Mis oli sinul lapsepõlve lemmikraamat ja miks?

Oh, lapsepõlve lemmikraamatuid oli mitmesuguseid, aga üks, mis väga meeldis, oli Astrid Lindgreni "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses". Vist sellepärast, et see suvi, mille perekond Melkerid Soolavarese saarel veetsid, sarnanes natukene minu enda lapsepõlve suvedega Läänemaal ning mingil määral oli Melkersonide perekond ka sarnane minu omaga. Isa Melker oli kirjanik, luuletaja ja boheemlikku mitte-toimetulemist esines meie kodus ka. Seetõttu oli seda hästi soe ja armas lugeda.

Kas kirjandusel on võime päriselt maailma muuta?

Loodetavasti on sel võime inimesi muuta. Kui muutuvad inimesed, muutub maailm ka ehk natukene paremaks, me loodame teda paremaks muuta, mitte halvemaks, eks ole. Mingisugusel õige pisikesel moel küll, ma usun. Mingeid suuri kardinaalseid muutusi ta kahjuks toime panna ei suuda. Selleks loevad inimesed võib-olla ka liiga vähe kirjandust. Aga kui kirjandus teeb mingisuguseid väikesi muutusi inimeste sees, on seda juba päris palju.

Kuna oled nii kaua kirjutanud just lastele ja võttes arvesse, et praegu on üks kõige suuremaid muresid see, et lapsed ei loe, rääkimata sellest, et täiskasvanud ei loe, kas mõni laps on tulnud ütlema, et mõne sinu raamatu lugemine on midagi paremaks muutnud?

Lapsed võib-olla ei oska asjadele sellise nurga alt vaadata, ehk oleks ka pisut idealistlik loota, et lapsi niimoodi raamatute kaudu mõjutan ja et neist kasvavad tänu sellele paremad inimesed. Aga mis ses idealismiski nii väga halba on? Ehk võib natukene loota ka.

Minu esimesed lapslugejad lõpetavad nüüd juba ülikoole ja on suureks kasvanud. Seda on küll tuldud ütlema, et tänu sellele, et olid mu lapsepõlve lemmikautor, loen ma su raamatuid ka praegu. Ma olen justkui mõned lugejad varasest noorusest kaasa võtnud.

Nüüd oledki muutunud lastekirjanikust täiskasvanute kirjanikuks. Kas seal on mingi vahe?

Tegelikult mulle ei meeldi, kui neid kahte asja väga eristatakse. See on natukene isegi kummaline, sest kui täiskasvanutele hakkab kirjutama mõni ministeeriumiametnik või diplomaat, muu kultuuriala peal tegutsev inimene, näiteks näitleja, ei nähta selles midagi imelikku. Kui aga romaani kirjutab lastekirjanik, siis on tegu millegi kummalisega, justkui lastekirjanik ei peaks oskama kirjutada. Või esineb palju allakriipsutamist: "Lastekirjanik hakkas kirjutama suurtele." See on tundunud mulle pisut kummaline, sest kirjutamine on ju kirjutamine. On tõsi, et lastele peab natukene teistmoodi kirjutama, kasutama rohkem lihtlauseid, ei saa väga pikalt heietama jääda, aga protsess, et istud arvuti taga ja lood ning kujutad sõnadega mingisugust pilti, on ju ikka sama.

Kas oled selle kummalise suhtumise tõttu ka patroniseerimisega kokku puutunud?

Mõni väga lugupeetud kirjanik on tulnud õlale patsutama ja ütlema, et tead, ma lugesin seda romaani, ja täitsa hea oli, uskumatu. Siis ma mõtlen, et mis seal siis nii uskumatut on, aga parem ikka, kui et ta oleks tulnud ütlema, et lugesin ja ei meeldinud, mine laste juurde tagasi. Seda õnneks pole juhtunud.

Tegelikult on "Portselanist nael" juba sinu kolmas täiskasvanutele mõeldud romaan, varem on ilmunud "Initsiaal purjeka ja papagoiga" (Tänapäev 2018) ja "Verihurmade aed" (Tänapäev 2020). Kas need lood olid juba tükk aega oma võimalust ootamas?

Ei, seda ei saa küll öelda. Nad on kõik kirjutatud omas ajas ja oma mõtetega. Ma arvan, et see on mingis mõttes kõik minu maailm, kergelt nihestatud nägemus, aga teisalt on kõik ikkagi erinevad. Iga raamatuga olen minu meelest astunud sammu mööda mingit rada edasi. Seda ka peategelaste valikul. Esimestes romaanides on rohkem juttu kunstnikest ja kunstniku nägemusest, kuid viimases raamatus valisin täitsa teadlikult peategelasteks inimesed, kes ei ole kunstnikud. Ometi murrab kunstiteema sinna veidi sisse, sest ise kunstnikuna ja kultuuris olijana olen ma selles peadpidi sees.

Mulle läheb väga korda inimeste ja ka oma tegelaste juures see, kuidas nad kultuuri või kunsti tajuvad. Ka "Portselanist naelas" on erinevaid hoiakuid kunsti suhtes, erinevat kultuuri- ja kunstitaju. Kas siis kultuur on midagi niisugust, kus kõik hierarhiad ja süsteemid on paigas või midagi niisugust, mida on võimalik ära õppida ja siis tarbida? Kas kultuur on nagu suur kapp, kus kõik on erinevate sahtlite vahel ära jaotatud või on see midagi loomuliku, voogavat ja iseenesestmõistetavat, millesse ka inimene peaks suhtuma suurema loomulikkusega, hierarhiaid arvestamata ning teatava siira süütusega?

Kui jutukogu "Kaotatud sõrmed" puhul märgiti palju seda, et raamatus on autori illustratsioonid ja et need on suurepärased, siis "Portselanist naelas" on vaid üks illustratsioon.

Mulle muidugi illustratsioonid meeldivad, mis seal salata. See on minu jaoks tähtis, kuna ma olen ise illustraator. Mulle aga tundub, et illustratsioon on novellikogus rohkem omal kohal kui romaanis. Mulle ei meeldi ka näiteks liiga üleillustreeritud ja -kujundatud luulekogud, kui need annavad lugejale liiga täpselt mingi suuna kätte. "Kaotatud sõrmede" puhul vaatasin teadlikult, et pildid ei illustreeriks eraldi teatud lugusid, kuigi nad mingil määral võiksid ühe loo juurde kuuluda ("Meie aed"), aga üldiselt oli nende eesmärk lihtsalt atmosfääri toetada ja olla iseseisvad kunstitööd. Kuna kõigile "Kaotatud sõrmede" pildid nii meeldisid, siis "Portselanist naela" puhul tundus igati loomulik, et võiks kaane peale ise joonistada. Kujunduse osas põrgatasime kujundaja Dan Mikkiniga ideid ja loodan, et lõpptulemus tuli päris silmatorkav.

Kontrastsed sinine ja lillakasroosa sobivad väga hästi ilmestama seda romaani, mis on lugedes samuti väga värviline ja kontrastne. Kõige selgemini paistab see välja just peategelaste juures. Christopher ja Diana on täiesti erinevad ja samal ajal kummaliselt sarnased tegelased. Palun räägi veidi neist kahest.

Täpselt nii ma neisse suhtusingi. Kahte erinevamat inimest annab otsida: Diana on hästi tugeva isiksusega tüdruk, aga oma eluga natukene rappa läinud, asudes kokku elama domineerimissooviga elukaaslasega. Ja Christopher on pigem hästi ebakindel ja õrnake noorem mees. Tegelikult oleksin võinud autorina need karakterid veel erinevamaks kirjutada, oli isegi kiusatus tüdruku häält veel muuta. Poiss on haritud vanaema tütrepoeg, tema keel on hästi kultuurne ja põimlauseline, samas kui tüdruku keelde viskasin ma mõned inglisekeelsed fraasid ja ta veidi erineb, aga oleks võinud veel enamgi, näiteks slängi oleks võinud panna kapaga. Aga ma nimelt ei tahtnud seda teha, sest tahtsin rõhutada, et mingi sarnane toon on neis olemas, terves raamatus on mingi sarnane toon. Kuigi see räägib väga erinevatest maailmadest, siis need maailmad puutuvad servapidi kokku ja sulavad üksteise sissegi.

Ma arvan, et praegu võime juba öelda, et üksikinimesed elavad kõik väga erinevates maailmades.

Jah, ma arvangi, et see on üks selle raamatu suuri teemasid või miski, mille peale lugeja võiks mõelda.

Lisaks nende erinevatele "elukutsetele" on ka selge, et need kaks inimest on pärit väga erinevatest kohtadest. Siin on kindlasti teatav linna ja maa vastandamine, kas võib nii öelda?

Jah, seda võib seal märgata, aga ma ei teinud seda teadlikult. Linna ja maa vastandamise juures tehakse minu meelest väga tihti see viga, et maainimest kujutatakse mingisuguse "otukesena", kes tuleb linna ja hakkama ei saa. Vastupidi, siinne maalt tulnud poiss on tegelikult rohkem lugenud ja palju haritum kui linnatüdruk, aga abitu on ta mingil muul moel. Ilmselt osalt ka kodustel põhjustel, aga romaani lugemise jooksul avaneb, kes on teda lapsena suunanud ja kasvatanud, kui kindlakäeliselt või kui rangelt.

Ikkagi jõuame selleni, et üks kõige olulisemaid asju inimese juures on see, kust ja millisest perekonnast ta on pärit. Kas see võibki olla tõsi?

Ehkki ma ise olen suuresti selle vastu, ma ei taha, et see nii oleks, et perekond määraks sinu saatuse või sinu edaspidise oleku.

Ma tahaksin, et inimesed oleksid normaalsed. Igaühel on oma väike koht päikese all. Unustage ära need hierarhiad ja üksteisele ülevalt alla vaatamised. Olge inimesed!

See on tõesti väga tänapäevane romaan selles mõttes, et siin paistavad välja erinevad psühholoogilised ja sotsiaalsed probleemid, millega me peame tegelema, sealhulgas näiteks kaassõltuvus või mittetüüpilised ajud. Kas sulle meeldib sellistest asjadest kirjutada või kas see on sinu arvates lihtsalt vajalik?

Ilmselt mõlemat. See maailm, mida ma kujutan, on tihtipeale kerges nihkes, aga kui sa selle nihke taha vaatad, siis märkad korraga, et see ei ole üldse ebareaalne, et see kõik võibki täpselt niimoodi olla. See ongi omamoodi avastus mu enda jaoks autorina.

See raamat võiks olla ka teraapiline. Kas oled kuulnud ka raamatuteraapiast?

Eks ikka olen ja mul on hea meel, kui inimene leiab lugedes raamatust midagi, mis teda toetab. Siin on tõesti enese kokku võtmist ja julget edasisammumist. Ma tegelikult usun, et on hea, kui inimene leiab endas jõudu astuda välja mingitest mürgisevõitu suhetest. Seda on hästi raske teha ja kui see samm on astutud, võib olla veel tükk aega raske. Ma mõtlen, et sellisele lugejale võiks see romaan tõesti lausa toeks olla.

Ja kirjutamine võib olla teraapia.

Selle raamatu kirjutamine oli küllaltki nukker. Ma rõhutaks, et kui tavaliselt saab minu raamatutes ikka nalja või naerda –ka siin on mingid humoorikamad kohad–, aga peaasjalikult on see siiski tõsine ja nukker. Ma ei tundnud end seda raamatut kirjutades üleliia õnnelikuna, aga viimast punkti pannes hakkas natukene kergem.

Tugevaid emotsioone on siin palju. Kuidas oled harjunud neid välja kirjutama nii, et lugeja seda tunneks?

Emotsioone püüdsin kohati püüdsin isegi tagasi tõmmata. Emotsionaalne sõltuvus ja soov vaimselt domineerida, mis selles raamatus esinevad, on suured sõnad. Ma kujutan ette, et igapäevase meedia krimirubriikidest leiab tegelikult hulga räigemaid näiteid ja ma ei tahtnud üldse sinna maailma oma lugejat viia. Siin esinev vägivald on just vastupidi, hästi igapäevane, mida võib kohata kogu aeg  meie ümber, vägivald on isegi liiga tugev sõna. Need on väikesed asjad. See, kuidas me oma elukaaslaste kallal iriseme. Näiteks kuskil on lõbus veiniõhtu ja keegi vaatab hirmunult kella, sest ta peab ruttu koju minema, kuna kuri naine ootab. Sellised igapäevased magedad hoovused, mis pikaaegse puurimise järel jätavad meisse jälje, nii et me lõpuks ei jaksa enam.

Ometi oskad sa oma lugejat kaasa viia, nagu sa ütlesid, erinevatesse kohtadesse. Kas vahel ka mõtled lugeja peale?

Ma tean ju ise ainult ühte lugejat, see olen ma ise. Ma olen väga tänulik, kui satun sellise raamatu otsa, kus autor on veidi nagu mõttekaaslane või räägib asjadest, mille peale ma olen ka ise mõelnud, aga teeb seda huvitaval või teistsugusel kombel, kui ma ise oleksin osanud. Eks ma loodangi, et äkki mõnel lugejal tekib ka mingi mõttekaasluse moment minu kirjapanduga. See oleks kõige-kõige ägedam, mis võib juhtuda.

Milline romaan on sul veel puudu?

Hetkel ma isegi mingitest tulevikuplaanidest ei taha rääkida ega praegu midagi ära sõnuda, eks aeg näitab, mis ta toob. Loodetavasti "Portselanist nael" ei jää viimaseks.

Nüüd, kui raamat on valmis, kas elad oma raamatu teekonnale tugevasti kaasa?

Hetkel ikka elan jah. On paratamatu, et kirjutamise jooksul muutuvad karakterid mu jaoks väga elavaks, ehkki kogu see maailm on ju välja mõeldud, ometi nad muutusid päris inimesteks mu jaoks. Elan küll.

Kas kogemus on andnud ka teatava enesekindluse, et juba tead, mis on hea?

Raamatut kirjutades ma olengi üsna enesekindel, ebakindlaid momente tuleb väga harva ette. Ebakindlus saabub siis, kui raamat on ilmunud ja ma pean intervjuusid andma.. Siis on hapram olla.

Tihti küsitakse kindlasti üllatunult, et kuidas see on võimalik, et sa ei kirjuta midagi elust maha, vaid see kõik on kujutlusvõime vili.

Jah, eriti viimasel ajal on ilmunud palju selliseid raamatuid, kus autoril on olnud väga tugev side päriseluga ja ma ei pane seda üldse pahaks. Igaühel on oma viis ja oma ise. Mina ei armasta prototüüpe. Päriselust maha kirjutades on võimalus, et takerdudki pärisinimese külge ja kaotad nii vabaduse, mis võimaldaks suuremat üldistust. Siis liiguvadki pärisinimesed su raamatus ringi ja sul on võimalus mõnele ebameeldivale tuttavale jutus ära panna. See ei paelu mind mitte ühelgi moel.

Samas on väljamõeldud tegelastega see oht, et olles üldistus tüübist või karakterist, võib juhtuda, et nad meenutavad väga paljusid erinevaid inimesi korraga. Iga lugeja võib tulla mu juurde oma vanaema või oma Kristoferiga, kes on täpselt samasugune, ning öelda, et temast kirjutasidki.

Kuidas sellist kujutlusvõimet saab õppida ja kas seda saab arendada?

Minu meelest ei ole selles midagi nii erilist. Mul on vahel hoopis selline tunne, et kas teistel siis ei ole sellist kujutlusvõimet? Ma ei oska sellele tegelikult vastata. Vot mina olen niisugune ja teisiti ei oskagi olla.