Viigi sõnul on tegemist üsna ebatraditsioonilise jõuluraamatuga, seda esiti vormi tõttu, sest algupärast jõuluteemalist koomiksiraamatut ei ole tema teada Eestis veel ilmunud. Aga ebatavaline on see tema hinnangul ka sisu poolest.

"Traditsiooniline jõulutemaatika – olgu siis raamatus või filmis – keskendub sageli jõuluimele, halvasti alanud hommik jõuab õnnelikult jõuluõhtusse. See raamat jätab otsad lahti."

Eesti jõule, nii palju, kui tema neid oma mälus tuvastada suudab, võiks ta ajaliselt jagada kolme järku.

"Esmalt minu lapsepõlve ning noorusaegsed nõuka jõulud. See oli maguskibe püha, ametlikult keelatud ning võimude poolt represseeritud. Võiks öelda, et poliitilised jõulud," meenutas Viik.

"Koolis kinnitasid julgemad ning protestimeelsemad haaknõelaga kuuseoksad revääri külge. Heitunud pedagoogid noppisid siis neid tusaselt õpilaste rinnast."

Sanktsioonid olid Viigi sõnul üldiselt pehmed, kuigi ilmselt oli ka karmimaid juhtumeid, sõltus koolist. "Kirikud olid jõululaupäeviti täis nii hardaid usklikke kui oma meelsuse demonstreerijaid."

Teiseks laulva revolutsiooni aegsed jõulud. "Püha muutus koos trikolooriga legaalseks. Domineeris rõhutatult kristlik joon. Kirikud olid jõululaupäeval rahvast pungil."

Kolmandaks tõi ta välja kommertsjõulud, mis said valitsevaks mõned aastad pärast taasiseseisvumist, kohe kui rahva ostujõud kosus.

"Need kestavad senini. Kuused ilmuvad linnade ja alevite keskväljakuile järjest varem. Nüüdki veab eestlane end jõululaupäevaks kirikusse, kuigi vist harvem kui varem."

Tema koomiksiraamatus kujutatud jõulud on pigem kommertsjõulud, aasta suurim osturalli.

"Lugu hakkab kulgema siis, kui Teodor vihastab jõuluteemalise meediatulva peale ning puldi vastu põrandat juppideks virutab. Vihjeid kaubanduspühale on teisigi," kirjeldas Viik.

"Droonid toovad kauba koju, pühade kõige olulisem moment on kingi saamine, rituaalid on teisejärgulised. Jõuluvana Huuberti näol tõin sisse ka sotsiaalse varjundi, kapitalistliku unelma täitumise. Töötu ja kodutu jõuluvana leiab oma kullasoone."

Viik selgitas, et üritas valitud joonistusstiili rakendada sellisel moel, et tavapärane jõuluesteetika seguneks sürrealistlike detailidega. "Värvivalik on piiratud, kuid samas lumiste küngaste, metsatukkade, lagendike ning urbanistlike maastike kujutamiseks piisav."

Teekonnal kohtab Teodor tegelasi, kelle olemus jääbki tema sõnul mõistatuseks.

"Nende kaudu ei hargne sündmused kuidagi edasi, kuid loodetavasti pakuvad nad raamatut uuriva lapse fantaasiale ruumi ning võimalust lugu oma peas edasi kerida. Kui peaks meeleolu kirjeldama, siis on see kergelt melanhoolne ja mõtlik."

Jõuluvanasid on üle maailma erinevaid, Teodor on Viigi hinnangul nn klassikaline jõuluvana, punase mantli ning suure valge habemega, kott seljas ning vildid jalas.

"Raamatut avades leiab aga vaataja terve galerii ebatavalisi jõuluvanasid, keda ta, tõsi küll, selles raamatus ei kohta, kuid jääb loota, et kunagi mõnes järgnevas. Nii näiteks on siin Rööveljõuluvana, Lemmiklooma jõuluvana, Suvejõuluvana, Militaarjõuluvana jne."

Viik tõdes, et talle oli oluline peegeldada raamatus ka praegusi imelikke aegu.

"Sõnumi peitmine ridade vahele on mul raamatuisse pilte tehes tavaline praktika. Imelikke aegade kujutamine liitub nendesamade eespool mainitud sotsiaalsete märkidega," märkis ta.

"Aastat 2020/2021 iseloomustavad tühjad linnatänavad ning kojukandeteenusena kõikjale potsatavad kingipakid. Sellised selged detailid, aga tuleb siiski arvestada, et raamatu üks sihtgruppe on lapsed ja loodan, et nemad lisavad veel ootamatuid tõlgendusi raamatu pealtnäha selgetele kujunditele."