Tõnis Vilu: luuletaja asi on luuletada

Foto: Erakogu

Klassikaraadio saates "Gogol" oli külas luuletaja, ajakirja Värske Rõhk proosatoimetaja, raadiosaatejuht ning tänavune Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luulepreemia laureaat Tõnis Vilu, kes pälvis auhinna 2020. aastal ilmunud raamatu "Tundekasvatus" (Häämaa) eest.

Kogu kannab alapealkirja "Jaapani surmaluuletused", aga lahkab ka kodumaiseid küsimusi ja muresid, mistõttu võiks jutuajamise taustaks meenutada Juhan Viidingu tuntud haikut:

Jaapan on kaugel
Eesti on kaugemal veel
ütlevad tuuled

Käisid 2017. aastal reisil Jaapanis. Mida sa sinna otsima läksid ja mida sealt leidsid?

Nagu paljudel inimestel, on ka minul olnud mingi Jaapani-tõmme. See näib tegelikult olevat lääne kultuuris üleüldine – tõmme ühe väikese saareriigi poole. Ma õppisin kunagi jaapani keelt ja see kultuur tundus mulle kuidagi südamelähedane, mistõttu oli mul unistus seal ära käia. Põhimõtteliselt läksin lihtsalt vaatama, mis seal on.

Mulle üldiselt ei ole läbi oma elu meeldinud elada linnas, olen pärit Väike-Maarjast, mistõttu isegi Tartu tundus alguses veidi suur olevat. Nüüd olen Tartuga ära harjunud, aga kõige üllatuslikum oli see, kui läksin Tokyosse, mis on umbes 13 miljoni elanikuga linn, tundsin ennast seal koduselt. Tunne jäi minusse ka pärast sealt tagasi tulemist: kes ma siis sisimas olen? Kas nüüd olen siis suurlinnapoiss või kas olen viimase kümne aasta jooksul kuidagi muutunud?

Kas Juhan Viidingul oli õigus?

Seda väikest tsitaati tuleb võtta oma aja kontekstis, eks sealt paistab ridade vahelt nõukaaja kriitika. Aga ma arvan, et see kandub kenasti läbi iga aja. Alati on meie maal inimesi, kes mingil hetkel tunduvad olevat natukene võõritatud valitsevast olukorrast, millele viitab ka see Viidingu tsitaat. Ja "Tundekasvatus" on ka ilmselt kasvanud võõruse-tundest. Riik ei tundu olevat oma, see Eesti, mida riigi tasandil läbi viiakse või kehtima pannakse, ei ole päris see riik, milles ma ennast kodusena tunnen.

Raamat ilmus juba eelmise aasta alguses ja see räägib ühest teistsugusest ajast. Kas nüüd, kui olukord on muutunud, on see muutnud ka "Tundekasvatust"? Kas raamat on midagi kaotanud?

Ma ei usu, kuigi raamatus on nimepidi mainitud igasuguseid tollaseid koalitsioonipoliitikuid. Julguse neid nimesid nimetada sain hoopiski ühelt Vana-Rooma luuletajalt Catulluselt, kellel on mitmeid luuletusi, kus ta hurjutab igasuguseid konsuleid, mingite sõprade naisi ja jumal teab keda. Enamikku nendest nimedest ei tea enam keegi, inimesed ei tea isegi tegelikult, kes see Catullus ise oli. Aga samas lugesin ma neid luuletusi ja nautisin sügavalt. Mõtlesin, kas pärisnimede panemine raamatusse muudab teksti kuidagi ajalikuks või vaid ühes perioodis aktuaalseks – siis aastatel 2019 ja 2020. Aga lugemiselamus Catulluse luuletustest andis mulle julguse kasutada ka pärisnimesid ja konkreetseid inimesi väga ajalises, määratletud punktis. Lõppkokkuvõttes see väga ei loe. Me just arutasime ühe sõbraga, kust läheb piir, et tekst püsiks nauditav ka aastate pärast – siis, kui kõik need nimed on inimestel meelest ära läinud. Näiteks, kuidas mõjuvad poole sajandi pärast mingid räpilood, kus on lihtsalt järjest kuhjatud nimesid, ja siis me saime aru, et nimed võivad olla, aga mingit teist teksti võiks ka seal vahel olla. Ma loodan, et selles raamatus on tasakaal olemas.

Juba jõudsid räpi juurde, oled sellest väga põnevalt kirjutanud ajalehes Sirp. Ka arvustajad on selle hoogsuse või rütmikuse tõttu üritanud tõmmata paralleele sinu kirjutusviisi ja hip-hopi vahel.

Jah, räpi mõju ei ole ma sinna teadlikult pannud, ma lihtsalt kuulan seda muusikat. Enamik minu kuulatavast muusikast on kuidagi hip hopi või r'n'b kanti. See on alates teismeeast mulle meeldinud ja näiteks Chalice'i tulek oli minu jaoks veidike pauk. Eesti keeles sellist asja teha! Julgus võib küll tulla sealt, jah. Üks mu lemmikuid on Kendrick Lamar, olgugi et ma vahepeal ei jaga seda tema enda suureks tegemist.

Räpis on taust ju mustanahaliste, n-ö allasurutute oma, nad püüavad selle alt välja tulla ja mõnikord see tundub kõrvalt vaadates metsiku enese ego suurendamisena. Lugudes on väga enesekesksed või ennastkiitvad sõnad. Aga sedagi peab vaatama kontekstis – nad üritavad siiski luua iseendale mingit teistsugust väärtust. See on ülepingutatud vastuhakk sotsiaalsele allasurumisele. Selline ego upitamine ei ole isiklikult minu teema, aga julgus täpselt kirja panna ja ausus enda vastu tuleb minu jaoks räpist.

Kuigi oled öelnud, et "Tundekasvatus" on ka väga isiklik raamat, siis selles hakkab ehk minajutustaja ja autori positsiooni vahele väga selge vahe tekkima. Kaks erinevat narratiivi – Jaapani ja Eesti oma – on selgelt välja joonistatud ja näha on, et need on kirjutatud kunstiliseks tekstiks, nii et peab säilima mingi teatav distants.

Distants on mul kõigi raamatute puhul. Selles raamatus on Jaapani liin üsna selgelt fiktsionaalne. Inimesed, kes mind tunnevad, teavad, et see on fiktsionaalne, võib-olla siis selle pealt tuleb vahe sisse. Minu raamatutes on mõnikord mingeid asju võetud sõna-sõnalt, et seda ta ilmselt elas läbi, aga see siin on ilmselt fiktsionaalne. Tegelikus elus on aga täiesti vastupidi olnud – see, mis tundub uskumatum, on juhtunud ja mõned loogilisemad asjad on fiktsionaalsed.

Kui tähtis on poliitiline maailmavaade sinu jaoks ilukirjandusliku autori puhul?

Ei ole tegelikult oluline, kui ta ei ole ainult lihtsalt vihane või vägivaldne või kui see maailmavaade ei suuda või isegi ei proovi mõista mingisuguseid sügavamaid hoovuseid me ühiskonna all või üksikinimeste eludes. Siis on see maailmavaade minu jaoks natuke tühi. Ma küll võin raamatus väga eksplitsiitselt väljendada isiklikku arvamust teatud poliitilise olukorra kohta, kuid minu jaoks on ikkagi olulisem leida sõnu millelegi, mis püsib kuskil seal all. Ei oskagi seda paremini seletada, aga selle raamatu puhul on minu jaoks ikkagi olulisem inimlik tasand või isiklik tundekasvatus. Küll on seal valulik reaktsioon, aga sellesse reaktsiooni, ma loodan, kinni ei jääda, vaid üritatakse kuidagi edasi minna.

Meie eelmises saates oli külas luuletaja Jürgen Rooste, kellelt ilmub peagi uus luulekogu "Signaal surnut tähelt", kus on üks tekst, mis mulle väga kaasa hakkas kõlama. Ma natuke tsiteerin seda: "ma mõtlesin noorena alati / et halva inimese hää kunst on / parem kui väga hää inimese / halb kunst – see on ju selge // geenius võibki lubada endale / paha olla – aga hiljaaegu on juhtunud / midagi mu ajuga või mu hingega / et ma vahel tajun et hää inimese kunst // ta luule ja laulud – ongi kuidagi sillerdavad / ja hääd juba ta enda pärast ja halva / inimese kunst roiskub kätte ära / kui see on ka päältnäha geniaalne."

Mul on sama tunne, tegelikult siiski eelistan häid inimesi.

Seesama geniaalne Jürgen Rooste, kellega sind on kusjuures hiljaaegu võrreldud, et selline sotsiaalne närviga luule ja...

Eestis on jah, raske leida teisi inimesi (itsitab).

Jürgen Rooste kirjutas värskelt ajakirjas Edasi, et kultuurkapitali žürii oli erakordselt julge, auhinnates su kogu "Tundekasvatus" sellesinase preemiaga. Kuidas sulle tundub, kas see on nende poolt kuidagi väga julge?

Ma ei tea, mina miskipärast kahtlesin selles, kas raamat saab Kultuurkapitali toetuse, aga toetus tuli ja tagantjärele kuulsin, et sellega ei olevat olnud mingit probleemi. Ma ei eelda, et mu raamat mingi nominatsiooni saab, sest selles mõttes elada ei ole absoluutselt produktiivne või see lihtsalt häirib kirjutamist. Ma üritan elada niimoodi, et kui ma olen luuletaja – mida ma ei ole iga minut päevast, aga enamiku päevast olen ikka n-ö luuletaja silmade ja kõrvadega –, siis luuletaja asi on luuletada, jäta need teised asjad ära. Sellepärast ma ei eeldanud ka, et raamat Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhinna nominatsioonigi saab. Minu jaoks oli see meeldiv üllatus.

Kui oluline on sinu jaoks tunnustus? "Kink psühholoogile" (EKSA 2016) sai omal ajal ka Suitsu luulepreemia.

Suitsu-preemia läks ikka päris korda küll, andis julgust. "Kink psühholoogile" oli küll mitte päris esimene samm, aga esimene samm rääkida enda vaimsest tervisest või üldse sellest teemast mittevarjatult. See oli minu jaoks seni kirjutatu seas justkui samm mingis teises suunas. Ja et see sai tunnustatud Suitsu auhinnaga, andis mulle julgust teemaga edasi minna. Mitte küll julgust edasi kirjutada – seda ma oleks nii ehk naa teinud. Lugejate tagasiside oli väga positiivne, inimestele läks see korda ja mul endal oli tunne, et ma olen midagi head teinud.

Praegu on "Tundekasvatuse" osas seda olnud võib-olla mulle isegi natuke palju. Üritan sellega hakkama saada, käia raadiosaates, teha vestlusõhtut… Mitte et seda oleks kohutavalt palju võrreldes mõne telekuulsusega, aga minu jaoks on seda praegu natuke palju, vajab veidi harjumist.

Sinu luulekogusid on arvustanud ja nende üle mõtisklenud tõelised korüfeed alates Hasso Krullist, kes sai ka "Igavese kevade" (Tuum 2015) arvustuse eest Orase kriitikapreemia. Jaak Tomberg, Mart Velsker, Aare Pilv ikkagi väga tõsiseltvõetavaid arvamusi.

Sellega mul on vedanud küll. Kuna töötan ise ajakirjas, siis tean, et on hästi, kui raamat saab kaks või kolm arvustust eri väljaannetes. Mind üllatas, et "Kink psühholoogile" sai nii palju tagasisidet, ju siis inimesed leiavad midagi! Rõõm on näha, et see on pakkunud mõtteainet mitmetele minu eeskujudele või kunagistele õppealastele autoriteetide.

Kas sind ei häiri see, et arvustajad võtavad sinu teksti ja teevad sellest nagu enda oma, kirjutavad selle üle? Kas sa ei tunne, et et arvustajad justkui sõidavad sinu loomingu peal?

Ei! Olen siiski seitse aastat kirjandust õppinud kirjandust ja need aastad õpetasid mulle seda, et otseselt ei ole olemas mingit möödatõlgendamist või valestimõistmist. Praktikuna näen, et mõnikord on kriitikud lihtsalt laisad või ei ole tahtnud mõista – eriti autor ise saab sellest kõige teravamalt aru. Suva see möödalugemine, aga kui pole üldse viitsitud lugeda, siis see natuke häirib. Minu arvustuste puhul seda kurta ei saa. Korüfeed loevad ikkagi päris lähedalt.

Kas sulle tundub ka, et maailmas on olemas kaht sorti autoreid, need, kes kirjutavad koos teistega ning teistest inimestest, ja need, kes kirjutavad üksinda. Kas sa oled nõus ja kumba seltsi ennast pigem liigitaksid?

Ma ei tea, kas ma nõus olen, aga ma liigitaksin ennast sinna üksinda kirjutajate sekka. Mul oleks raske teistega koos luua seda, mida ma praegu loon. Ehk kui koos mõne sõbraga teeks hoopis mingit teist asja, mingit mittefiktsionaalset artiklit näiteks. Aga mul ei ole juba ammu sellist akadeemilist isu midagi tõsisemat teha.

Oled kirjeldanud ka oma kirjutamisprotsessi, viimati näiteks 30. märtsil toimunud Utoopia raamatupoe online-vestlusringis: käid ringi, silmad ja kõrvad lahti, kogud kujundeid, pilte, mõtteid, misjärel jalutad ning käiad neid peas. Ja õhtul kell üheksa istud ja kirjutad luuletuse valmis.

Ma armastan selles osas suhtelist rutiini või kindlustunnet, jah. Igapäevaselt, kogu aeg on kõrvad ja silmad lahti – ka magades, kui mul vähegi meeles on midagi hommikul üles kirjutada. Valmisolek kujunditeks on kogu aeg. Kõige paremad kujundid tulevadki kontaktis välise maailmaga. Võid väljas näha näiteks linnumaja või midagi, millest tekib kujund. Linnumaja ise ei ole kujundlik, aga see, mille sellest lõpuks lood, on kujund. Mulle meeldib hingeline kontakt sisemise ja välise vahel. Rutiin on hea mõtete genereerimiseks. Mida vähem pead mõtlema teistele asjadele kui luuletuse kirjutamisele, seda paremini see välja kukub. Ma küll iga päev ei kirjuta, aga kui on tunne, et tahaks õhtul kirjutada midagi, siis ma lähen oma jalutuskäigule, kindlale marsruudile, et ei peaks mõtlema, kuhu lähen. Kui jõuan koju, siis kirjutan.

Kas niiviisi jõuavad ka inimesed, needsamad teised inimesed, sinu tekstidesse?

Jah, aga sõna-sõnaliste dialoogide jaoks mul lihtsalt mälu ei ole. Mõnikord ei jäägi värsked vestlused võib-olla kõige paremini meelde, vaid peab olema mingi distants. Mitme kuu pärast võib meenuda mingi vestlus ja siis on mul tänu distantsile suhtlusest klaarim nägemus. Aare Pilv on öelnud, et mu raamatut võib ka näidendina võtta, et selles on dramaatiline laetus ehk siis mitmehäälsus.

2018. aasta luulekogus "Libavere" tunnistab minajutustaja, et eraklus tõmbab teda. Kuidas suhestub üksiolemine või üksikirjutamine eraklusega?

See ei ole teadlik äralõikamine maailmast või välisest. Äralõikamine toimub selle baasilt, et üks hetk, kui kirjutama hakkad, on sul vaja keskenduda oma asjale, see võtab lihtsalt tähelepanu ära. Aga erakuks ma ennast ei pea. Eraklusel on üldse religioosne taust, karmid reeglid, aga võib öelda, et rohkem kui erakluse järele on mul tõmme omaette olemise järele. Päris inimestest eemal ma ikkagi hakkama ei saa. Olen mõnikord päris üksinda ja pikalt käinud matkamas ja viimaseks päevaks on asi ikka päris tõsine, tahaks juba kedagi näha. Üksi matkamised või käimised on head meeldetuletused, et nüüd tahaks minna tagasi inimeste sekka.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: