"Luulekogu "Tundekasvatus" on võib-olla esmapilgul terav reaktsioon mingisugusele ajavaimule, sotsiaalsele olukorrale, võib-olla isegi poliitilisele olukorrale. Siin on päris otse öeldud nimepidi ja mainitud ja reaktsioon on selline valuline, aga minu arvates selle raamatu kõige olulisem on pigem isiklik tundekasvatus, mis siin sees on," ütleb luuletaja enda kogu kohta.

"Minu jaoks on luule viis ausalt otsa vaadata mingitele ebamugavatele teemadele. See on minuarust selles raamatus kõige olulisem." Tugevalt on luulekogus esindatud ka vaimse tervise teemad, mida Vilu oma varasemas loomingus puudutanud ning teeb ka selleteemalist raadiosaadet. "Teiste inimestega nendel teemadel rääkides tuleb enamasti esile, et üks oluline aspekt nende probleemide puhul on süütunne. Süütunne, et sa pole piisav või süütunne, et tunned ennast halvasti, mis on omaette nõiaring."

"Ma üritasin sellele otsa vaadata ja seda kuidagi lahti harutada iseenda jaoks," ütles Vilu. "Siin üks peamisi süütundeid, mis jälle sotsiaalse poolega seondub, on süütunne enda pasiivsuse osas. Kuigi peategelane ehk minategelane on sotsiaalselt kindlatel seisukohtadel või reaageerib valuliselt, tunneb ta samas, et loomuomaselt on ta pigem omaette olija ning tekib kerge lõhe ja siis küsimus, et kas peaksin sundima ennast kuidagi tegutsema sotsiaalselt oma eesmärkide pärast."

"Aga mis see suurem süütunne siin on, puutub isiklikku tundekasvatusse, et peategelane või minategelane tunneb süüd sellepärast, et ta võib-olla ei armasta elu nii palju kui võiks," rääkis luuletaja ja tõi esile tegelase kahekõne elukaaslasega, mille alt jookseb tema süütunne selle ees, miks lähedane teda armastab, kui minategelane ise nii palju elu ei armasta. "Et kas inimesel ei oleks lihtsam armastada kedagi, kes armastab elu...  See on nagu loogiline, et armastame rõõmsaid inimesi. See on muidugi selline ülemõeldud süütunne, aga ma tundsin, et sellele on vaja ausalt otsa vaadata." 

Vilu sõnul on proosal ja luule erinev intensiivsuseaste ning üks on tema jaoks siiski kodusem kui teine. "Proosat olen üritanud kirjutada, aga pole õnnestunud. Iga kord, kui proosa puhul läbi kukun, siis saan aru, et ma olen ikkagi rohkem luuletaja, et see on minu asi. Kui ma uuesti hakkan luulet kirjutama, siis on tunne nagu ma naaseks koju jälle."

Vilu ütleb naljatledes, et on kujunditeusku. Enamus Vilu luulet on sündinud pikkade jalutuskäikude tulemusena, kus kujundid temani jõuavad. "Miks ma usun kujunditesse on see, et sageli, kui mul on mingi probleem või küsimus olnud, millega ma olen silmitsi, siis teen pikema jalutuskäigu ja juhuslikult näen näiteks linnumaja ja järsku on seos olemas, klapp olemas. Sellele küsimusele on kujundlik vastus, millest ma õpin iseenda kohta midagi uut." 

Ka prantsuse proosakirjanikul Gustave Flaubertil on sama pealkirjaga raamat, kui seda seost ei tasuks Vilu sõnul üle tähtsustada. "Mulle lihtsalt tundus see sõna "tundekasvatus" ise nii hõlmav ja ükskord ta tuli mulle pähe, isegi enne, kui see raamat mul isegi poole peale polnud jõudnud, ja see lihtsalt jäi ja ma ei saanud midagi parata enam, tundsin, et see tundub õige."