Milline on teie taust? Kuidas jõudsite raamatute illustreerimise juurde?

Armastasin lapsena pabernukkudele riideid joonistada. Veidi vanemana tegin esimesed katsetused lillemaale guašštehnikas järele maalida. Mõni töö tundus õnnestuvat ja see andis innustust aina rohkem katsetada. Pärast Tallinna lastekunstikooli astusin EKA-sse graafika erialale ja lõpetasin vabagraafikuna. Magistritöö pildid sündisid aga Kopenhaageni kõrgemas disainikoolis.

Raamatuid illustreerida mul esialgu plaanis polnud, nii läksin peale kunstiõpinguid hoopis disainifirmasse tööle. Peale esimese lapse sündi tekkis kange tahtmine teha midagi muud ja proovida arvuti asemel pliiatsi ja pintsliga midagi lastele joonistada. Esimesed pildid ilmusid lasteajakirjas Mesimumm ja sealt edasi hakkasid juba raamatu tellimused tulema.

Kuidas kirjeldaksite oma käekirja illustraatorina? Kuidas on see ajas muutunud?

Oma loometee alguses uppusin sõna otseses mõttes detailidesse ja kõik ideed ei tahtnud paberile korraga ära mahtuda. Aegamööda on mu pildid rahulikumaks muutunud ja koloriit rahunenud. Samas meeldivad mulle endiselt kirkad värvid ja õige tooni saavutamiseks olen valmis mõnda värvi mitu korda maha pesema ja siis taas kord üle värvima. Mulle meeldivad kontrastid, ilmselt on see must-valge vastandamine armsaks saanud just graafikat õppides.

Kirjeldage oma tööprotsessi. Kuidas üks illustreeritud lasteraamat sünnib? Millest töös lähtute?

Minu töö algab teksti lugemisest ja mõtete kogumisest, mis tavaliselt toimub veel eelmist raamatut lõpetades. Järgmine etapp on raamatule üldisema kunstilise kontseptsiooni välja mõtlemine ja domineerivate värvide valik. Minu jaoks on oluline, kas raamat on nukker või naljakas, kas seal on süngeid kohti või on kogu raamat helge. Selle järgi panen paika värvid. Oluline on ka tulevase lugeja vanus, sellest olenevad detailid ja pildikeel. 

Kes on teie eeskujud? Milliste kolleegide töid ikka huviga ootate?

Mulle meeldivad erineva käekirjaga illustraatorid, näiteks Einar Turkowski, Pablo Amargo ja Gabriel Pacheco. Püüan silma peal hoida nii eesti kui ka teiste mind huvitavate autorite loomingul. Huvitav on kõrvalt jälgida, kuidas ajaga ühe või teise kunstniku käekiri muutub, ja ma ei mõtle siin moevooluga kaasajooksmist, vaid ikka iga kunstniku enda otsinguid loome valdkonnas.

Milles seisneb illustratsioonikunsti tähtsus?

Illustratsioonikunst on jutustav kunst. Ka maalija või keraamik võib oma töödega väga jutustav olla, samas mõni teine eelistab jutustamisele abstraktsemat laadi väljendust. Illustratsioonikunsti tähtsust ei saa alahinnata, sest nii nagu iga teine kunstivaldkond, aitab ta vaatajal pildi läbi emotsiooni tunnetada ja lasta mõttel veel hulk aega peale pildi nägemist uitama minna.

Milliseks hindad Eesti illustratsioonikunsti taset võrreldes muu maailmaga?

Eesti illustraatoritel pole häbeneda midagi. Otsitakse oma käekirja ja enamikul juhtudel ei minda ka peavoolus kaduma. Eesti on väike ja on keeruline maailma suurte tegijate seas meie illustratsioonikunsti märgata. See, millist tähelepanu suurte riikide kunstnikud justkui iseenesest saavad, ei ole võrreldav väikeste riikide tegijatega, kuigi loomingulises mõttes on paljud samal tasemel.

Milline on olnud sinu lemmikprojekt, mille kallal oled tööd teinud?

Mulle meeldis illustreerida soome lastepsühholoogi Jussi Sutineni raamatuid "Suurerhe" ja "Kiireellisten talo". See maailm, mis sealt vastu vaatas, oli ühest küljest nii julm ja teisalt oskas autor laste mõtete ja unistuste kaudu lootuse ja väljapääsuni jõuda. Sellised omamoodi maailmaparandamise raamatud. 

Kuidas või milliste kriteeriumide järgi head illustratsioonikunsti hinnata? Mis muudab illustratsiooni heaks?

Illustratsioonikunsti ongi väga raske hinnata, nagu ka kahe väljapaistva maali võrdlemisel ei saa üks olla võitja ja teine kaotaja. Illustratsiooni puhul saab hinnata näiteks tehnilist taset, huvitavat ideed, värvide või nende puudumise põhjendatust.

Kui illustratsioon kaunistab raamatuteksti, siis tulevad jõuliselt mängu raamatukujundus ja trükk. Kesise illustratsiooni suudab andekas kujundus nii ära peita, et tervik tundub igati äge. Halb trükk ja saamatu kujundus suudavad aga lämmatada ka geniaalsena tunduva pildikeele. Kuna illustratsioonikunst ei ela ainult raamatutes ja näituseseinal, siis üldistatuna on kõige tähtsam idee, kõik muu toetab seda.

Kuidas on Eesti illustratsioon ajas muutunud?

Eesti illustratsioon elab praegu väga hästi. Noorte ja vanade tegijate vahel valitseb tasakaal ja muutused käivad kaasa meid ümbritseva maailma ümberkujunemisega. 50 aastat tagasi oli illustratsioon märksa kirjeldavam ja tekstis rohkem kinni. Kui illustraatorite joonistamisoskust hinnata, siis realistlikus võtmes joonistajaid oli varem rohkem, samas pelgalt joonistamisoskusega pole tänapäeva illustratsioonikunstis suurt midagi peale hakata.

Millised on ühe illustraatori peamised väljakutsed?

Iga illustraator peaks endale ise väljakutsed seadma. Kes tahab iga uue tööga tehniliselt täiuslikumaks muutuda, kes tahab erinevaid tehnikaid proovida. Kõigile sarnast väljakutset ei saa seada. Pealegi nõuavad erinevad tööd ka erinevat lähenemist. Need eesmärgid, mis võivad olla raamatuillustratsioonis, ei pruugi olulised näida näiteks tootedisainis.

Mida nominatsioon Edgar Valteri nimelisele illustratsioonipreemiale teile tähendab?

Olen väga õnnelik ja mulle on suur au olla illustratsioonipreemia nominent, kuna Edgar Valter oli minu lapsepõlve raamatute kunstnikest üks lemmikumaid. Selline eesti illustraatorite tunnustamine on tänuväärt algatus ja annab võimaluse illustratsioonikunsti laiemalt tutvustada.

Kas miskit on veel illustratsiooni teemal südamel?

Kui unistada, siis eesti lasteraamatute illustraatoritel võiks olla rohkem võimalusi teha koostööd välismaiste autoritega. Erinevate kultuuride kohtumine saab olla ainult rikastav ja innustaks looma aina huvitavamaid töid.