Ookean oli nagu tavaline vesi

Kai Aareleid on Vaikset ookeani ka oma silmaga näinud: "Mu esimene mõte oli, kuidas saab ookean olla nii vaikne, sest see on võrreldes meie vaiksete meredega tundunud millegi väga stiihilisena. Hea küll, meie merelgi on torm, vesi tõuseb poolteist meetrit, aga ikkagi – ookean! See on midagi hoomamatult suurt. Kui ma aga esimest korda Vaikses ookeanis ujusin, olin natuke üllatunud, ta oli nii väike minu ihu vastas, oli nagu tavaline vesi." Kirjanik arvab, et on nii palju sellist, mida me oletame ja võib-olla tegelikult ei tea: "Ehk oleksin pidanud kõigest rohkem teadma, et osata midagi tavalisemat oodata? Mõnikord paisuvad meie fantaasiad peas päris suureks, eriti siis, kui mõiste on suur, nagu Vaikne ookean."

Aareleidu paeluvad perekonna- ja põlvkonnalood ning eelmiste põlvkondade mustrite defineerimine on tema meelest huvitav. Seda, kas meil on võimalik pingutada, et vältida oma vanemate ämbritesse astumist, ta siiski öelda ei oska. "Kas me siis, kui ise sellesse ikka jõuame, ütleme oma lastele umbes seda, mida oleme kuulnud korduvalt oma vanaemadelt või emadelt? "Saa ise nii vanaks, küll sa siis näed." Kas oskame ise sinna jõudes teistmoodi olla? Ma arvan, et oluline on nende asjade üle mõtlemine ja nende sõnastamine vastavalt oma oskustele."

"Vaikses ookeanis" on suhted tormilised nii partnerite kui ka vanemate ja laste vahel. Emadel on südamevalu (ja kõige muu) ravimiseks muidugi erinevaid kavalaid vahendeid: "Hiljuti saatis üks sõbranna mulle huvitava loo selle kohta, kuidas kanasuppi on nimetatud ka juudi penitsilliiniks. See on imerohi, mis võiks justkui kõike ravida. Romaanis ravib kanasupp nii murtud südameid kui kõhuvalu ja kõiki nii füüsilisi kui ka vaimseid haavu, mis nende vahele jäävad. Kui minu enda peres on olnud vaja tegeleda leina, murede või ka rõõmuga, on ikka keedetud üks korralik kanasupp." Olgugi et Kail endal ei õnnestu klimbid supi sees veel alati, oskas tema vanaema neid väga hästi teha, samuti oskab ema. "Paljud inimesed, kes on raamatut lugenud, on tulnud mulle ütlema, et kanasupp liigutas neid iseäranis. Me elame, jah, armastusest ja muudest asjadest, aga toit ja jook kui rituaal on üks oluline läbiv kujund."

Küsimusele, kas lapsevanemad võiksid romaani lugeda ka teatava hoiatusena sellest, kas ja kuidas lugusid oma järeltulijatele edasi anda, vastas Kai Aareleid, et kahtleb, kas kirjandusel üldse saab olla selline moraalne agenda ja kas peakski. "Kindlasti ei tohiks see väga läbi paista. Mulle endale mõjuvad sellised lood, milles ma kas midagi ära tunnen või mis, isegi kui ma midagi ära ei tunne, on nii köitvalt või mõjuvalt kirja pandud, et need mind ikkagi raputavad. Ainuüksi selliste lugude lugemine peaks ju inimest kuhugi suunama, teda kasvatama või teda targemaks tegema. Vaat seda ma usun küll siiralt, et kui kirjandusel ei pea olema moraalset või pedagoogilist eesmärki, siis emotsionaalse kasvamise eesmärk võiks ja peaks ning ongi selles paratamatu."

Linnade mäletamine

Kai Aareleid on elanud ja reisinud väga paljudes linnades. Romaanis "Vaikne ookean" annavad tooni Peterburi, Tallinn, veidi vähem ehk Helsingi, Riia ning nii mõnigi teine linn. Romaanis "Linnade põletamine" (Varrak, 2016) on oluline positsioon jällegi Tartul.

"Kui mõtlen oma suhtele võõrastes kohtades liikumisega ja kui peaksin valima, siis valiksin kindlasti pikemalt paigaloleku ja vanadesse tuttavatesse kohtadesse tagasimineku kui uute avastamise," rääkis ta samas. Soov minna tagasi teise aega ja neisse kohtadesse, kus on kunagi näiteks elanud või pikemat aega olnud, on tema jaoks isiklik. "Need on kohad, kuhu on maha aetud mingisugused juured, sügavasse pinda või tänavate alla. Soovin sellega kätte saada mingit vana aega, mis võib olla teatav minevikuihalus, olgu siis minek aega, kus ma ise olen või ei ole olnud. Teisest küljest on uute kohtade avastamine loomulikult ka terve maailma avastamine."

Näiteks Peterburis kõndis Aareleid seal elamise ajal palju. "Kuidagi oli vaja leida vastus küsimusele, miks ja kuidas ma siin nüüd need neli aastat olen. Ma kõndisin seal linnas väga palju, nii et kirjeldades mingisugust teekonda aastal 1980 või 1979, oskan seda ette kujutada. Oskan kujutleda, milline on tunne või kui pikk on teekond minutites, sammudes." See tegi kirjutamise ka lihtsamaks, kuna isegi siis, kui oli tarvis kirjeldada jalutuskäiku, mis toimus palavas suvises Leningradis mitu aastakümmet varem, on tee ja sillad õnneks samad.

Aareleiu arvates on kindlasti lihtsam kirjutada kohtadest, vaadetest või asjadest, mis on endale tuttavad, kuid ühel hetkel tekib ette piir, kust edasi tuleb hakata kujutlema. "Ma ei ole iial käinud Leningradis sellel ajal, millest ma selles raamatus kirjutan, küll aga oskan ma fantaasia ja allikate põhjal kujutada ette, kuidas on võinud olla."

Vanade fotode tuhmunud laigud

Uurides, kas romaanis "Vaikne ookean" esinevad ja väga läbielatud paigad viitavad sellele, et ka see romaan võib olla autobiograafiliste sugemetega, vastas Kai Aareleid naerdes: "Ma võiks ju öelda, et 32,4% on autobiograafiline, aga see on suvaline number."

"Vaikne ookean" ei ole tema sõnul autobiograafiline romaan, vaid tal oli kirjutades tegelaste käekäiku väga huvitav jälgida. "Nad hakkasid justkui ise elama. Ja ühel hetkel ütlesid nad mulle väga selgelt, kui kaugele ma saan minna ja kust edasi tuleks stseen jätta välja kirjutamata."

Kirjutamise ajal kirjandusteaduslike skeemide peale mõtlemine ei tundu talle samuti õige. "Ma kujutan ette, et kuskil on hoopis üks raamitud pilt, mis on väga selge – olgu see foto või milline kujutis tahes. Ja selle peal on päris palju tolmu, kui ma kirjutama hakkan. Minu ülesanne on justkui hakata välja puhastama allolevat pilti. Mulle meeldib ja sobib selline kirjutuslaad ja ka teiste inimeste teoseid lugedes meeldib see mulle. Ma puhastan välja lapikesi ja minu meelest on veetlev mõelda, et ma ei puhastagi ehk lõpuks välja tervet pilti. Mulle meeldib, kui mu fantaasiale ja mu tõlgendusele jäetakse ruumi. Sellepärast kujutan ette näiteks vana fotot, mis on juba natuke hägune või lihtsalt tehniliselt veidi kehvasti tehtud, nagu mõned vanad pildid ikka. Kujutada ette sellist tuhmunud fotot ja neid kohti, mida selgelt ei näe, on minu meelest väga huvitav tõlgendustöö ja ehk püüan vaistlikult sedasama teha ka kirjutades."

Kirjaniku ja tõlkija Kai Aareleiuga oli saates juttu veel paljust muustki: emadusest, Lõuna-Ameerika konkistast, tõlkimisest, kirjanikupalgast ja Helsingist. Pikemalt on võimalik kuulata 6. novembri kirjandussaatest "Gogol".