Milline on sinu taust ja kuidas üldse jõudsid lasteraamatute illustreerimise juurde?

Kunstiga olin samuti seotud. Isa oli hobikunstnik ja värvi lõhn hõljus kodus. Ise olin kõva meisterdaja. See oli meie peres hästi soositud. Kord tahtsin koduseid üllatada, sest olin kuulnud, kuidas vanasti esimesi filme näidati: kaadrid olid maalitud ja neid näidati seinale. Ma lõikasin siis ühe lina ribadeks ja tegin sellest filmilindi,  jaotasin kaadriteks. Maalisin terve päeva seda lugu. Kui isa töölt tuli, üritasin seda laualambiga seinale projitseerida. Muidugi ei tulnud sellest midagi välja. Aga juba siis oli läbi piltide loo jutustamine, mulle loomulik. Kunstiringi minek kujunes ka kuidagi iseenesest. Mind on kunsti tehes alati väga mõnus meeleolu vallanud. See on ka põhjus, miks ma koguaeg selle juurde tagasi tulen.

Keskkoolis avati meil disaini kallakuga eksperimentaalklass. Kunstiakadeemia disainiõppejõud katsetasid omamoodi kasvulava. Hiljem astusingi EKAsse graafilist disaini õppima. Töötasin aastaid disaini- ja reklaamivaldkonnas. Selle kõrvalt sai hakatud ka esimesi raamatuid kujundama. Ja raamat tuli jälle mu ellu.

Ülikooli lõputöökski valisin raamatukujunduse. See oli kusagil 1990. aastate keskel ja Päevalehes kirjutas kolumne kodanik Andrus Kivirähk. Tollal ta ei olnud veel tuntud lastekirjanik, aga ma võtsin julguse rindu ja kirjutasin sinna Päevalehte. Uurisin, kas ta oleks nõus kirjutama mulle ühe lasteloo, mille ma saaksin lõputööks vormistada. Nii sündiski "Konna musi". Sealtmaalt ehk hakkabki juba teadlik pildiraamatute uurimine ja kooskasvamine.

Kindlasti on disainiõpingud mind palju mõjutanud ja üldse kogu see disainmõtlemine: miks midagi teha, kuidas ära tunda vajadusi, kuidas mõjuvälja kasvatada, mida nappide vahenditega öelda jne. Plakatikunst oli ka oluliseks suunanäitajaks, kuidas napp pilt töötab vägeva narratiivina.

Kuidas kirjeldaksite oma käekirja illustraatorina? Kas see on ka kuidagi aja jooksul muutunud?

Võtan illustreerimist kui naudingut ja püüan elevust seda tehes elus hoida. Mu käekirja iseloomustab kindlasti katsetamine ja otsimine. Iga illustraator võiks muidugi leida oma kindla stiili, millest teda juba kaugelt ära tunneb, kuid ma proovin pigem ära tunda, mida vajaks just see tekst, mida parasjagu illustreerin. Alati ei saa läheneda oma väljakujunenud stiilis, kui teksti meeleolu nõuab midagi muud, siis ma olen nõus katsetama.

Nii et eksperimentaalsus iseloomustab minu käekirja kindlasti ja ka need otsingud, kuidas edasi anda meeleolu ja tunnet, mille tekst loob. Ainult joonistusoskusest ei piisa – võib osata anatoomiliselt ideaalselt joonistada loomi ja inimesi, aga emotsioonid jäävad edasi andmata. Kui ma vaatan väikelaste joonistusi, kes on alles puutumata akadeemilisest joonistusõpetusest, siis jah, seal ei ole loomi õigesti kujutatud, aga emotsioon on vägev. Tihti võitlengi iseendaga, kuidas justkui unustada õpitut aga anda tegelastes edasi emotsionaalsust. Mäletame ju kõik neid hetki, kui panime raamatu kinni ja tegelased tulid meiega veel kaasa. See ei juhtunud mitte sellepärast, et nad olid kenasti joonistatud, vaid nad andsid edasi emotsiooni, mis tuli meie sisse ja elas seal veel tükk aega edasi.

Kirjeldage mõne sõnaga oma tööprotsessi. Kuidas üks illustreeritud lasteraamat sünnib?

Millegipärast ei ole nii, et võtad pliiatsi välja ja hakkad joonistama. Vahel molutan nädalaid, üritan leida seda õiget võtit ja kannan seda mõtet endaga kogu aeg kaasas. Olen aru saanud, et lõputu pegasuse ootamine ja kohvi joomine ka ei aita, lahendus hakkab kooruma ikka läbi tegemise ja proovimise. Kuni tuleb äratundmisrõõm, et vot niisugune üks tegelane või keskkond võikski olla. Kui selle seemne kätte saan, hakkan vaatama tehnilist poolt: vahendid, värvid. Aga ka selles etapis on veel võimalus rappa minna. Siis on mind aidanud iseendale piiride seadmine, mis aitab vahendite valikul. Nii hakkangi tekstiga koos liikuma ja lugu komponeerima. Natuke nagu kirjandi kirjutamine või teatritüki lavastamine. Otsin võimalusi  teksti võimestamiseks, nii et raamatu kogumulje oleks tugevam. Kui õnnestub, proovin piltidele sisse tuua midagi, mida kirjanik ei ole otseselt öelnud.

Kes on sinu eeskujud? Milliste kolleegide raamatuid sa alati huviga ootad?

Eesti illustraatorite kogukond pole ülemäära suur, kõik teavad üksteist ja alati on huvitav, kui kolleegil midagi uut ilmub. Põnev on jälgida kunstnike muutumist ajas. Palju on ka neid, kelle raamatuid endale soetan. Mulle tundub, et sõna lasteraamat hakkab justkui aeguma ja võiks kasutada rohkem pildiraamatu mõistet. Pildiraamat võib olla väga inspireeriv ka täiskasvanule. See on selline huvitav tükk kunsti, mille saab endale väga lähedale tuua. Seda saab näiteks kodus ikka uuesti vaadata ja kogeda.

Eesti kolleegidest mõjuvad ergastavalt Priit Pärn, Marja-Liisa Plats, Marju Tammik, Ulla Saar, Jaan Rõõmus, Regina Lukk-Toompere, Piret Raud, Kertu Sillaste jpt. On alati hea meel kui neil uued raamatud tulevad või need välismaal levivad. See on ikkagi tükike Eesti kultuuri, mis levib läbi illustratsioonikunsti. Suure töö on teinud Viive Noor, kes eesti illustratsioonikunsti on suurele lavale viinud nii Euroopas kui kaugemal.

Välismaa nimedest kõnetavad alati Beatice Alemagna, JooHee Yoon, Kveta Pacovska, Quentin Blake, Sara Fanelli ja Marika Maijala, samuti Planeta Tangerina kirjastuse kunstnikud Portugalis või ka naabrite kirjastuse Liels un mazs kunstnikud Lätis. Soomes on illustraatoritel oma ajakiri Kuvittajat, kus alati värsked autorid ja sisukad arutelud.

Aga milles üldse seisneb illustratsioonikunsti tähtsus?

See on nii epic küsimus. Illustratsioon on ilmselt üks esimesi kunstikogemusi, millega me kokku puutume. See on ikkagi suhteliselt varajane tükikene kunsti, mille noor inimene kätte saab. See õpetab eelkõige vaatama ja erinevaid käekirju nägema. Laps, kes ei oska veel lugeda, hakkab lugu läbi piltide kokku panema. Kokkupuude erinevate käekirjadega arendab ka lapse oskust välistada, näiteks millised asjad talle ei meeldi ja mida ta vaadata ei soovi. See on normaalne asjade kulg.

Illustratsioon on sõnum ja ilmselt üks lihtsamaid viise, kuidas kultuur saab levida. Me elame ju järjest enam visualiseeruvas maailmas. Pilte ei pea tõlkima, mõistame neid lugematagi. Pilt annab raamatust juba mingisuguse ettekujutuse. Võin vaadata võõras keeles pildiraamatuid ja mul tekivad seosed ja assotsiatsioonid. Mida kaugemast kultuurist raamat pärit on, seda huvitavam. Näiteks Iraani, Korea või Jaapani pildikeel. Avastan seal enda jaoks täiesti uusi maailmu.

Milline on Eesti illustratsioonikunsti tase?

Meie raamatupoodides on väga mõnus käia. Me ei ole muust maailmast kuidagi maha jäänud, oleme ennast kenasti järgi tõmmanud. Mingid tardumust või paigalseisu ei tunneta. Eesti kirjastajad annavad välja eestikeelseid originaalteoseid ja kasutavad eesti kunstnikke ning see on väga-väga tore, eriti meie rahvaarvu silmas pidades. Eestis ei ole otseselt illustratsiooni õppekava ja selle juurde jõutakse lähedastelt erialadelt. Tähtis on oskus jutustada lugusid läbi visuaalse keele.

Naaberriikides Lätis ja Soomes on seis nõksakene parem. Nemad julgevad katsetada käekirjade erinevust palju laiemal viisil. Me oleme ehk natukene traditsioonilises arusaamas kinni, mida üks ilus raamat tähendab. Aga miski ei takista meil julgem olemast.

Samas on meil ka veel nii palju käimata radu ja põnevad valdkonnad on pungumas. Meil ei ole veel palju sõnadeta raamatuid, kus loo räägivad vaid illustratsioonid. Koomiksikunst on hakanud uute tegijatega pead tõstma. Näiteks Joonas Sildre, kes tegi võrratu Pärdi raamatu¹, või Veiko Tammjärv, kes paneb koomiksikeelde ümber kultusfilme. Minu meelest siin on neid võrseid väga palju.

Kuidas või milliste kriteeriumite järgi illustratsiooni hinnata? Mis teeb ühe illustratsiooni heaks illustratsiooniks?

See on jälle väga suure algustähega küsimus. Nagu, mis teeb ühe maali või ühe filmi heaks. See on individuaalne mõju. Mida rohkem indiviide teos mõjutada suudab, seda võimsam tulemus. Ilmselt mõjun igavalt, aga kõigepealt ikkagi see, kuidas raamat mõjub koos teksti ja kujundusega tervikuna.

Mina isiklikult hindan illustratsiooni puhul üllatust. See üllatus võib peituda narratiivis ja ma leian selle pildilt, või ka olla tehniline, läbi mingisuguse väga uuendusliku võtte. Pilt võib olla väga lihtne, aga kui on suudetud edasi anda väga emotsionaalset infot, siis ma hindan seda. Need pildid jäävad meelde ja tulevad peale vaatamist sinuga natuke kauemaks kaasa.

Millised on ühe illustraatori kõige suuremad väljakutsed?

Leida aega ja säästa silmi! Arvan, et kõik meie illustraatorid on ambitsioonikad, asi ei ole üldse selles, et nad ei tahaks teha rohkem raamatuid. Nad tahaksid lihtsalt, et tekiks super match tekstiga, mis niimoodi inspireeriks, mis viiks uutele radadele, töötada sellises voos või mõnusas fluidumis, et tulemus sind ennastki üllataks – see on väljakutse, mida ma arvan, et iga illustraator loodab elus kohata.

Väljakutse on ka see, et illustraator peab end jagama mitme ameti vahel. Väga paljud on näiteks õpetajad või töötavad mõnes kirjastuses. Päris puhast illustraatorit ei ole – mitte sellepärast, et nad ei tahaks seda olla, vaid see ala lihtsalt on nii aeganõudev. Ka Eesti tiraažid on väikesed, sest me oleme piiratud oma rahvaarvuga. Kui saaksime oma raamatuid rohkem levitada suurrahvaste keelde, oleks võit mõlemapoolne.

Mida nominatsioon Edgar Valteri preemiale sulle tähendab?

Eks võttis põlve nõrgaks, sest kaasnominendid on nii mainekad tegijad. Edgar Valter on minu absoluutne lemmik olnud aastakümneid. Geniaalne kunstnik, lugude jutustaja ja inimene. See preemia on nii äge algatus ja toob valdkonnale palju kasu. Ei ole just palju kohti, kus illustraatori tööd esile tõstetaks. Valteri preemia on suur  kompliment ja sellest ei võida ainult nominendid, vaid kogu valdkond saab tiivustatud, selle üle arutatakse.

See on ka märguanne, et on aeg midagi tagasi anda. Käima on tõmmatud illustratsiooni kursused EKAs (koos Kertu Sillastega), on olnud toredaid töötubasid ja vestluseid publikuga nii siin kui sealpool piiri.

Illustratsiooninäitusi pole üleliia palju olnud ja mu soov on minna Kunstiakadeemia arhiividesse tuuseldama, et saaksin sealt välja tuua ka ajaloolisi illustratsiooninäiteid. See on nii paljudele mõistetav ala, et kindlasti peaksime panema illustraatoritega seljad kokku ja tegema veel midagi enda valdkonna mõju suurendamiseks. Alati võivad ka kuraatorid appi tulla, et meid siinkohal aidata.

Kas midagi jäi veel südamel illustratsiooni teemal?

Illustraatorid on üksildased hundid. Saame küll kord aastas Bologna lasteraamatumessil kokku, et tutvuda maailma illustratsiooniparemikuga. Millegipärast me Eestis niimoodi kokku ei saa, siblime kõik oma radu pidi. Suur väärtus on nendel ühistel kokkusaamistel, kus avastame, et meil on nii sarnased mured ja rõõmud. Siis teebki natukene kadedaks, kuidas mõnes riigis on illustraatorite gildid või ühingud, neil on oma häälekandja ja juriidiline abi.

Siin peab Eesti lastekirjanduse keskusele suure tänu ütlema, kes neid teemasid puudutavad. Sellest on suur abi olnud. Olen kolleegidega rääkides tundnud, et nad kõik on ahned ka koolituste osas, kus me tuleks korra jälle kokku, inspireeruks ja viiks oma asja edasi. Samuti võiks meil olla oma galerii loomingu eksponeerimiseks.

Üks asi veel: eesti meedia ei taha kuidagi kohalikku illustratsiooni kasutada. Vaid Müürileht teeb siin pika puuga kõigile päevalehtedele ära! Mäletan, kui kunagi 90ndatel Soomes hakati käima ja kuidas lihtne ajaleht Helsingin Sanomat mõjus nii kultuurselt – seal olid ülisuured illustratsioonid, avamaks nädalalõpu teemasid. Iga kord oli kasutatud erinevat illustraatorit või kunstnikku ja see oli nii äge. Tegi ajalehest kultuurivärava ja andis edasi riigi mõnusa hoiaku läbi vaba pildikeele.

¹ Joonas Sildre graafiline romaan "Kahe heli vahel" Arvo Pärdist.