Olite Edgar Valteri illustratsioonipreemia nominentide hulgas ka kaks aastat tagasi. Mida see tunnustus sulle tähendab?

Kahtlemata teeb see suurt rõõmu, julgustab ja motiveerib edasi tegutsema.

Kaks aastat tagasi tehtud intervjuus laususid: "Ma usun, et kõik inimesed, kes tegelevad loominguga pikki aastaid järjepidevalt, arenevad ja muutuvad kogu aeg." Milliseid arenguid või muutusi oled oma loomingus tähele pannud? Milliste põnevate projektidega oled vahepeal tegelenud?

Iga uue tööga muutub midagi, aga suuremaid muutusi näeb ehk alles aastate pärast, kui loomingule tagasi vaadata. Praegu katsetan enda jaoks uut tehnikat. Kasutan nii maali, pliiatsijoonistust kui tahvlit – kõike korraga. Eks siis varsti paistab, mis sellest välja tuleb.

Vahepeal olen mõned raamatud valmis joonistanud, teinud näitustele pilte. Sekka ka väiksemaid töid ja raamatukujundusi. Kui natuke rohkem aega on, siis maalin enda rõõmuks. Hetkel on kaks raamatut töös – Ilmar Tomuski kirjutatud "Kullakallis kass" ning Kersti Kondi "Konnaküla". Piiri tagant on mõned kirjanikud minuga ühendust võtnud. Ühele neist olen proovipildid valmis teinud ja ära saatnud. Teine kirjanik leidis just kirjastuse ja loodetavasti siis järgmisel aastal saan nende projektidega tegeleda.

Sinu kaasnominentide hulka kuluvad Piret Raud, Anne Pikkov, Urmas Viik ja Katrin Ehrlich. Samuti märgiti ära noor illustraator Lucija Mrzljak. Kuidas kommenteerid žürii valikut?

Nii eelmise aasta nominendid kui ka praegused on kõik äärmiselt erinevad ning võrratud illustraatorid. Jälgin alati huviga nende tegemisi.

Kuidas on illustratsioon Eestis viimaste aastatega arenenud? Kas oled tähele pannud ka mingeid tendentse või valdkondlike suundumusi?

Viimase kümne aastaga on arenenud kõvasti. Ja areneb edasi. Tore on see, et mitte ainult noorem põlvkond ei too uusi tuuli raamatumaastikule, vaid ka vanemad tegijad katsetavad ja eksperimenteerivad. Paljud on proovinud uusi tehnikaid ja stiile, muutnud koloriiti ja karaktereid. Samas jäänud ikkagi selgelt äratuntavaks. Kõige rohkem on neid muutusi võimalik märgata näitustel, kus illustraatoritel on korraks võimalik raamatukaante vahelt välja tulla ja oma loominguga vabamalt ja julgemalt mängida.

Eestis on nii kujunenud, et igaüks ajab oma asja mingis talle omases võtmes ning ei hooli väga maailmatrendidest. Mis on minu arvates hästi tore. Meie kunstnikud on küll kursis mujal toimuvaga ning isegi kui keegi aeg-ajalt saab mõjutatud mõnest suundumusest, siis ikkagi kuidagi oma isikupärasel moel.

Viimased kaks aastat on maailmas üsna pöördelised olnud. Kas see on toonud uusi väljakutseid ka illustraatorile?

Raske öelda – kindlasti on kõigi jaoks olukord erinev. Vabakutseline kunstnik on harjunud sellega, et ta teeb kodus tööd, nii, et igasugused piirangud mõjutavad meid ehk vähem kui neid inimesi, kes igapäevaselt kontoris käivad. Ka raamatuturul tundub hetkel olukord enam-vähem stabiilne, aga kunagi ei tea, mis lähitulevik toob.

Väljakutsed on pigem emotsionaalsed ja puudutavad kõiki inimesi, sõltumata tegevusalast. Mure maailmas toimuva pärast, kõikuv majandus, ebakindel tulevik, kogu see möll, mis meid siin juba teist aastat räsib. Väga raske ja keeruline aeg koolilaste ja noorte jaoks. Paljud seisavad silmitsi täiesti uutmoodi väljakutsetega. Siiski vähemalt osadele inimestele on see aeg andnud võimaluse võtta väike paus ja rattalt maha astuda, mõtteid korrastada ja võib-olla ka elu täiesti uuel moel ümber korraldada.

Olete lõpetanud EKAs keraamika osakonna ja teostanud end raamatukunstnikuna. Eestis hetkel puudub illustratsiooni õppekava kui selline. On aga võimalik võtta illustratsioonialaseid kursuseid. Kas meil peaks olema eraldi õppekava või piisab, kui illustratsiooni juurde jõutakse külgnevatelt erialadelt?

See on suurepärane, et saab kursuseid võtta ja ehk tulevikus tekib ka õppekava. Kindlasti oleks see vajalik. Ma ei taha öelda, et see oleks kõigile kohustuslik – maailmas on ka iseõppijaid, kellest on saanud arvestatavad kunstnikud, aga selline võimalus võiks olemas olla. Hea on ka see, et teiste erialade inimesed jõuavad illustratsioonini – ilmselt üks põhjustest, miks meie raamatukunstnikud on nii eriilmelised.

Kuidas on meil lugu illustraatorite järelkasvuga? Kas noorel illustraatoril on kerge/raske nö jalga ukse vahele saada? Kas ole te ehk märganud ka põnevaid uusi tulijaid?

Ikka tuleb uusi tegijaid peale, mis on väga tore. Samas kaob ka mingi hulk suurepäraseid illustraatoreid ajutiselt või päriselt ära. Kas naasevad oma põhitöö juurde, mille kõrvalt ei jää enam aega raamatute tegemiseks, või hakkavad rohkem tegelema vabaloominguga. Põhjuseid on erinevaid.

Usun, et jalga ukse vahele saada ei ole eriti keeruline. Inimesed, kes ikka väga-väga tahavad raamatuid illustreerida, leiavad selleks mooduse. Eestis on kordades lihtsam löögile pääseda kui mujal maailmas. Tänapäeval on nii palju kanaleid, mille kaudu oma töid levitada, et raske on märkamatuks jääda. Eelduseks muidugi see, et tööd on head.

Üks kahtlemata põnevamaid uusi tulijaid on Lucija Mrzljak, kes sel aastal ka žürii poolt ära märgitud. Nimetaksin ka Gerda Märtensit, kes on küll juba päris ammu raamatukunstnikuna tegutsenud, kuid esindab siiski nooremat generatsiooni. Gerda arengut on olnud põnev jälgida. Väga mitmekülgne, tohutult töökas ja andekas – ootan huviga tema edasisi loomingulisi katsetusi.

Mida soovitaksite noortele illustraatoritele, kes alles teevad selles vallas oma esimesi samme?

Kui nad on juba leidnud selle tee ja astuvad esimesi samme, siis tulebki lihtsalt edasi minna. Järjekindlalt tegutseda ja mõelda ehk selle peale, mis neid eristab olemasolevatest tegijatest, millega nad saaksid lugejat/vaatajat köita.

Silmaringi laiendamiseks, sidemete loomiseks ja miks mitte ka enda näitamiseks soovitaksin – kui vähegi võimalik – külastada Bologna rahvusvahelist lastekirjanduse messi. See on Euroopas üks vähestest kohtadest, kuhu on kord aastas koondunud pea kogu maailma kirjastuste, kirjanike ja illustraatorite paremik. Ja kindlasti hoida silma peal ka meie lastekirjanduse keskusel, kus toimub palju illustraatorite näitusi, kohtumisi kirjanike ning kunstnikega ja palju muud huvitavat.

Meie kahe aasta taguses intervjuus laususid: "Kriteeriume, mille järgi pilti hinnata, on väga palju. Ma arvan, et kui pilt sind kõnetab, siis ta ongi sinu jaoks hea." Millised/kelle tehtud pildid on sind viimasel ajal kõnetanud?

Üks tore elamus oli itaalia illustraatori Alessia Bravo näitus Eesti lastekirjanduse keskuses. Imelised pildid, võrratu tehnika. Tema töödes on midagi nii lummavat, et raske on pilku ära pöörata. Samuti toimus eelmise aasta lõpus 6. Tallinna illustratsioonitriennaal, kus sai näha paljude suurepäraste kunstnike töid nii Eestist kui mujalt maailmast.