Ehkki näitus sai inspiratsiooni 19. sajandi botaanilistest gravüüridest ja keskaegsetest reisikirjadest, on algimpulss töö käigus põhjalikult muundunud. Näituse teine käivitav jõud oli tagasipöördumine graafika juurde.

"Graafikanäitusi tegin ma viimati 1990. aastatel ja nüüd kuidagi sõitis see teema uuesti sisse seoses sellega, et kogu selle ala või kunstivaldkonna mõiste on ajas väga palju muutunud. Proovisin natukene testida, et mis siis juhtunud on. Tegelikult on see kõik siin digigraafika ja valmis tehtud väikeses iPadis, nii et ümberringi on kadunud suured ateljeed, massiivsed trükipressid ja kõik selline," selgitas Viik.

Viigi digimaailm imiteerib aga teadlikult klassikalist joonekultuuri, mis võib vaataja ka ära petta. "Ülemisel rõdul on näha monotoonne rida portreid, mis näevad välja nagu ofordid. Seeria nimi ongi "Libaofordid", aga selleks, et tuvastada, peaks neid lähedalt katsuma ja nuusutama, mis iseenesest on absurdne, eksole. Millest me siis üldse räägime? See on see küsimus, mis ma ka siin õhku viskan, et kas me peame tohutult vaeva nägema tehnikaga, kui kõike saab nii lihtsalt ja mis edasi saab?" sõnas Viik.

Näitus on avataud 30. märtsini.