Milline on teie taust? Kuidas jõudsite lasteraamatute illustreerimise juurde?

Kasvasin üles Horvaatias Zagrebi lähedal. Minu lapsepõlv 1990. aastatel möödus ebaharilikult, sest pärast Jugoslaavia lagunemist oli riigis sõda ja minu ümbrus oli tulvil muresid ja ebakindlust. Seega leidsin pelgupaiga raamatutes ja kujutluspiltides, otsides paremaid ja rahulikumaid maailmu. Need olid raskete aegade üleelamiseks olulised vahendid. Armusin juba varakult kirjandusse ja veetsin tunde pildiraamatuid uurides. Ma joonistasin kogu aeg ja sellest sai minu kinnisidee, mis mind ei ole jätnud.

Hiljem läksin Zagrebi kunstiakadeemiasse animatsiooni õppima, et teha animafilme. Erasmuse programmiga Krakowis õppides osalesin raamatu tegemise kursusel ja illustreerisin oma esimese raamatu Wislawa Szymborska luuletusega. Seal mõistsin, et sooviksin tulevikus raamatuid illustreerida. 2013. aastal tulin Eestisse Priit Pärna juurde animatsiooni õppima ja hakkasin avaldama joonistusi ajakirjas Täheke.

Peale EKA lõpetamist hakkasin tegema filme Eesti Joonisfilmi stuudios, kus sain tuttavaks animaatori ja luuletaja Tarmo Vaarmetsaga. Meie koostöös sündis raamat "Võileib võimleb", mis valiti Eesti rahvusraamatukogu korraldatud konkursil 5 kaunima 2019. aastal avaldatud lasteraamatu hulka. Mõne aja pärast illustreerisin Indrek Koffi lasteraamatu "Palavikulilled", mille eest sain aasta hiljem samal konkursil Eesti Kujundusgraafikute Liidu illustraatori eripreemia.

Seega on minu kutselise illustraatori teekond saanud alguse just Eestis ja ma olen väga tänulik võimaluste ja tunnustuse eest, mille olen selles imelises riigis leidnud.

Kuidas kirjeldaksite oma käekirja illustraatorina? Kuidas on see ajas muutunud?

Ütleksin, et see on kombitav ja käsitsi tehtud, sest ma joonistan kõige traditsioonilisemal viisil pliiatsiga paberile. Arvan, et võin seda kirjeldada kui poeetilist või unenäolist, sest püüan tabada atmosfääri, mis jääb kuhugi reaalsuse ja ulma vahele. Leian, et kunsti ülesanne ongi toimida kuskil loogika reeglitest väljaspool, et meie ja mõne teise maailma vahele olevasse kangasse auke lüüa ja luua sinna juurdepääs. Püüan luua pilte, mis ei ole liigselt määratletud, vaid avatud vaataja enese tõlgendusele. Neis on alati ka nostalgiat ja viiteid lapsepõlve. Nostalgiline igatsus aja järgi, kus maailma ümbritsevad raamid olid laiemad. Leian, et sellised viited lapsepõlvele puudutavad alati lugeja-vaataja väga õrnu tundekeeli.

Arvan, et mu käekiri muutub pidevalt. Mõned aastad tagasi olid mu joonistused väga korratud. Viimasel ajal on need muutunud kontsentreeritumaks ja detailitihedaks. Leian, et oma käekirja peab kogu aeg arendama, iga uus projekt on nagu uus teekond, kus on võimalik midagi uut avastada.

Kirjeldage oma tööprotsessi. Kuidas üks illustreeritud lasteraamat sünnib? Millest töös lähtute?

Kõik saab muidugi alguse tekstist. Hea illustratsioon peab olema isiklik, et tekstiga sobida, ja looma ühes sellega kontseptuaalse ja tasakaalustatud terviku. Peale loo lugemist lasen sellel oma mõtetes natuke ringi ujuda. Kujutan ette loo atmosfääri ja tunnetuslikke maastikke ning kohe hakkavad ka esimesed pildid silme ette kangastuma. Seejärel hakkan tegema esimesi visandeid ja planeerima raamatu struktuuri. Mõnikord teen ka väikese maketi, et raamatut tervikliku objektina oma käes tunnetada.

Mingis mõttes saab igast uuest projektist minu kinnisidee. Elan selle kujutluste keskkonnas ja tihti kaob mul joonistades ajataju ning olen öö läbi üleval, et tööd lõpetada. Minu jaoks on kogu see protsess meditatiivne ja rahustav. Joonistades lasen end oma käe tarkusel juhtida ja mõtlen läbi selle liigutuste. Proovin olla tähelepanelik, sest ma alati ei tea, kuhu joonistus mind juhatab. Ma ei pea siin vajalikuks käe liikumist kontrollida, vaid panna tähele kõike ootamatut, mis loomise tuhinas avaldub.

Kui raamat saab valmis, on see nagu ime. Ma ei ole enam sama inimene, kes ma olin seda alustades. See teekond andis mulle justkui rikastava kogemuse.

Kes on teie eeskujud? Milliste kolleegide töid ikka huviga ootate?

Eesti illustraatoritest armastan väga Regina Lukk-Toomperet, Jonas Tauli, Jüri Mildebergi ja Priit Pärna. Minu suured lemmikud on ka Pablo Auladell Hispaaniast, Svjetlan Junakovic Horvaatiast, Iwona Chmielewska Poolast ja Shaun Tan Austraaliast.

Milles seisneb illustratsioonikunsti tähtsus?

Mäletan, kuidas ma ise lapsena illustreeritud raamatuid uurisin. Tundsin, et neil piltidel oli tohutu mõju minu isiksuse kujunemisel, need olid akendeks teistesse maailmadesse, need avardasid minu maailma ja arendasid kujutlusvõimet. Selles mõttes ei ole illustratsioon ainult kaunis pilt raamatus. See on osa loost ja selle arengust ning võib mõjutada lugejaid kognitiivsel ja emotsionaalsel tasandil.

Milliseks hindate Eesti illustratsiooni taset muu maailma või Horvaatiaga võrreldes?

Raske öelda. Ma arvan, et riikide puhul ei saa rääkida mingist kollektiivselt äratuntavast stiilist, vaid huvitavatest individuaalse käekirjaga kunstnikest. Üks asi aga, mida eesti illustratsiooni puhul tähele olen pannud, on huvitav ja teravmeelne huumor.

Milline on olnud Teie lemmikprojekt, mille kallal olete tööd teinud?

Minu lemmikprojekt oli "Palavikulilled" ja loodan, et tulevik toob mulle palju uusi lemmikprojekte.

Millised on ühe illustraatori peamised väljakutsed?

Arvan, et illustraatoril on suur vastutus raamatu loo esindajana. Inimesed on visuaalsed olendid ja pildid on esimesed asjad, mis meile muljet avaldavad.

Oluline on oma töös alati kahelda, järjepidevalt õppida ja areneda ning püüelda projektide poole, mis panevad südame rinnus kiiremini tuksuma.

Lisaväljakutse on illustraatorina ellu jääda ning säilitada oma loominguline energia ja paindlikkus, sest illustraatori töö ei ole sageli piisavalt hästi tasustatud ning kunstnikud peavad mitmete töökohtade ja projektide vahel pendeldama.

Mida äramärkimine Edgar Valteri nimelise illustratsioonipreemia žürii poolt teile tähendab?

See oli meeldiv üllatus ja suur au, ma olen väga tänulik. See tähendab mulle palju, et mind väliskunstnikuna Eestis tunnustatakse ja mu loomingut saab hinnata, olenemata sellest, et olen pärit teisest Euroopa otsast. See tõestab, et kunstil on universaalne keel, mis ühendab meid kõiki ning on sillaks riigipiiride ja erinevate kultuuride vahel.