Piret Raud: illustratsiooni puhul piisab sellest, kui on tore vaadata
21. septembril, Edgar Valteri sünniaastapäeval antakse Eesti lastekirjanduse keskuses üle kunstniku nimeline illustratsioonipreemia. Preemia nominent Piret Raud kinnitas, et tema jaoks on illustratsiooni puhul olulised nii isikupära kui ka tehniline teostus.
Preemia eesmärk on väärtustada ja tunnustada eesti raamatuillustraatorite loomingut, jäädvustada illustraatori ja lastekirjaniku Edgar Valteri mälestust ning edendada ja toetada lastekirjanduse arengut. Žürii valis 28 raamatukunstniku seast välja viis kandidaati, kes on eesti illustratsioonikunsti tipptegijatena viimase viie aasta jooksul avaldanud mitmeid suurepäraseid raamatuid.
Milline on teie taust? Kuidas jõudsite raamatute illustreerimise juurde?
Õppisin Kunstiakadeemias vabagraafikat ja seal õpetati graafikutele pisut ka illustreerimist. Meie õppejõud oli Jaan Tammsaar, ülimalt andekas ja hea illustraator ning ühtlasi väga otsekohene ja terava ütlemisega inimene. Ta õpetas meid olema enda vastu karm ja kriitiline: see on midagi, mis ei tee tingimata head kunstniku enesetundele, ent on vajalik selleks, et ta iga esimest uitmõtet ja kriipsukest geniaalse kunstitöö pähe ilmale vaatamiseks välja ei paneks.
Eks neid pisaraid sai siis ka üksjagu valatud, kuid üks mu koolitöö, illustratsioonid Aino Perviku lastejutule "Keeruline lugu", oli talle sedavõrd meeltmööda, et ta pakkus, et kirjastus, kus ta töötab, võiks selle raamatuna välja anda. Nii ma illustreerimiseni jõudsingi.
Kuidas kirjeldaksite oma käekirja illustraatorina? Kuidas on see ajas muutunud?
Ma hindan isikupära ja püüdlen selle poole ka oma piltides. Ma pigem hoidun moevooludega kaasaminemisest, ehkki ei pane pahaks, kui teised illustraatorid seda teevad. Ma ei kasuta oma töös arvutit ning joonistan vanaaegsete sulgedega, mis on tehniliselt küllaltki keerukas ja aeganõudev. Pööran suurt tähelepanu nüanssidele, mida vaataja tõenäoliselt ei märka, ent mis on olulised mu enda jaoks. Tegelikult oleks tunduvalt mugavam tušiga joonistades kasutada rapidograafi või sulepead, kuid sulega tõmmatud joon on tundlikum: selle jämedus varieerub sõltuvalt käe survest, värvi kaotanud sulg jätab teistsuguse jälje kui värskelt tušipotti kastetud sulg jne. Tundlike faktuuride nimel olen nõus vaeva nägema ja silmi pingutama. Ajas ongi muutunud eelkõige mu tehnilised teadmised, iga eelneva raamatuga saadud kogemused olen järgmise töö juurde kaasa võtnud.
Kirjeldage oma tööprotsessi. Kuidas üks illustreeritud lasteraamat sünnib? Millest töös lähtute?
Töötan ühe raamatu kallal kaua, tihti peaaegu aasta, mistõttu on mu jaoks oluline kogu selle pika protsessi jooksul mitte väsida ja ära tüdineda. Sellepärast üritan iga uue raamatu juures leida enda jaoks mingi uue nurga, mis mind inspireeriks ja käigus hoiaks. Need on pealtnäha tühised asjad: näiteks, kuidas joonistada puud või lille või milline on üldine stilisatsiooni aste ning kõrvaltvaataja ei pruugi neid varjundeid üldse tähele panna. Ometi on just see isiklik huvi ja ind illustreerimise juures mu jaoks olulisim. Kõige raskemad on olnud need tööd, kui minult on oodatud mingi varasema raamatu laadi jätkamist.
Kes on teie eeskujud? Milliste kolleegide töid ikka huviga ootate?
Otseseid eeskujusid ei oska ma küll nimetada, aga on rohkelt kunstnikke, kelle loomingust ma vaimustun: David Hockney graafika ja joonistused on näiteks lihtsalt suurepärased. Illustraatoritest meenuvad kohe Poola illustraator Joanna Concejo, prantslased Natali Fortier ja Ronald Curchod. Eesti illustraatoritest rääkides ei saa ma mööda minna nendest graafikutest, kelle loomingu kõrgaeg jääb minu noorusaega ja lapsepõlve: Silvi Liiva, Marju Mutsu, Vello Vinn jpt. Mind puudutasid nende tööd kolmkümmend aastat tagasi ja ma hindan neid ka praegu. Möödunud suvel toimunud Vello Vinna retrospektiiv Kumus oli ülivõimas!
Milles seisneb illustratsioonikunsti tähtsus?
Võib-olla see ei peagi tähtis olema. Piisab sellest, et on tore vaadata.
Milliseks hindad Eesti illustratsioonikunsti taset võrreldes muu maailmaga?
Eks see "muu maailm" on suhteline mõiste. On tugevaid illustratsioonimaid, nagu näiteks Prantsusmaa ja Poola, samas on kohti, kus tase on vähem kõrge. Ma arvan, et arvestades Eesti väiksust on meil olukord pigem hea ja häbeneda põhjust pole: viimase kümne aasta jooksul on paljud kunstnikud küpsenud ja hetkel hiilgavas vormis ning ka uusi andeid on peale kasvanud. Pean oma kolleegidest väga lugu.
Milline on olnud sinu lemmikprojekt, mille kallal oled tööd teinud?
Nautisin väga oma lühiproosakogu "Kaotatud sõrmed" illustreerimist. Need sürrealistlikud sulejoonistused sündisid kirjutamise vahepeal, siis kui olin ühe novelli lõpetanud ja polnud veel teist alustanud. Joonistamine oli omamoodi puhkus ja mõtete selginemise aeg, mis aitas hiljem kirjutamisega edasi minna.
Tore oli teha ka raamatut "Juurtega aed", mis valmis algselt Prantsusmaa kirjastusele Rouergue. Olivier Douzou tegi raamatule fantastilise kujunduse, mis andis mu piltidele väga palju juurde. Koostöö temaga ongi alati äärmiselt meeldiv ja inspireeriv olnud.
Kuidas või milliste kriteeriumide järgi head illustratsioonikunsti hinnata? Mis muudab illustratsiooni heaks?
Minu jaoks on siin võrdselt olulised nii isikupära kui ka tehniline teostus. Mingi seos tekstiga võiks samuti olemas olla, ma ei arva, et illustraator peaks kirjaniku üle domineerima või liialt soleerima. Pigem tasub siin ennast tagasi hoida ja mitte piltidega teksti teiseks kirjutada. See ei tähenda, et illustraator ei võiks teosele oma mõõdet lisada, muidugi võib, aga seda peaks tegema taktitundeliselt, mitte edevalt.
Kuidas kirjeldaksite illustratsioonikunsti tänases Eestis? Kuidas on see ajas muutunud? Millised on ühe illustraatori peamised väljakutsed?
Alates üheksakümnendatest, kui ma ise alustasin, on muutunud nii mõndagi: illustratsioonikunst on muutunud hulga rahvusvahelisemaks, siia on jõudnud ülemaailmsed trendid, valikut on oluliselt rohkem. Võimalik, et omapära on jäänud vähemaks, samas on jäänud väiksemaks ka kitši osakaal. Kindlasti on lasteraamatute kirjastajad julgemad: enam ei orienteeruta tingimata nostalgiale ja päkapikkudele, vaid arvestatakse moodsa lapsevanema eelistuste ja maitsega.
Aga muidugi saab alati veelgi paremini. Mulle endale meeldiks, kui joonistusi ja maalitud pilte kasutataks rohkem ka ajakirjanduses ja täiskasvanud lugejale mõeldud raamatute kaanekujunduses – seal, kus praegu domineerib karikatuur ja foto. Ma rõõmustan alati, kui näen illustratsioone mujalgi kui lasteraamatutes: heaks näiteks on siin kasvõi Peeter Alliku ja Toomas Kuusingu linoollõiked Vahur Afanasjevi romaanidele või Liisa Kruusmäe pildid Müürilehes.
Mida nominatsioon Edgar Valteri nimelisele illustratsioonipreemiale teile tähendab?
Muidugi on hea meel, eks igasugune tunnustus teeb meele rõõmsaks. Samas ei saa niivõrd noore preemia puhul veel väga sügavast tähendusest või sisust rääkida. See sisu tuleb ajaga ning tähenduse annab preemiale praeguste ning tulevaste nominentide ja laureaatide looming. Loodan ja usun, et preemia kaal saab kunagi olema tõeliselt võimas.
Edgar Valteri nime vastu tunnen suurt poolehoidu ja armastust. Kes ei tunneks? Temaga seoses ei meenu mulle mitte ainult lapsepõlve lemmikraamatud, vaid ka kõik need korrad, mil ma väikse tüdrukuna temaga kokku puutusin. Ta oli sage külaline mu lapsepõlvekodus, haruldaselt sõbralik ja soe inimene ning laste vastu tähelepanelik ja kena. Näiteks ei pidanud ta paljuks võtta endaga koju kaasa mu salmik, kuhu klassikaaslased olid pilte joonistanud ja lisada sinna oma pilt – tüdruk hobuse seljas. "Piretile, onu Etsilt," seisab selle juures õige väikses ja õrnas kirjas. Kui ma nominatsioonist teada sain, siis otsisin salmiku välja ja vaatasin seda joonistust ning mõtlesin ta peale.
Kas miskit on veel illustratsiooni teemal südamel?
Ei ole.
Toimetaja: Kaspar Viilup