Milline on teie taust ja kuidas jõudsite lasteraamatute illustreerimise juurde?

Olen alati rõhutanud, et mul on kunstniku taust. Selles mõttes ma võib-olla eristun suurest osast praegu aktiivsetest illustraatoritest, kes põhiosa oma kunstnikuteest ongi olnud illustratsiooniga seotud. Kuni nullindateni tegelesin põhiliselt näitustega: alguses graafika ja hiljem installatsiooniga.

Raamatuid tegin ma tegelikult juba üliõpilasena. Illustreerisin selliseid ajakirju nagu Pioneer ja hiljem Põhjanael. Siis tuli pikem paus, kus ma tegelikult üldse ei tegelenud illustratsiooniga. Nullindate alguses tegin Kertu Soansiga esimesed raamatud ja minu huvi illustratsiooni vastu kasvas. Alates 2003. aastast kuni praeguseni olen juba järjepidevalt tegelenud raamatutega. Kunstniku taust on hästi palju mind raamatute tegemisel mõjutanud.

Jõuamegi järgmise küsimuse juurde, kas oskate oma käekirja illustraatorina iseloomustada? Kas see erineb kuidagi teie kui kunstniku käekirjast?

Neid ei saa kuidagi võrrelda. Ma ei teagi, kas mul kunstnikuna üldse ongi mingi selgepiiriline käekiri. Noore graafikuna alustades tegin näitusi graafikaseeriate kaupa ja need seeriad olid aastate lõikes kaunis erinevad. Raamatukunstnikuna töötades olen järginud sarnast mustrit, see tähendab, et visuaal sõltub sisust, raamatu puhul tekstist.

Siin tuleb jälle see kunstnikutaust mängu. Kõlab küll hirmus pidulikult, aga ma lähenen raamatule kontseptuaalselt, seda enam, et ma teen alati raamatu algusest lõpuni ise valmis. Sõltuvalt materjalist kujuneb raamatu väljanägemine. Usun, et kes vähegi eesti illustratsiooniga kursis on, tunneb mu ära, kuigi varieerin graafilisi lahendusi vägagi tuntavalt.

Olen alati kerge irooniaga suhtunud sellesse, kui kunstnik väga püüdleb mingisuguse oma visuaalse märgi või brändi poole. Minu arust see ikkagi piirab kõvasti. Kui on võimalusi ja oskusi erinevate laadide vahel valida, siis võib seda ka mõnuga teha.

Kirjeldage palun mõne sõnaga oma tööprotsessi. Kuidas üks illustreeritud lasteraamat sünnib?

Ma joonistan otse arvutisse, digitaalse graafikalauaga ja minu jaoks ei erine see tunnetuslikult tavalisest paberilehest, ainult et võimalusi ning valikuid on tohutult enam.

Esmalt vaatan materjali üle ja ilmselt hakkab visuaalne lahendus sel või mõnel järgneval hetkel vaikselt tiksuma. Lihtsamad visandid muutuvad protsessi käigus sageli märgatavalt, kuid väga sageli jõuan lõpus alguse juurde tagasi, esmased mõtted on sageli tuumakad.

Tehnoloogiliselt näeb see nii välja, et ma joonistan visandid ja kihtide kaupa juurde tulevate lisanditega koos muutuvad need lõpuks nii-öelda päris piltideks. Ka viimase hetke otsused, mis tulevad enne lõpptähtaegu on sageli resultatiivsed. Aga enne kui hakata pliiatsi või digipliiatsiga vehkima, peab ikkagi mingi kontseptuaalne raamistik paigas olema.

Lasteraamatut tehes ma küll vahetevahel mõtlen võimalikule sihtgrupile, eriti kõige väiksemate puhul, aga ma ei pinguta eriti selle nimel, et väga arusaadav või lihtne olla. Loodan, et vaataja või laps leiab ise selle koodi. Ja tegelikult olen küll teinud valdavalt pildiraamatuid, kuid kaugeltki kõik neist ei ole otseselt lasteraamatud. Lapsena vaatasin ka ise meeleldi n-ö suurtele mõeldud pildiraamatuid, karikatuurikogumikke jms.

Kas sinul on eeskujusid? Milliste kolleegide tööd alati huviga ootad?

Ütleme nii, et illustratsioonis on mul sümpaatiad, eeskujud on võib-olla rohkem noorel algajal. Sümpaatseid kunstnikke on Eestis ja ka mujal väga palju. Kui nimetada kedagi konkreetset laiast maailmast ning kitsendada valik raamatukunstile, siis tooksin välja Shaun Tani või Moebiuse prantsuse ja belgia koomiksitraditsioonist, sest ma tegelen palju ka koomiksiga. Samuti võiks välja tuua radikaalse illustraatori Emmanuelle Houdarti. Muidugi on neid meeldinud illustraatoreid ja koomiksikunstnikke veel palju rohkem.

Kui kaevuda kaugemale minevikku ja Eestisse, siis kindlasti on mind (nagu paljusid teisi!) lapsepõlvest saatnud omaaegne Günther Renidorffi illustreeritud "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Kui veel minevikku vaadata, siis kindlasti ka Vive Tolli, kes ei ole mind küll kunstikuna eriliselt mõjutanud, kuid pean tema "Pille Riini lugusid" oluliseks verstapostiks Eesti illustratsiooni ajaloos. Kindlasti on neid veel palju.

Milles seisneb illustratsioonikunsti tähtsus?

Illustratsioonikunst on tegelikult väga lai teema ja praegu räägime ikkagi lasteraamatu kontekstist. Minu viimase aja lemmiksuund on narratiivne graafika: sinna kuuluvad erinevad koomiksid ja graafilise romaani või novelli näited, aga samuti sellised New Yorkeri stiilis kiirreageeringud päevakajalistele sündmustele maailmas.

On veel palju illustratsioonikunsti alamliike, nagu bioloogiline illustratsioon, kus joonistatakse objekte, mida oleks ju pealtnäha lihtne pildistada, aga ikka endiselt joonistatakse. Äkki siin ongi see võti, mis selgitab, miks mingeid asju, mida tänapäeva tehnoloogiaga on võimalik jäädvustada, siiski endiselt joonistatakse: illustratsioon annab kujutatule mingisuguse täpsuse, detailsuse ja tihtipeale ka heas mõttes subjektiivsuse.

Lasteraamatute puhul on seda tähtsust isegi lihtsam selgitada. Illustratsioon visualiseerib ja kergendab väikestel lastel mingite asjade omandamist ja õppimist ning suuremate puhul avardab nende teadvust. Kunstniku jaoks on see ka päris suur vastutus: eriti lasteraamatu puhul peab ta aru saama, et kui ta kuskile raamatusse mingi pildi loob, siis tegelikult võib see jätta pitseri lapse mällu pikaks ajaks ning vormida tema kujutlust mõnest kirjanduslikust tegelasest.

Raske on lühidalt kirjeldada illustratsiooni tähtsust, aga see on avaram kui ollakse harjunud mõtlema. Eestis on teatud illustratsiooniliigid praktiliselt täitsa olematud ja lasteraamat võib-olla ongi kõige massilisemaid illustratsiooni liike siinmail üleüldse.

Kuidas või milliseks hindate Eesti illustratsiooni seisu praegu? Kas meil on võimalik eristada mingeid koolkondi või suundumusi?

Seis on ju üsna kena, mis seal ikka. Kui nüüd kriitilisemalt läheneda, siis ei ole see ehk erakordne, kuid siiski on meil korralik rahvusvaheline tase, kust edasi liikuda või mille baasilt midagi uut juurde tekitada.

Kui vaadata neid illustraatoreid ja raamatukunstnikke, keda trükitakse või kes raamatutes ilmuvad, siis veel paarkümmend aastat tagasi jagunesid nad põhimõtteliselt nendeks, kes olid graafikahariduse omandanud ja nendeks, kes ei olnud. Tänapäeval on see natukene teistmoodi. See hariduslik taust annab ka praegu natuke tunda: kui vaadata Anu Kalmu, Kadi Kuremaad või Piret Rauda, siis nende käekirjas on tunda vabagraafikat. Puhttehniliselt ei põhine nende illustratsioonid akvarellil, mis veel mõnda aega tagasi oli Eesti illustraatori lemmiktehnika. Pigem ehitavad nad oma pildid üles traditsioonilisi graafilisi lahendusi järgides.

Vaadates illustreeritud raamatuid, tundub mulle siiski, et väga sageli korduvad ikka ühed ja samad nimed. Kui aga vaadata suuri illustratsiooni kogumikke, siis neis on päris suur hulk noori kunstnikke, kes on raamatute illustreerimisest kõrvale jäänud. Nimesid on hästi palju, aga neid, kellel on võimalus raamatuid teha, palju vähem. Ma arvan, et siin on kirjastajatele mõtlemisainet.

Milliseks te hindate eesti illustratsioonikunsti taset võrreldes muu maailmaga? Kas me oleme mingis mõttes ka eripärased?

Tahtsin just pakkuda, et võib-olla kõrvalt vaadatuna eristume kuidagi regionaalselt, aga tegelikult see ei olegi nii, sest näiteks leedu või soome illustratsioon on hoopis teist nägu. Üsna raske on öelda, aga minu arust sellist domineerivat suundumust eesti graafikas või illustratsioonis ei olegi. Üks asi, mille poolest see eristub mõnest muust koolkonnast, on võib-olla pühendumus detailile. Meie illustratsioon on tihtipeale väga läbi töötatud ja viimse detailini rafineeritud –  see on ehk üks eristav märksõna. Märksa vähem näeb siin ruumi ja dünaamikat.

Kuidas või milliste kriteeriumite järgi illustratsioonikunsti hinnata? Mis teeb ühe illustratsiooni heaks illustratsiooniks?

See on kindlasti vaataja ja lugeja otsustada ning sõltub tema maitsest, haritusest ja muust sellisest, siin ei ole ühest vastust. Mina hindan mõtte- ja tegutsemisjulgust. Illustratsioon on ikkagi tihtipeale otseselt kommertsmaailmaga seotud ja raamat peab müüma. Pilt on üks osa sellest, mis selle müügimenule võib kaasa aidata. Siin tuleb mängu julgus või sõltumatus – hea kunstnik oskab lahti lasta kiusatusest iga hinna eest kõigile meeldida.

Olen veendunud, et lasteraamatu puhul otsustab lapsevanem, milliseid raamatuid ja seal olevaid pilte ostetakse, mitte laps, sest vanema käes on rahakott ja seega ka võimalus lapse maitset suunata. Siin ongi selle julguse ja sõltumatuse koht. Kas julged harjumuspärast trotsida?

Millised on ühe illustraatori peamised väljakutsed?

Tihtipeale see, et piltide arv raamatus on piiratud. Kuidas paigutada üks maailm sellisele pisikesele pinnale, milliseid valikuid teha? Kuidas seda maailma kujundiliselt esile tõsta sellest virvarrist, mida tekst tekitab? Jutu koondamine mingisse sümbolisse või kujundisse, see on kindlasti väljakutse.

Mida nominatsioon Edgar Valteri preemiale teile tähendab?

Sellele küsimusele on tavaliselt kaks standardvastus: "Oi, see oli nii ootamatu!". Ei saa nii vastata, kõlaks nagu silmakirjalikult. Teine asi, mida öeldakse: "Tore küll, aga ega see mu tegevust ei mõjuta." See on ka iseenesest silmakirjalik, sest eks see ikka natukene mõjutab.

Valterit teab vähemalt teatud põlvkondades igaüks. Lapsena ta mulle kindlasti meeldis ja pisut vanemana ka, aga kui ma ise kunsti või raamatuga tegelema hakkasin, siis esialgu jäi tema looming kaugeks ja kuidagi juba nähtuks: see ei mõjutanud mind mitte mingil moel, ei inspireerinud eriti. Hiljem, kui ma hakkasin ise tegelema pildiridadega, mõistsin, et Valter täitis omal ajal eesti graafilises kultuuris selle lohu, kust puudus koomiks.

Valteri puhul võlub tema mitmekülgsus, millest ma ka intervjuu alguses rääkisin. Valter on küll äratuntav oma stilistika poolest, aga ta oli ka järjepidev katsetaja. Vaadates Valteri varast loomingut, kuuekümnendate alguses, "Lugusid Kukeleegua linnast" näiteks või hoopis hilisemat "Kunksmoori", siis seal on märgatavad tehnilised katsetused. Ta oli otsiv ja tehniliselt katsetav kunstnik. Tal oli geniaalne oskus emotsiooni ja dünaamikat edasi anda.

Just see on suuresti tänapäeva eesti illustratsioonist puudu ning oli puudu ka omal ajal: dünaamika ja emotsiooni edastamine on eriline oskus. Selles mõttes on ta ikkagi eesti illustratsiooni geenius. Tema mitmekülgsus ja kordumatu säde, sümpaatne oskus naljakalt ja soojalt emotsiooni edastada! Samas osa tema loomingut mulle eriti ei istu, maalid näiteks või see pokumaailm. Seegi on hea kunstniku puhul näitaja, et teda ei saa ainult ühest küljest vaadelda või mõõdutundetult kiita –  proovijal tuleb ette ka libastumisi.

Kas midagi illustratsiooniga seotut on veel südamel, millest tahaks kõneleda?

Kui me jõuame tagasi algusesse, siis rääkisime noorte kunstnike vähestest võimalustest. Ma saan aru, et Eesti on väike ja meie raamatuturg samamoodi. Olen igal aastal raamatu või paar teinud, mida on sageli ka konkurssidel märgatud. Need on põhiliselt kas mu enda projektid või siis mõni erakordne töö olnud, Kadri Voorandi minieepos näiteks või Anti Saare "Mina, Milda ja meister Michel". Samas ma ei mäleta, millal viimati mõnest kirjastusest pakkumise oleksin saanud. Üle kümne aasta tagasi kindlasti! Tegelikult on see isegi hea, lubab olla sõltumatu ning keskenduda sellele, mis tõeliselt huvitab.