Jose Luís Peixoto esikromaan "Ei ühtki pilku" ilmus kakskümmend üks aastat tagasi ja tekitas päris tugeva vastukaja.

Jah, nii võib öelda küll – kui see romaan Portugalis 2000. aastal ilmus, pälvis see kohe tähelepanu hoolimata sellest, et tegemist oli väga noore, 24-aastase autori debüüdiga. Sellest on antud välja kümneid kordustrükke, seda on tõlgitud kolmekümnesse keelde ja nüüd saavad lugejad sellega ka eesti keeles tutvuda. Ma arvan, et see raamat võlub ühest küljest oma isiklikkuse ja teisest küljest oma portugalipärasusega. Selles on mingi nukrus, mingi igatsus, see kuulus portugali saudade, millest räägivad fado-laulud ja millest on palju juttu portugali kirjanduses. Samas on see tohutult õrn, poeetiline ja puudutab just neid kõige isiklikumaid ja hellemaid tundeid inimeste vahel, mis võivad vahel olla ka väga valusad. Nii et ma arvan, et see raamat puudutab suure tõenäosusega inimesi väga lähedalt.

Ehk on kõige lihtsam sellesse raamatusse siseneda pealkirja kaudu, mida on veidi keeruline tõlkida. "Ei ühtki pilku", portugali keeles siis "Nenhum olhar". Seda on tõlgitud erinevatesse keeltesse erinevalt, inglise keeles on mitmeid pealkirju, kas briti "Tühi pilk" või Ameerikas "Asjade vääramatu kord", hispaania keeles "Keegi ei vaata meid", soome keeles "Tühi taevas". Miks see nii on, mida see fraas tähendab?

Jah, eesti keelde tõlkides murdsin pead, kas see pealkiri üldse niimoodi toimima jääb. Lõpuks otsustasime koos toimetaja Triinu Tammega siiski portugalikeelsele pealkirjale võimalikult truu olla. Nii et "Ei ühtki pilku" võikski olla otsetõlge. See on minu meelest ka väga sisuline, sest tegelased, kes siin raamatus kordamööda mina-vormis räägivad, on kõik veidi kurvakesed, keegi neist ei ole väga haritud ega sõnaosav. Samas on neil tohutu vajadus läheduse, teise inimese järele ja selles teoses on mitu stseeni, kus tõeline side kahe hinge vahel saabki teoks läbi pilgu. Mõistva pilgu puudumine võib ka olla see, mis paneb tegelasi kõige rohkem valu ja igatsust tundma. Nii et pilk tähistab ühendust kahe inimese vahel. Aga seda tõesti on väga raske tõlkida ja võib-olla ka olenevalt erinevate keelte võimalustest ja tõlkijate otsustest ja lahendustest seda ei olegi saanud alati üks-ühele edasi anda.

Mulle tuletab see raamat meelde 20. sajandit, kui nii võib öelda. Tundub, et ma olen midagi taolist lugenud, aga mõnelt teiselt mandrilt ja mõnest teisest kümnendist.

Ma arvan, et see tunne ei peta, aga mulle tuleb meelde, et selle raamatu üks arvustaja on kunagi võtnud oma mulje kokku arvamusega, et see teos võiks olla täiesti triviaalne, kui seda ei oleks kirjutanud nii andekas autor. Väikese maakolka õnnetut elu oleme lugenud nii eesti kirjanike sulest kui ka näiteks Knut Hamsunilt. Sellest on räägitud ja seda tuleb ette kogu maailmas. Aga mina võib-olla isegi ei ole sinuga nõus, et see raamat räägib 20. sajandist. Mulle tundub, et võib-olla see maailm, mida siin teoses kujutatakse ei ole mitte ühestki sajandist. See on kuidagi aegadeülene ja need suhted, need tunded, mida siin raamatus kujutatakse, võiks olla aset leidnud ükskõik mis ajal, sealhulgas ka tulevikus.

Peixoto on ka Eestis käinud, 2017. aastal festivalil Hullunud Tartu. Ta on Eestist rääkinud ühes oma blogipostituses, et me asume Euroopas justkui teine teises nurgas, Portugal ja Eesti. Kuidas eestlane üldse suudab sellist veidikene eksootilist, kuumava kõrbekuivuse maailma mõista.

Eks me saame seda nüüd näha, kui inimesed raamatut lugema hakkavad. Kui eestlase jaoks on pigem raske taluda külma ja suve seostame rõõmsa ja helge ajaga, siis Portugalis võivad augustikuu kõrged temperatuurid olla täpselt samamoodi rasked taluda. Ühest küljest ma loodan, et see tunne ja maailm tulevad siit läbi. Teisest küljest arvan ma, et ka eesti inimestes on see kurvameelsus ja seesama igatsus läheduse järele olemas. Võib-olla pole meil mitte alati seda oskust lähedust luua ja hoida või selleni jõuda. Nii et ma arvan või vähemalt loodan, et eesti lugejal on siin ka midagi ära tunda.

"Ei ühtki pilku" räägib perekonnast. Kas sellistel suurtel põlvkondadeülestel narratiividel on praeguses kiires maailmas enam üldse kohta?

Ma arvan, et kui sellest kirjutatakse ja luuletatakse, kui neid luuletusi ja romaane tõlgitakse, antakse välja ning loodetavasti ka loetakse, siis järelikult ikkagi on. Ma arvan, et isegi kui põlvkondade vahelised suhted muutuvad, siis nende olulisus tegelikult ei kao. Ma arvan, et selles on midagi väga inimlikku ja ma ei usu, et see kunagi ära kaob.

Tuleb tunnistada, et Peixotot ei ole just kõige kergem lugeda. Tegu on väga poeetilise, läbikasvanud tekstiga. Kuidas oli seda aga tõlkida?

Tõlkimine on minu jaoks alati raske ja vähemalt korra tõlkeprotsessi jooksul tabab mind madalseis, kus ma tõesti ei saa aru, miks selle ette olen võtnud ja kes mina üldse selline olen, et julgen sellist väärt teksti hakata nüüd eesti keeles justkui uuesti looma... Aga teisest küljest ei lase tekst ka endast loobuda. Nii et siis ikkagi istud edasi, pusid, otsid, teed ümber ja püüad selle panna niimoodi kõlama, nagu sulle tundub, et see originaalis kõlab.

Ühest küljest on hetki, kus Peixoto tekst on väga lihtne ja väga vahetu, hästi intiimne ja siiras, ja on teisi, kus ta sellesama lihtsuse kasvatab millekski vaata et barokseks – kuidas ta kirjeldab valgust nisupõllu kohal või varblaste lendu. Aga need on sellised kohad, mis jällegi omaenda kaalukusega innustavad edasi tõlkima.

Portugali keeles leidub väärt ja kaunist kirjandust palju ja sa oled ka eelnevalt sellest keelest tõlkinud. Miks portugali keel üldse sind nii palju köidab?

Ma arvan, et see lihtsalt kujunes nii, ilma et ma oleks seda kuidagi plaaninud. Sattudes võrdlemisi noores eas Portugali ja seejärel Brasiiliasse, on minusse jäänud väga suur soov nendes keeltes, kultuurides ja maades avastatut jagada, tuua killuke tagasi koju. See ei ole päris suveniir, aga ikkagi väikene kild sealsest maailmast, mida oma kaasmaalastele tutvustada või rõõm ilusast tekstist, mida teistega jagada. Ilmselt see innustabki tõlkima. Mõtlesin kunagi, et tõlkija on nagu pärlipüüdja, kes sukeldub teise keeleruumi, sobrab seal ringi ja kui ta avastab midagi, mis on tõeliselt tihke ja särav pärl, siis ta lihtsalt tahaks pinnale tõustes seda teistele ka näidata.

Mis praegu veel selles keeleruumis sobrades või sukeldudes sulle silma või pihku on jäänud? Mis toimub portugalikeelses kirjanduses?

Sellele on väga raske vastata, sest mulle tundub, et väga tihti on iga autor ise juba omaette universum ning suuri üldistusi teha on raske. Aga teisest küljest näib, et portugalikeelne kirjandus on – võib-olla rohkem kui teiste suurt koloniaalmaade kirjandus – läbi põimunud oma varasemate asumaade kirjandusega. Alati ei olegi võimalik väga konkreetselt öelda, et see siin on Portugali kirjanik ja see teine on Angoola kirjanik, vaid väga tihti on need sidemed, suhtlus ja elu omavahel tihedamalt läbi põimunud. Brasiilia, Angoola, Mosambiik, ehk isegi Macau – kogu see kosmopoliitne lusofoonne maailm tuleb sealt palju selgemalt esile kui võib-olla prantsuse või inglise või hollandi keeles. Muide, meie intervjuu toimub tegelikult väga õigel ajal, sest 13. mail tähistatakse ülemaailmset portugali keele päeva!

Kuna inimesed liiguvad tänapäeval palju rohkem ringi, jõuab ka kogemus reisimistest, teistes riikides olemisest ja teistsuguste inimestega kohtumisest loomulikult ka autorite loomingusse. Selline rahvusvaheline ja rahvusülene tunnetus, kohtumine inimestega, kes on sinust erinevad, see, kuidas nendega suhelda ja käituda. Mulle tundub, et sellised teemad on portugalikeelses kirjanduses praegu väga huvitavad. Üks autor näiteks, kes nüüd peagi hakkab jõudma ka inglise keelde, on Kalaf Epalanga, kes on tegelikult sündinud Luandas, Angoola pealinna slummis ja saanud kuulsaks kuduro bändiga Buraka Som Sistema. Vahepeal oli kuduro ka meie ööklubides populaarne – suhteliselt jõuline tümakas sama jõuliste sõnadega. Paar aastat tagasi sisenes see autor ka kirjandusse ja tema debüütromaan on väga muusikaline, väga tantsuline, puudutab Angoolat ja Lissaboni. Aga muuhulgas toimub tegevus ka näiteks Norra ja Rootsi piiril, kuhu minategelane on jõudnud täie teadmise juures, et ta pass on aegunud ja ootab kohtumist Norra piirivalvuritega. Seejuures kujutab ta ennast muuhulgas mustanahalise autorina ka Norra piirivalvuri pähe, selle tegelase sisse ja teeb seda äärmiselt empaatiliselt ja suuremeelselt, ilma igasuguse ohvrimentaliteedi või vihata. Ta võtab väga ägeda moraalse seisukoha eri nahavärvi inimeste, migratsiooni, põgenike – kogu selle temaatika – suhtes.

Ma loodan, et sul on juba mõned uued kõrgpoeetilised teosed tõlkimisel.

Vastab tõele, praegu maadlen igal hommikul Fernando Pessoaga.

Kas tänaseks on juba maadlus tehtud?

Tänaseks on juba tehtud. Tõlkimisel on Pessoa võib-olla kõige tuntum proosateos "Rahutuse raamat", mis loodetavasti veel sel aastal ilmub. Ja ütleme nii, et seal on poeetikat ja kurbust vähemalt sama palju kui Peixoto tekstis.

Miks aga lugeda Jose Luis Peixoto teost "Ei ühtki pilku"? Mida võiks potentsiaalne lugeja sellest väiksest pärlist kõigepealt saada?

Mulle meeldiks loota, et lugeja leiab sealt mingi salakäigu iseenda tunnetesse. Need tunded ei pruugi olla tingimata rõõmsad, vastupidi, need võivad olla väga kurvad. Aga ma arvan, et Peixoto on nagu sõiduk, mis annab meile loa olla korraks südamest kurb ja võib-olla seda tunnet isegi nautida.