatult. Kui kirjutada oma perekonna lugu, kaevata vanades fotodes, mälestustes ja juttudes, siis on lugu isiklikum lihtsalt eluloo mõttes, aga teemade ja tunnetuse osas on iga raamat väga isiklik, kõik tegelased on nagu sinu enda head sõbrad või tuttavad.

Kuidas on toimunud sinu romaanikirjanikuks saamine? Tegelikult oled andnud välja juba väga erinevaid teoseid, aga debüütromaan ilmus 2017. aastal ja 2021. aastal teine. Milline see protsess on olnud?

Ma arvan, et see ongi olnud hästi pikk protsess. Olen selle peale palju mõelnud. Ma ei oleks osanud ilmselt 25-aastasena romaani kirjutada. Isegi kui oleks proovinud, siis oleks see tulnud välja võib-olla hästi impressionistlik, kaunid pildikesed, tegelaste mõttes pinnapealsem. Ma arvan, et ma ei oleks osanud romaani kirjutada, kuna minu jaoks on ideaalne romaan hästi paks. Mitte paks lehekülgede mõttes, aga paks sisutiheduselt. See peaks mingis mõttes ikkagi sarnanema sümfooniaga, milles räägivad erinevad hääled. Mulle meeldib ka ruumis liikuda, nii nagu selles romaanis liigun kujutluses Palestiinasse või Pariisi, et haarata sügavamat ja laiemat maailma nii geograafilises mõttes kui ka tunnetuslikult. Ma arvan, et aastatega on tekkinud julgus seda žanri proovida. Kahekümne aasta jooksul on ju ka loetud häid romaane, mis on olnud suured elamused. Ma mäletan, et üks eeskujudest-romaanidest oli Milan Kundera "Surematus", mille puhul ei osanudki väga hästi seletada, miks see meeldib või mis seal toimub, miks on see maailm nii müstiline ja samas nii võluv. Selleks, et hakata ise romaanižanriga rinda pistma, oli minu jaoks vaja aega.

Milline on kirjaniku käsitöö kõige olulisem oskus?

Esiteks, kirjanikud on ju tohutult erinevad, aga minu jaoks on hästi tähtis keel. Mul ei ole sellist tunnetust, et lihtsalt kirjutan lugu ja kui see lugu on põnev ja haarav, siis pole vahet, millises keeles. Ma ise pööran palju tähelepanu keelele ja muidugi on raske kirjeldada oma raamatu või enda keelt, aga näiteks "Kirka une" puhul mulle tundub, et selle keel on üsna suuline. Laused on sellised, mida tegelane ise võiks oma peas mõelda või formuleerida, ma ise tajun seda üsna elava, pigem suulisesse kalduva keelena. Võib-olla oli "Sinine mägi" voogav ja kirjeldavam või kirjanduslikum, samas kui "Kirgas uni" tundub mulle mingis mõttes teatrilikum.

Keel on minu jaoks tähtis ja mõnikord näiteks kehvasid tõlkeid lugedes tõlke või keele kohmakus ikkagi väga-väga häirib. Vahel on seda raske ületada ja nautida raamatut, sest raamat ise on hea, aga halb on lihtsalt keel, millesse see on tõlgitud. Seda enam muidugi naudid häid tõlkeid, mis on nii loomulikud, nagu oleksid kirjutatud eesti keeles.

Kust see keel tuleb?

Eks ta tuleb inimese seest ja on igal kirjanikul muidugi erinev ka. Ei ole olemas üht head keelt. Ma arvan, et keel on midagi tohutult isiklikku. Ühelt poolt on see mõjutatud kindlasti kodust, kus oled oma emakeelt alguses õppinud, oluline on see, millist keelt su ümber on räägitud, teiselt poolt kogu lugemusest ning kolmandast küljest kõigest sellest, mida oled elu jooksul kogenud ja milliste keeltega kokku puutunud. Keeletunnetus on miski, mis areneb nagu maitsemeel: mida rohkem sa asju maitsed, seda rohkem maitseid tunned. Mul on tunne, et keelenüansside tunnetus areneb heal juhul samuti järjest mitmetahulisemaks ja mahlasemaks.

Keele loomine ongi võib-olla kirjaniku käsitöö. Ei saa nii, et võtad ühe lause vahelt ära ja tekst on sama – ei ole, sest rütm muutub! Keel kui muusikapala saab teiseks, kui võtad ühe lause ära või seda muudad. Näiteks noored tõlkijad panevad vahel autori kolm lühikest lauset kokku või vastupidi, teevad pikast lausest kolm lühemat. Aga see on täiesti erinev maailm, kas pikk või lühike lause, mõju on erinev. Atmosfäär sõltub sellest, missuguses keeles see on kirjutatud.

Selle raamatu on toimetanud Piret Põldver. Milline oli koostöö temaga? Romaani "Sinine mägi" toimetas Jan Kaus.

Jah, ja ka Leena Tomasberg, Jan Kaus vaatas sisu rohkem ja Leena keelt. Piretiga tegime natuke ühte ja natuke teist. Tükk aega läks selle peale, et teha kindlaks, kas kronoloogia jookseb ja kas kõik on loogiline, kuna ajajoon on veidi segi paisatud, ja ülejäänu oli keeletoimetamine. Aga mulle tundub, et väga palju Piretil ehk tööd ei olnudki, kuna ta ei ole ka selline toimetaja, kes tahaks kõike pea peale pöörata või stiili muuta. Mulle tundub, et ta tajus väga hästi stiili ja keel kui selline jäi ikkagi samaks. Minu jaoks oli Piret ka üks esimestest lugejatest, mis oli väga tore. Ta hakkas mulle seda lugu tagasi peegeldama ja teda oli väga huvitav kuulata.

Kas enne kirjutamist loed endale hoo sisse?

Kogu aeg tahaks ju lugeda! See on üks kirjutamise negatiivseid külgi. Kui hakkad väga aktiivselt mingit raamatut kirjutama või lõpetama, pole aega lugeda. Viimases faasis, võib-olla viimased pool aastat ei jõua üldse lugeda või siis ainult raamatuga seotud asju, mingeid dokumente või raamatuid. Mina hakkasin väga lugemise järgi igatsema, ja ootama, millal ära lõpetan, et jälle lugeda saaksin. Kirjutamine võtab ikkagi nii palju aega ja sa lähed ise sellesse maailma niivõrd sisse, et "Don Quijotet" samal ajal ette võtta ei saa. Ma võtsin, aga jäi pooleli. Mul on see veel lugemata.

Kui palju saab kirjanik oma loodavat ette planeerida? Kui suur osa sellest on raske töö, planeerimine ja kui oluline roll on mängida inspiratsioonil või juhusel?

Isiklikult ei saa ma väga palju ette luua. See, mida ma tegema hakkan, suund, teemadering ja tunnetus peavad olema olemas, aga minu jaoks tekivad maailmad ikkagi kirjutades. Näiteks kui tegelane tegutseb, pean ma hakkama kirjutama. Kirjutan esimese rea, teise ja kolmandagi ning kui olen piisavalt vaikses keskkonnas omaette ja istun seal kaks tundi, siis mingil hetkel võib sähvatada mingist detailist see, mis edasi saab. Tuleb arvuti või märkmik kätte võtta, esimene rida kirja panna ja sealt hakkab see kujunema pigem kudumise stiilis. Tuleb esimene rida kududa, et saaks teist ja kolmandat rida kududa, või tuleb esimene mosaiigikild paika panna, siis hakkavad tekkima teised mosaiigikillud, mis suhestuvad esimeste kildudega.

Ma kindlasti ei ole sugugi seda tüüpi kirjanik, kes lamab diivani peal ja mõtleb konstruktsiooni peas välja ja siis hakkab seda konstruktsiooni laiendama või rikastama. Mul tekib see aja jooksul mosaiikide, piltidena, võib-olla filmistseenide või tunnetena, mis siis omavahel hakkavad põimuma.

Väga hea, et mainisid filmi, sest tõesti, romaani lugedes tundsin tihti, et see on nagu filmistsenaarium. Eesti filmirežissöörid, siin on teie võimalus! Esimene, kes selle saab haarata, võiks sellest teha suurepärase filmi. Loomulikult aitavad sellele kaasa dialoogid, mis on hästi omanäolised, igal tegelasel on oma hääl, oma karakter, mõni neist on meeldiv, teised mitte nii väga.

Kuna algne impulss tuli suuresti sellest, et hakkasin mõtlema selle peale, kui erinevad võivad olla inimeste maailmatajud sõltuvalt sellest, kes nad on, kui vanad nad on, kus nad elavad, mida nad läbi on elanud, aga kõik nad on ikkagi koos selles tänapäeva maailmas. Need neli tegelast on minu jaoks väga erinevad.

Üks nendest on üheksa-aastane poiss, kelle nimi on Jaan ja kes on leidnud enda jaoks kristluse. Ta on hakanud mingisuguse impulsi ajal uskuma jumalasse ja Kristusesse. Üks on teatrilavastaja, kes töötab oma väikeses erateatris ja on loonud sinna oma kunstimaailma ning usub, et kunst on see, kust võib leida tõe. Üks on neuroteadlane, kes on asunud tööle äsja Tartus avatud uues uneuurimiskeskuses. Neljas tegelane on ärimaailmast pärit naine, kes on hiljuti töölt ära tulnud ja kavatseb avada oma kristallipoe ning pühendub kristallide ja kivide maailmale. Need neli tegelast puutuvad raamatus mingil viisil kõik omavahel kokku ja suhestuvad ühe natukene müstilise või muinasjutulise sündmusega.

Mõned nendest tegelastest on minu jaoks päris ebameeldivad, nagu ma ütlesin, ja selles mõttes on siin üks huvitav sarnasus "Sinise mäega". Raamat algab samamoodi ühe üpris ebameeldiva tegelase tiraadiga. Kuidas tunda kaasa negatiivsetele tegelastele, kuidas nendega koos elada või leida neist inimlikkust?

Ma saan aru, et sa pead silmas meie lavastaja Guidot, kes sulle ei meeldinud, aga mina siiski saan Guidost aru. Ta on oma eesmärkides ja soovides väga siiras. Ta küll võib-olla ei õpi raamatu jooksul väga palju ega muutu heaks inimeseks, kuid võib-olla teeb ta loo jooksul hea lavastuse. Keegi ütles mulle, et talle tundub, et see tükk, mida Guido lavastab, on tegelikult väga hea. Mina jätan selle küsimuse õhku, kas lavastus tuleb hästi või halvasti välja, aga lugejal jäi mulje, et lavastus on hea. Siit tulebki küsimus, kas väga kehva iseloomuga inimene saab luua tegelikult kunstiliselt väga tõstva ja hea teose.

See võiks olla "Kirka une" ja "Sinise mäe" implitsiitse autori küsimus, aga kuidas tundub sulle, kas halb inimene saab luua geniaalset kunsti?

Ilmselt saab, aga me ei tea, millise hinnaga see kunst on sündinud. Meie, kes me loeme, loojaga ise kokku ei puutu ja saame võib-olla väga suure elamuse ning saame sellest paremaks. Samas olid loomise hetkel kunstnikuga koos tema kodakondsed. Ma arvan, et teosel võib niiviisi olla päris kallis hind, aga me ei tea, mis see oli ja mida nad pidid kannatama, et see kunstiteos saaks sündida.

Minu jaoks oli väga mõjus see, et ühe peategelase tõuge on tulnud Notre Dame'i põlengust. Mida see põleng tegelikult läänemaailma inimestele võiks tähendada?

Vaat see on väga isiklik küsimus, mida see kellelegi tähendab. Minu jaoks oli see suur üllatus, et see mind nii tugevalt mõjutas. Paljudele tänapäeva inimestele on Notre Dame lihtsalt ajalooline monument, mitte niivõrd usuga seotud koht. Seal käib ju tuhandeid, miljoneid turiste, kes jalutavad sealt läbi ja küll mõtlevad korraks ajaloo peale, aga ei suhestu selle kohaga kui religioosse paigaga või Pariisi katedraaliga. Sellegipoolest tundus, et põleng näitas – tegu ei ole lihtsalt majaga. Põles ka ajalugu, kõik see läänemaine kultuur. Teiselt poolt on selles hoones ehk mingi teistsugune pühadus kui võiks olla mõnes ilmalikus lossis, mis on võib-olla arhitektuurselt täiesti võrreldav katedraaliga. Aga sisu on teine.

Küsin loomulikult sellepärast, et kõik romaani "Kirgas uni" neli peategelast, kogevad raamatus midagi üleloomulikku ühest või teisest küljest. Kas üleloomuliku kohalolek on tänapäeva maailmas kuidagi eriliselt tugev? Tegelikult nagu ei peaks ju olema?

Tänapäeval peaks nagu vastupidi olema, just! Me oleme n-ö kõik asjad ära seletanud ja meil on nii palju teadust tehtud, me saame nii paljudele asjadele juba vastused öelda. Aga ei, ma arvan, midagi ei ole muutunud, üleloomulikku on täpselt sama palju. Seda ka neuroteaduse seisukohalt. On ju öeldud, et me ei tea siiamaani, mis see teadvus on, kuidas aju täpselt töötab, miks ja kuidas saab nii keeruline organ üldse niimoodi töötada ja millised võimalused seal ajus veel on. Mis täpselt on uni, mis on unenägu... Kõik need teadvuseuuringuid on alles lapsekingades, nii et üleloomulik on täiesti kohal ja nendega koos ka muinasjutud. Minu enda jaoks on oluline, et sellesse romaani on põimitud ka kahe muinasjutu motiive, mida võib-olla igaüks sealt üles ei leiagi. Ka muinasjutumaailm on ju omamoodi üleloomulik, aga samas nii reaalne.

Ja lisaks veel esoteerika, mis mulle tundub, on vähemalt praegu Eestis ikkagi tõusev trend.

Just! Tundub, et see valik, millesse uskuda ja kuidas uskuda, läheb järjest suuremaks ja pilt tundub mulle just kirjum.